Tervisepooltunni episood: Munandivähk

Küsimustele vastab Regionaalhaigla onkoloog-ülemarst Dr Helis Pokker.

Käes on novembrikuu, teisisõnu movembrikuu, mis keskendub eelkõige meeste tervisele. Räägime munandivähist, mis on meeste haigus ja seetõttu talle ka novembris rohkem tähelepanu pööratakse. Kui levinud haigusega on tegu?

Munandivähk on väga harvaesinev, Eestis on aastas 25–30 esmasjuhtu.  Võiks mõelda, miks siis üldse on munandivähist tähtis rääkida? Ent munandivähk on tegelikult noorte meeste haigus, mis esineb kõige sagedamini vanuses 15–35 ning on selles vanusegrupis number 1 kasvaja. Tegu on noorte meestega, kes oma eas isegi ei mõtle sellele, et neil võiks olla vähk. Elu on alles alguses, õpitakse ja luuakse perekonda. Seetõttu peabki fookuses hoidma, et noored mehed, kellel on tervis korrast ära, teadvustaksid endale, et põhjuseks võib olla vähkkasvaja munandis. On ka teine peak, oluliselt väiksem, meestel vanuses üle 55 aasta ent see esineb ainult 7% juhtudest.

Kuidas need noored mehed teieni jõuavad? Kuidas nad aru saavad, et midagi valesti on?

Munand ehk testis asub väljaspool keha, tema struktuur, konsistents ja suuruse muutus on visuaalselt nähtav ja katsutav. Saunas või duši all käies tasub testiste suuruse muutusele tähelepanu pöörata. Tavaliselt muutub üks ja teine jääb samasuguseks. Või on valulik punkt, mis ei lähe üle, või on tekkinud tihend. Testis on küll normaalse suurusega, ent on tuntav tihend. Need on alarmeerivad faktorid ning kui nädala või kahe pärast on olukord täpselt sama, siis tasub pöörduda arsti poole. Kõigepealt vaadatakse koestruktuuri ultraheliuuringu abil, mis on tänapäeval kättesaadav ja valutu uuringumeetod.

Kui pädevad on perearstid andma esimest hinnangut, et asi võib olla kriitiline ja vajab lähemaid uuringuid?

Perearstid on kindlasti pädevad ära tundma, kui organismis on toimunud muutused. Tänapäeval on ka võimalik saata uroloogile e-konsultatsioon ja ei pea ootama pikas vastuvõtu järjekorras. Saab ka juba e-konsultatsiooni põhjal uuringud kokku leppida ja patsient edasi suunata.

Kuidas inimene ise saab aru, et midagi on valesti? Internetis leiduvate piltide ja soovituste põhjal läheb olukord tihtipeale hoopis segasemaks ning tekib asjatu paanika. Kui lihtne on testisevähki ära tunda?

Täiesti mõistetav, et Dr Google'it või internetti kasutades võib tekkida segadus, eriti kui varem millegi sarnasega kokku puututud ei ole. Tasub paar nädalat silma peal hoida ja sümptomit jälgida. Ent mitte ka nüüd kuid ja kuid, sest pahaloomulisel kasvajal on omadus, et ta levib tekkepaigast edasi ning mida kaugemale ta jõuab, seda raskem on ravida. Teine asi on, et ega hingerahu enne tagasi ei tule, kui asi on selgeks tehtud. Ilma ravita need haigused paraku ei kao.

Kui nüüd noormees peaks leidma midagi kahtlast oma testisest ning nädala pärast on see kadunud, mõlemad testised on samasugused nagu enne, siis ei ole muretsemiseks põhjust.

Kui tihti te näete patsiente, kes jõuavad arsti juurde kahjuks liiga hilja?

Eestis on haiguste varajane avastamine paremas seisus kui ta oli kümnend või rohkem tagasi, aga erinevus muu maailmaga on siiski nähtav. Kui Eesti Vähiregistri andmetel on meil esimese staadiumi juhtumeid 50%, siis näiteks Ühendkunigriigis on neid 70–75%. Seega vahe on märgatav ning mõjutab ka ravi tulemuslikkuse statistikat. Kui esimese staadiumi puhul on tervistumine 100% ning piisab vähemast ravist, siis teine staadium nõuab juba mitut ravimeetodit ning tervistumise tõenäosus langeb 90% peale. Ehk 10% noori mehi me enam päästa ei suuda ja kui haigus on vere kaudu edasi levinud, siis ei suuda me elus hoida lausa 25% mehi, kes varem arsti juurde tulles oleks 100% tõenäosusega ellu jäänud.

Mis siis takistab noortel meestel arsti poole pöördumast?

Esiteks ikka hirm, ei taheta tõde teada saada. Teiseks on uroloogile pikk järjekord, ehkki nagu ma enne mainisin, siis on tänapäeval võimalik e-konsultatsiooni kaudu kiiremini vastuvõtule päästa. Kui ikka olukord vajab spetsialistilt kiiremat tähelepanu. Kolmas põhjus on teadmatus. Ei tulda selle pealegi, et noortel meestel võib esineda sellist haigust. Ja paradoksaalselt just noortel meestel seda kõige sagedamini esinebki.

Testisevähiga on seotud ka erinevaid müüte. Üks levinumaid on see, et jalgrattasõit on riskitegur, põhjuseks ilmselt jalgrattur Lance Armstrongi haigestumine. Millised on tegelikult riskiteguri ja mis müüdid?

Täpne testisevähi tekkepõhjus ei olegi teada. Ent leitud on riskifaktoreid, mis suurendavad haigestumise tõenäosust. Esimene on krüptorhism, seisund, kus vastsündinud poisil ei ole testised laskunud kehaõõnsustest munandikotti. Sellega tõuseb testisevähi risk kuni 8 korda.

Samuti on oluline tegur geneetika. Kui esimese generatsiooni sugulastel, isal ja vendadel, on esinenud testisevähki, siis vendadest teisel või kolmandal on risk 6–8% kõrgem.

HIV annab 10 korda suurema tõenäosuse haigestuda. Pika kasvuga kaasnev suguhormoonide intensiivne tootmine puberteedieas on ka riskiregur.

Veel on leitud, et eksogeenne östrogeenide taseme tõus ema raseduse ajal võib hiljem noormehel põhjustada testisevähi tekke. Lisaks mitmed kemikaalid, mis jäljendavad östrogeeni: pestitsiidid, herbitsiidid, sünteetilised hormoonid.

Muidugi on riskiteguriks ka elustiil - ülekaal, rasvumine, metaboolne sündroom ja kanep.

2015. aastal avaldati uuring, milles avastati, et iganädalane kanepi tarvitamine tõstab haigestumisriski sama kõrgeks nagu krüptorhism, see on siis 8 korda. Veel selgus, et kanepitarvitajatel avaldub testisevähk väga tõenäoliselt just agressiivses vormis.

Erinevaid müüte on muidugi ka palju. Lance Armstrong on tegelikult hea näide sellest haigusest tervenemisest. Tal olid metastaasid juba ajus, kopsus, kõhuõõnes ja lümfides ning ometigi oli ravi edukas ja ta elab täisväärtuslikku elu.

Tema juhtumist tuli ka ilmselt tähelepanu, et võib-olla traumad, ratsasport, jalgrattasõit, mootorrattasõit on kuidagi riskitegurid. Ent reaalsuses seost testisevähiga leitud pole. Samuti ei ole leidnud kinnitust, et kitsaste pükste kandmine, mobiiltelefoni hoidmine püksitaskus või sageli kuumas vees viibimine kuidagi selle vähi teket soodustaks.

Olen ka kuulnud, et autoistmete soojendus on mõjutaja.

Just, see käib samuti nende müütide alla. Et Põhjamaades on külm, kasutatakse palju istmesoojendust ning see on kuidagi vähiga seotud.

Ehkki on tõsi, et suurima esinemissagedusega maad on Taani, Norra ja Holland. Võib öelda, et eesti mehed on selles mõttes jumala poolt kaitstud, sest ehkki me asume samas kliimavöötmes, siis meie haigestumus on märksa madalam, aastas keskmiselt 25–30 juhtu.

Võib seega öelda, et tegu on haruldase haigusega?

Just, ja see tingibki kahjuks olukorra, et inimesed ei oska talle tähelepanu pöörata. Ehkki nagu ma ütlesin, tegu on noorte meeste seas kõige levinuma kasvajaga.

Kui nüüd haigus avastatakse ja asutakse ravima, siis kuidas mõjutab see elukvaliteeti? Noortel meestel on kindlasti ka mure tulevikus pereloomise pärast.

Täiesti mõistetav. See on ilmselt ka üks faktor, miks arsti juurde pöördumist edasi lükatakse. Samuti on ju tegemist väga intiimse piirkonnaga ja haigusega, mis mõjutab mehelikkust.

Võin kinnitada, et fertiilsus jääb mehele alles, ka siis kui peame rakendama keemiaravi. See ei muuda noort meest lastetuks, kuigi võib mõjutada spermatosoidide liikumiskiirust ja aktiivsust. Selleks, et tagada täiesti normaalsete ja tervete laste saamine tulevikus, pakume absoluutselt kõikidele noortele meestele sperma külmutamist enne ravi.

Ka ei kahjustu kuidagi seksuaalfunktsioon kui just ei ole takistusi psüühikas.

Nii nagu teiste paarisorganitega - neerud, kopsud - siis võib inimene edukalt elada ühe testisega. Üks testis võtab teise funktsiooni üle ja kõik läheb edasi nagu varem.

Väga harva võib juhtuda, et mõned noored mehed vajavad ka kõrvale väikest testosteroonitoetusravi. Sellega tegelevad juba androloogid ning ei ole kuidagi vaja karta, et elukvaliteet kannatada saab.

Küll aga on suurem mõju kaugemale arenenud haigusel, mis nõuab kombineeritud ravi. Kirurgiat, vahel korduvalt, ja mõnikord ka kiiritusravi. Nende ravide ühismõju võib hiljem välja lüüa. Kui näiteks 1. staadiumis piisab tihti kasvaja algkolde eemaldamisest, siis 3. staadiumis on ravi pikem, ravikuure on mitmeid ning on oht, et teises elupooles tekivad tüsistused.

Te mainisite geene kui riskitegurit. Kas geenitestiga on võimalik välja selgitada munandivähki haigestumise tõenäosust?

Tänasel päeval ei ole leitud testi, mis ütleks ära, et nüüd selle geenikombinatsiooniga kaasneb selline risk. Siiski eksisteerib üks geneetiline riskifaktor, ent see on väga harv. Klinefelteri sündroom, kaasasündinud kromosomaalne haigus, kus mehe genotüübis XY on juures veel üks X. Need mehed on väga tugevasti disponeeritud testisevähi tekkeks.

Kordame ehk lõpetuseks üle asjad, millele noored mehed peaksid tähelepanu pöörama ja kuidas haigust ennetada?

Mida saab alati enda jaoks teha, on olla tähelepanelik oma organismi ja tervise suhtes. Samamoodi nagu naised peavad jälgima oma rinnanäärmeid ja kasutama enesepalpatsiooni. Sinna kõrvale muidugi tervislik eluviis. Enne jooksis meil jutust ka läbi, et ülekaal ja metaboolne sündroom mõjutavad meie hormonaalsüsteemi, mis omakorda suurendab riski testisevähi tekkeks.

Ülekaal on vist üldse kümnete, kui mitte sadade haiguste riskitegur.

Jah, samamoodi ka vähi puhul. Lisaks kui haigus on juba diagnoositud, siis ülekaal halvendab ravi tulemust.

Soovitan  kahtluste puhul kindlasti arsti juurde pöörduda. Kui saadakse teada, et kahtlused olid alusetud, siis on see hingerahu kuldaväärt ja kui haigus on olemas, siis mida varem me jälile saame, seda efektiivsem on ravi. Nagu mainisin, esimeses staadiumis on tõenäosus tervistuda 100%.