Kuidas säilitada võitlusvaimu?

Erandlikult ei vestle me täna mitte arsti, vaid patsiendiga. Revo Türk on 36-aastane Pärnu mees, kahe lapse ise, kellel veidi üle aasta tagasi diagnoositi maovähk. Tänaseks on Revo haiguse edukalt seljatanud ning õpib oma kogemusest inspireerituna Regionaalhaigla kogemusnõustajaks. Uues episoodis arutleme, kuidas toime tulla raskete uudistega ja säilitada võitlusvaimu.

 

 

Mis tunded sind valdasid, kui kuulsid oma diagnoosist?

Eks esialgne diagnoos ei jõuagi kohe kohale. Lähed koju ja proovid aru saada, mida see arst nüüd rääkis. Mina jõudsin päris arusaamani siis, kui naisega rääkisin. Temal oli selgem visioon ning hakkasin mõistma, mis tegelikult on juhtunud. Alguses tahtsin olla omaette ja uudist seedida, siis hakkasin informatsiooni otsima, rääkisin ka nende sugulaste ja tuttavatega, kes asjast midagi teada võiksid. Sain aru, et ees on ootamas keeruline võitlusperiood.

Kas sulle tagantjärgi tundub, et oleksid vajanud toetust või nõuannet, mis siis tulemata jäi?

Esialgne info, mis mulle Pärnus anti, oli väga radikaalne. Diagnoosiks öeldi, et tegu on pahaloomulise kasvajaga maos, maovähenduslõikusi tehakse tänapäeval vähem ja pigem minnakse seda teed, et kogu organ lõigatakse välja ja asendatakse tehismaoga. See oli küll suur šokk ja tekitas küsimusi, kuidas siis elu edasi välja hakkab nägema. Võib-olla oleksin hinnanud suunamist nõustaja juurde, kes kirjeldaks täpsemalt eesootavat protsessi. Ma ei väida, et see peab olema kohustuslikus korras, ent vastav võimalus võiks küll olemas olla. Regionaalhaiglas näiteks on selline nõustaja olemas. 

Ja oled otsustanud õppida kogemusnõustajaks, et tulevikus sarnases olukorras inimesele nõu anda ja kogemusi jagada?

Just, täna õpin kogemusnõustamist, sest leian, et tegu on olulise tööga, millest meil on paraku puudus. Kogemusnõustaja on ikkagi inimene, kes saab enda läbielatu varal jagada nõu ja mõtteid. Ent ta ei ole kindlasti inimene, kes veenab alternatiivmeditsiini kasutama ja kallutab patsienti raviarsti loodud plaanist kõrvale. Raviplaani tuleb järgida ja sellesse tuleb uskuda. Kogemusnõustamise protsess näeb ette, et me arutame abivajajaga eesootavaid etappe ja leiame arutelu vormis vastuseid. Mina saan toetuda enda loole ja sellele, mis mind aitas.

Sa ütlesid, et küsisid nõu sugulaste ja tuttavate käest, aga kui palju aitab Google'i kasutamine, raamatute lugemine jms? Mõni leiab abi, mõni peab leitud informatsiooni vastuoluliseks.

Ütlen ausalt, et dr Google'it mina kordagi pole külastanud, sest ei taha lugeda üksteisele vastukäivaid lugusid, kus pigem keskendutakse traagikale. Teemat võimendatakse üle. 

Ma arvan, et vastused on olemas enda peas ja eelkõige koostöös raviarstiga, kes hakkab raviplaani koostama. Alternatiivseid lahendusi võib toetuseks kõrvale otsida, vastavalt enda tunnetusele. Mina leidsin ka seda tüüpi abi. Näiteks lugesin eesti mehe poolt kirjutatud raamatut “Elu”, mille autoril oli 4. staadiumi maovähk. Samuti leidsin palju paralleele ja innustust Vahur Kersna raamatust, mis kirjeldas tema võitlust vähiga.

Kui me usume, et meie haigus on ravitav, siis lisaks raviplaanile kõrvale leitud alternatiivid - ujumine, õige hingamine, toitumine - aitavad asjadel hästi minna.

Mõned otsivad ka abi alternatiivmeditsiinist ja nõidadelt. Milline on sinu kogemus?

Ega ma väga nende peale ei lootnud. Kui ma oma raviprotsessi ajal arstide vahet käisin, siis minu hoolitsev ema tõi mulle tšagajooki (kasekäsna). Küsisin raviarstilt selle efektiivsuse kohta ja ta ütles, et teaduslikku tõepõhja asjal leitud pole, ent midagi ei juhtu, kui seda jood. Selle suhtumisega ma tšagat siin jõin. 

Käisin ka toitumisnõustaja juures ja muutsin kardinaalselt oma toitumist. Lisaks avastasin enda jaoks Hiina meditsiini, mis on ennetav ja toetav. Käisin Rene Bürklandi juures ja sain tagasisidet haiguse põhjuste kohta, toitumissoovitusi ning sertifitseeritud Hiina meditsiinis ringlevaid kapsleid. Võtsin neid immuunsüsteemi toetuseks. Koostöös arsti poolt välja töötatud süsteemiga sain nii ka ise enda raviperioodi panustada ning mulle mõjus see väga positiivselt.

Vahel hakkavad inimesed raske diagnoosi tagajärjel ennast süüdistama ja elustiilist vigu otsima. Kas ka sind tabasid taolised mõtted?

Eks need mõtted tulevad paratamatult, kuid mina tegin endale kiiresti selgeks, et selleks pole vajadust. Keskendusin ravile, et olla tugev ja keemiaravi kuuridest võimalikult hästi välja tulla. Muidugi neid aegu oli ikka, kui tulin keemiat saama, ja nähes enda ümber palju vanemaid saatusekaaslasi, mõtlesin, kuidas siis mina oma eas siia sattusin. Ent siis rahustasin end jälle maha. Mulle on ikkagi antud teine võimalus ja pigem tasub olla tänulik, et mu keha mind nii varakult hoiatas. Arstid ütlevad ka ise, et maovähk on kuratlik haigus, mis annab tavaliselt märku siis, kui on liiga hilja. Sain aru, et kui jätkan oma tegevusi, usun ravisse ja lõpptulemusse, siis on mul võimalus täiesti terveks saada ning jätkata elus mulle antud teed.

Paljudel on isegi raskem, kui haigusega toime tulla, lohutada oma lähedasi. Kas ka sina nägid seda?

Jah, eks mu ema oli ka väga skeptiline ravi osas, et kas ikka tehakse kõik õigesti ja ehk peaks muid variante kaaluma. Neid hirme oli ka mul mingil määral, kuid teatud hetkest pead sa keskenduma ravile, usaldama oma raviarsti ja tema kompetentsust. Ainult nii on võimalik tulemusi saada. 

Huvitav asjaolu, mida märkasin, oli et mõned sõbrad hakkasid ära kaduma. Alguses olid nad väga toetavad, helistasid ja tundsid huvi, kuid mingi hetk lõpetasid. Ju nad näevad, et situatsioon peres on raske ja tunnevad, et ei julge enam pöörduda. Seda tuleb aktsepteerida ja sellest aru saada. Mõnel on vahest olnud lähedane, kes samuti maovähiga võitles ja tegelikult on ju tegu 50/50 haigusega. Umbes pooled jäävad elama, teised kahjuks mitte. Tuleb inimesi mõista ning aru saada, et mõned sõbrad lähevad, mõned jäävad. 

Pere on väga tähtis, seda tundsin ma ka oma raviprotsessis. Abikaasa ja lapsed, kes ehkki väikesed, mõistavad samuti olukorra tõsidust. Isa läheb jälle Tallinna ja temaga tehakse midagi. Hirm ja ärevus oli suur ning pidin omalt poolt lapsi maha rahustama. Et arstid leidsid kõhust pahaloomulise kasvaja, mis tuleb eemaldada, kuid me tegeleme sellega ja kõik läheb hästi. Lähedaste toetus on tohutult oluline, selle varal on kõik võimalik.

Kellele sobib rohkem üksiolek, kellele jagamine, kes tahab meelelahutust ja kes sporti. Millised vaimsed tehnikad või praktikad sind aitasid?

Olen terve elu tennist mänginud ja hoidsin seda üleval ka ravi ajal. Nädalas korra oli küll hetki, kui silme eest virvendas ja raske oli minna aga iga kord peale mängu oli hea tunne. Mind aitas lisaks liikumisele sõprade nägemine ja see, et sain rääkida.
Veel oli heaks pingemaandajaks sõpradele blogi kirjutamine, kus rääkisin otse ja ausalt kogetust. 

Toitumisnõustaja Liisi Orav muutis mu toitumist. Hakkasin rohkem jälgima, mida söön, ütlesin ei nisujahule ja suhkrule. Minu uskumuse järgi on nende näol siiski tegu vähki tekitavate toiduainetega. Alustasin selle programmiga peale esimest keemiat ja märkasin, et iga kord läksid keemia kuurid ka kergemaks, nii et minu puhul see toimis.

Samamoodi aitas mind metsas jalutamine - kõndisin rahulikult ja imetlesin meie Eesti loodust.

Lisaks veel eelnevalt mainitud Bürklandi Hiina meditsiin. Bürkland soovitas mul minna Pärnus vaimse tervisega tegelema qi qongi, kus kohalik mees Albert tutvustas mulle Hiina meditsiini toimet, ajalugu ja näitas, kuidas õigesti hingata. Korra nädalas käisin tema juures ja rääkisime pikalt haigustest ning üleüldisest tervisest. Ta andis alati koju kaasa 3-4 harjutust, mida teha, et maks ja magu paremini töötaksid. Leidsin iga päev selle aja, et neid 25 minutit teha. Hingasin, n-ö toitsin rakke ja hoidsin seedesüsteemi mõnusas toonuses.

Kõik see kokku mind aitaski.

Kui sinu lugu kokku võtta, siis konkreetselt haiguse ravis usaldasid sa täielikult raviarsti ja järgisid täpselt tema koostatud plaani. Mida said enda jaoks ära teha, oli vaimse tervise tugevdamine ning keha toonuses hoidmine. Need kaks põhipunkti koostöös aitasid sul haigusest võitu saada.

Just nimelt, ja ma arvan, et tänu sellele saan ka kogemusnõustajana kaasa rääkida. Minu uskumus on ikkagi see, et arsti tuleb usaldada. Pole vaja kahelda, sest nemad on seda valdkonda põhjalikult õppinud ning omavad suurt kogemust. Arvan, et Eestis on väga heal tasemel vähiravi, mille kohta mul ei ole ühtegi halba sõna öelda. 

Teine oluline aspekt ongi see, mida me ise saame ära teha. Leida vitaalsus ja toonus, sest sellel on tohutu väärtus. Läbi nende kahe kombineerimise on haigused ravitavad. Mina usun küll, et mis tahes staadium ka poleks, kõik on võimalik ja kõiksugu imed kaasa arvatud.


 

Revo lugu, II osa



Uroloogiliste kasvajate töögrupp

EPL: Uus vähiravim andis Saaremaa mehele tervise tagasi

Loe lähemalt
Ene
Regionaalhaigla
Liisbeth

Ärge kunagi kaotage lootust ega usku paremale homsele

Loe lähemalt
Liina Daum
Tiina koos koos kogemusnōustaja Merike Värikuga