Tagasi trummide taga

Kolm trummarit – Andres (67), Kunnar (68) ja Raimond (57) – tunnevad üksteist juba päris ammu. Ühistel kokkusaamistel ei häbene nad lisaks muusikale ka oma tervisest rääkida. Nad jagavad ausalt ja avameelselt oma kogemust eesnäärmevähiga ja selle seljatamisega, et panna mehi rohkem oma tervisele mõtlema. 

Tekst: Eli Lilles

Fotod: Raul Mee, Rauno Liivamägi, erakogu

Muusikute teed on korduvalt ristunud. Andres mängis Vitamiinis, Kunnar Laines, kohtuti Eesti Riiklikus Filharmoonias, Raimondiga jagati Olümpia restorani lava, Kochi aitades kohtutakse siiani. 

„Trummimehed väga tihti koos ei mängi, aga palgasabas saime ikka kokku,“ naeravad nad. Üks kindel kokkusaamise koht on Gunnar Grapsi mälestuskontsert, kus tehtud ühine foto viis Andrese mõttele, et võiks Vähiliitu toetada ning ärgitada mehi rohkem arsti juurde minema. 

Teekond tervisekontrollist diagnoosini 

Tervise kontrollimine polnud meeste jaoks võõras ning arste ei peljatud ka varem. Uudis eesnäärmevähist tabas neid erineval moel. 

Andres oli enda sõnul igal aastal korralikult kontrollis käinud, kuid siis tuli väike vahe sisse. „Arvasin, et vähem, aga vaatasin Terviseportaalist, et viis ja pool aastat jäi vahele... Ja siis põmm, palun väga. See on see koroonaaeg,“ meenutab ta. Lisades, et varasem korralikult kontrollis käimine tekitas nagu ka omamoodi võltsturvatunde, kui igal aastal kuuled, et kõik korras on. 

„2024. aasta sügisel käisin ja siis dr Peep Baum helistas, et tuleb täiendavasse kontrolli tulla. Kõigepealt tehti magnet, võeti biopsia ja siis öeldi, et nii, nüüd hakkame ravima. Kõik käis kuidagi väga delikaatselt ja viisakalt, mingit ehmatusmomenti küll ei olnud,“ kirjeldab ta. „Dr Saretok on väga-väga asjalik, ilusti seletab.“ 

Kunnar räägib, kuidas mingil hetkel sai ta eesnäärmepõletiku, mida ravis dr Gennadi Timberg. Põletikust saadi jagu, kuid mees jäi ikkagi jälgimisele ning käis kontrollis. „Käisin kontrollis, olin juba aastaid jälgimisel ja eelmisel aastal selgus, et ikkagi on mingi vähivariantidest tekkinud. Saime kiiresti jaole, väga hea arst, dr Indrek Alas Lääne-Tallinna keskhaiglast, opereeris. Operatsioon läks väga hästi ja mul ei ole mingit probleemi. Mängin trummi ja tunnen elust rõõmu,“ on ta rahul. 

Raimond pidi kehvveresuse tõttu regulaarselt B12 näitajaid kontrollima. „Ja siis mingil hetkel vereproov näitas mingit põletikku, kogu aeg oli mingi põletik. 2022. aastal öeldi, et nüüd selline asi, tuleb operatsioon teha. Küsisin dr Baumi käest nõu, mis siis õige on, kas kiiritus või operatsioon, ühel üks häda, teisel teine.“ 

Haigus endast märku ei anna 

Sümptomeid meestel varases faasis polnud. „Mõnikord pidi öösel WC-sse minema, aga siis mõtled, et jõin kaks õlut.“ 

„Kui uuesti viie ja poole aasta järel kontrolli tulin, tahtsin perearstilt saatekirja. Aga ta ei tahtnud anda, sest mul polnud mingeid „simptomeid“. Ütlesin, et olen enne käinud kontrollis ja lähen nüüd ka; kui sümptomid on, siis hakkan ära surema juba. Eks selle PSA testi oleks perearsti juures saanud ka teha, aga ta ei pakkunud mulle mingit varianti,“ tunnistab Andres. Nüüdseks on tal perearst vahetatud. 

Ravi teekond 

„Mõlemad mu vanemad surid päris noorelt vähki, ma tean, et geneetiline tõenäosus on väga suur. Ma teadsin, et see pole mingisugune hull variant ja seda saab ikkagi ravida. Dr Mikk Saretok ütles, et paranemise protsent on 96%. Nelja protsendi sisse sattumine on ikka üsna lotovõit,“ meenutab Andres. „Publik usaldab pillimehi, et saada head muusikat. Nii usaldavad patsiendid arste,“ lisab ta. 

„Kui ma teada sain, siis mul oli just olnud ema matus, hea tunne ei olnud. Alguses räägiti operatsioonist. Siis hakkad ise ka uurima ja puurima, mis parem või riskantsem. Ma lugesin ikka igasugu asju ja ühel hetkel tekkiski segadus, et üks soovitab operatsiooni, teine kiiritust, mõlemal omad riskid ja tüsistused,“ tunnistab Raimond, et impotentsuse risk operatsiooni puhul pani mõtlema. „Kolleegium otsustas, et prooviks alguses eksperimentaalravi, kuid see ei sobinud.“ 

„Kuna eesnäärmevähk avastati nii algusjärgus ja uuringud näitasid, et haigus polnud levinud, siis selle võrra oli operatsioon lühem ja vähem traumeeriv. Mulle soovitati operatsiooni ja tarkade inimestega vaidlema ju ei hakka. Võib-olla polegi operatsioon näidustatud. Või peab kõigepealt tegemagi kiiritust, et üldse saaks operatsiooni teha... Otsustati, et operatsioon võiks mulle kõige parem variant olla ja kõik läkski hästi, nii et mul on kõik kiirituse vaevad ära jäänud. Olen rahul olukorraga,“ ütleb Kunnar. 

Ravikuur kestab neli nädalat. „Sõitsin viis korda nädalas jalgrattaga kindlaks kellaajaks siia, rattaga tagasi. Selles mõttes on see haigus täiesti püstijalu üle elatav,“ kinnitab Andres. 

„Sa oled liikumatult seal kapslis seitse minutit, iga päev. Kõik toimetavad ümberringi, see on nagu täiesti teine maailm. Tehakse ikka imeasju,“ lisab Raimond. 

Kunnar leiab, et Andrese kuur läks nii kähku, et selle ajaga ei jõua keegi jalgratastki ära varastada. 

„Arst korraldas ruttu analüüsid ja ma ei pidanud mitu kuud põdema, mis nüüd saab. Tundsin ennast hästi, vahepeal mõtlesingi, et terve inimene peab nüüd midagi ravima minema,“ meenutab Kunnar, et enesetunne ei andnud haigusest esiti kuidagi märku. „Eks paar nädalat on ebamugav, siis vaikselt taastud. Mai keskel oli mul operatsioon, juuni planeerisingi vabaks, aga kuu lõpus tegin juba mingeid töid, juulis hakkasin proove tegema. Käin vahel kuskil kedagi asendamas mõnes teises bändis või heli tegemas, nädalavahetusel on niikuinii midagi...“ 

Raimondi ravi algus lükkus mitu kuud edasi, sest üks arst jäi haigeks. „See oli tobe, aga lõpp hea, kõik hea. Ikka võib juhtuda.“ 

„Alguses oli küll jutt, et käid kiirituses, siis on olemine uimane ja väsinud, aga ma ei saanud midagi aru,“ nendib Raimond, kuid mainib, et ravi saades tundis natuke kibedat tunnet urineerimisel. Küll aga tekitasid testosteroonisüstid, mida iga poole aasta tagant tehakse, allergilisi reaktsioone, mis pisut ehmatasid. Nüüd oskab ta seda tähele panna ja võtab allergiatableti ligi. Trummidest tema tegelikult eemal ei olnudki, kogu kiiritusravi saamise aja käis ta ka mängimas. 

Andrese ravi algus lükkus kuu edasi, sest mehel olid juba reisid plaanitud ja kontserdipiletid ostetud. Kuid arst arvas samuti, et selle kuu ajaga ei juhtu midagi. 

Andres tõdeb, et väsimust ikka oli: „Jõudu jäi vähemaks. Ma sõidan jalgrattaga, pikem tuur on ümber Ülemiste järve, 30 kilomeetrit. Kevadel sõitma hakates mäest üles minek oli natuke tunda.“ Samas ravi saamiseks sõitis ta iga päev Kalamajast Regionaalhaiglasse. 

„Põhimõtteliselt saab hakkama niimoodi, et midagi ei pea oma elust ära jätma – suveaeg on pillimeestel tavaliselt hästi töine aeg, kuidas sa jätad oma bändikaaslased töötuks. Aga ei, ma ei pidanud midagi ära jätma.“ 

Kui uurin, mis probleeme raviteekonna jooksul tekkis, siis kohe neid ei tulegi. 

„Urineerimine oli alguses nagu valulik, aga see polnud nii hull.“ 

„Oli jah, ma olin selle juba kuidagi unustanud.“ 

„Hormoonravist viskab siiamaani kuumalaineid.“ 

„Ma võtsin tänu sellele kõvasti juurde.“ 

„Seda küll, ma ostsin kaks numbrit suuremad püksid, proovin siiani vööümbermõõtu vähemaks saada. Aga selle eest ka hoiatati.“ 

Raskeid asju polnud mõistlik tõsta, tuleb neile meelde. 

Midagi ületamatut mehed oma ravi puhul ei näe. Pärast operatsiooni tuleb näiteks Kegeli harjutusi teha, aga see pole ju raske. Nad leiavad, et kõige ebamugavam oli hoopis biopsia. 

„See on nagu väikesena hambaarsti juurde minek. Korraks on valus, võib-olla.“ 

„Kui ma käisin biopsiat tegemas, siis seal oli üks mees, kes istus tükk aega, lõpuks tõusis püsti ja läks minema. Aga mis mõne kuu või aasta pärast on? Hirm on, aga inimesed kardavad rohkem teadmatusest.“ 

„Personal on toetav, kõik selgitavad, mida teha,“ alustab Kunnar. „Seda küll, nii tublid,“ lisab Andres. „Usaldus tekib,“ täiendab Raimond. 

Grapsi mälestuskontserdil tehtud pilt, kus „ kolleegid“ kokku said, nagu nad ütlevad. Andresel tuli mõte teha ühine pilt, mille ta hiljem Vähiliidule saatis, et innustada mehi rohkem arsti juurde minema. 

Jagatud kogemus 

Mehed on oma lugusid jaganud ja ikka teab keegi kedagi, kellel on sama haigus olnud. Mitu nende tuttavat on nüüdseks kontrollis käinud või PSA testi teinud. 

„Dr Saretok ütleski, et eesnäärmevähk on meestel küll levinud, aga see tuvastatakse ikka mingi teise asja käigus. Näiteks tahetakse autojuhiloa tervisetõendit ning peab vereproovi andma,“ meenub Andresele. 

Mehed leiavad, et õnneks inimesed räägivad oma haigustest, kuigi ka nende tuttavate seas on selliseid, kes pole sõnagi rääkinud. Arvavad, et on kuidagi piinlik. Nad nendivad, et ikkagi levib n-ö vana kooli suhtumine, et häbi on käia arsti juures või imelik oma haigusest rääkida. 

Soovitused meestele 

„Usaldage teadust,“ alustab Raimond. „Usaldage arste,“ jätkab Andres. „Ja ärge kartke,“ julgustab Kunnar mehi oma tervist kontrollima. 

Varajane diagnoos = parem raviedukus 

Dr Helis Pokker 

Onkoloogia- ja hematoloogiakliiniku juhataja-onkoloog 

Eestis on eesnäärmevähk meestel kõige sagedamini diagnoositav pahaloomuline kasvaja: see moodustab ligi 28–30% kõigist meeste vähijuhtudest. Eesnäärmevähi esinemine suureneb märgatavalt vanusega – diagnoosid on kõige sagedasemad keskealistel ja vanematel meestel, eriti vanuses 55–74 aastat ja jätkuvalt kõrge ka vanemates (≥75 a) vanuserühmades. Eestis diagnoositakse eesnäärmevähk kõige sagedamini varajastes staadiumites (I–II), kuid märkimisväärne osa diagnoositakse ka juba kaugelearenenud haigusega.  

Eesnäärmevähi ravitulemused ja elulemus on Eestis igati võrreldavad Põhjamaadega. Vanemates vanuserühmades (75+) on elulemus tavaliselt madalam kui noorematel patsientidel, kuna vanematel esineb sagedamini kaasnevaid haigusi ja haiguse agressiivsust. Ravi valik sõltub haiguse staadiumist, patsiendi vanusest, tervislikust seisundist ja riskigrupist. 

• Aktiivne jälgimine – väike risk haiguse kiireks arenguks. Ravi kohene alustamine ei ole vajalik.  

• Kirurgiline ravi – eesmärgiga eesnääre koos kasvajaga täielikult eemaldada, sageli koos lümfisõlmede eemaldamisega. 

• Kiiritusravi – kas esmase tervistava ravina või pärast operatsiooni, sageli koos hormoonraviga kõrgema riskiga haigusel. 

• Süsteemne ravi – viimastel aastatel on ravivõimakused ja -valikud oluliselt laienenud, mis aitavad hilisema faasi metastaatilist haigust kontrolli all hoida.  

• Teranostika – kiire areng on radioligandid viinud paljude patsientide raviplaanidesse. 

2024.−2025. aasta andmetel oli eesnäärmevähi kiiritusravi peamine lokaalse ehk eesnäärmega piirduva haiguse raviviis, ületades kirurgilise ravi kasutust Eestis. Andmed näitavad kiiritusravi kasutuse järjest suuremat tõusu ka teistes riikides, mille aluseks on kindlasti kiiritusravi tehnika kiire areng ning samaväärsed ravitulemused. Paljud patsiendid eelistavad kiiritusravi, sest ravi toimub ambulatoorselt ning seetõttu saab paljuski jätkata oma igapäevast elu ja toimetamisi. 

Artikkel on ilmunud Regionaalhaigla ajakirjas 2026/1: www.regionaalhaigla.ee/haiglast/ajakiri