Ärge kunagi kaotage lootust ega usku paremale homsele

september 15, 2020

Liisbeth Raig: "Ärge kunagi kaotage lootust ega usku paremale homsele, sest ühel ilusal päeval ongi see parem homne käes."

September on verevähi teadlikkuse tõstmise kuu. Verevähid moodustavad oma erinevate esinemisvormidega 7% kõikidest teadaolevatest vähiliikidest. Eestis saab pahaloomulise vereloomekasvaja diagnoosi igal aastal umbes 500 uut patsienti, kuid vaatamata sellele on teadlikkus verevähi olemusest kesine. Kampaania eesmärk on juhtida tähelepanu septembris peetavale verevähikuule ning tõsta teadlikkust verevähist. 

Vaata videost Liisbethi lugu.

Kuula ka Regionaalhaigla Tervispooltundi dr Mariken Rossiga verehaiguste teemal: https://onkoloogiakeskus.ee/tervisepooltunni-episood-verehaigused

 

 

Liisbethi lugu



Revo lugu

Maovähist vabaks

Viit aastat peetakse vähiravis maagiliseks tähiseks – kui see on möödunud ning kasvaja pole oma kombitsaid enam näidanud, võib inimese suure tõenäosusega terveks kuulutada. Toitumisterapeudil ja kogemusnõustajal Revo Türkil (41) on maovähidiagnoosi saamisest möödas kuus aastat. Noore mehena ei osanud Revogi esialgu diagnoosi enda jaoks võrrandisse panna. „Paar nädalat arvasin, et see on halb unenägu ja vale leid, ühel hetkel aga mõistsin, et see on reaalsus, millega pean hakkama tegelema,“ meenutab ta.

Loe lähemalt
Tiidu lugu

80. sünnipäeva leping on tehtud

Eesnäärmevähi diagnoosi saanud Tiit Kull (79) võtab hoolimata diagnoosist elu lustiga. Meestele on tal aga üks sõnum: käige kontrollis! Eesnäärmevähk on väga salakaval. Tekst: Evelin Kivilo-Paas Foto: Regionaalhaigla „Diagnoos võis olla kergelt õhus juba mõnda aega, aga mina seda ei tunnistanud,“ tõdeb Tiit. Pisteliselt oli Tiit käinud ka varem eesnääret arstil kontrollimas. PSA, prostata-spetsiifiline antigeeni näitaja (aine, mida toodab vaid eesnäärme kude), oli analüüsides näidanud küll väikest tõusu, kuid ei midagi märkimisväärset.

Loe lähemalt
Merike

Merikese lugu

Merike Värik: (Rinna)vähk ei ole surmaotsus, abi on olemas „Kui ütlen vähihaigele, et ma tean, mida te tunnete, siis ta ei usu mind, aga kui ma ütlen, et tean, mida tunnete ja mõtlete, olen selle kõik ise läbi teinud, siis tajun, kuidas ta hakkab avanema,“ sõnab Merike Värik, endine rinnavähipatsient, kes nüüd tegutseb Regionaalhaigla vähihaigete teabetoas nõustaja-tugiisikuna. Merike on kena naine – reibas, naerusuine, optimistlik, uhked lopsakad juuksed ulatumas õlgadeni … Väliselt ei reeda miski, et ta on liigagi hästi tuttav sellise raske haigusega nagu vähk ja on läbi teinud kõik, mis

Loe lähemalt
Liina Daum

Ma ei jätnud midagi juhuse hooleks

Liina Daum: „Kui see jäätis mulle praegu naeratab, siis pole põhjust nutta. Kõik saab korda!”  Aasta 2015, 18. november. Liina Daum astub naeratades, endal peopesad hirmust higised Põhja-Eesti Regionaalhaigla kirurgi dr Jelizaveta Gorošina kabinetti. Ta kuuleb oma diagnoosi. Kaugele arenenud pahaloomuline kasvaja on ajanud kombitsad läbi pära- ja käärsoole. Siirded ulatuvad lümfidesse. Dr Gorošina selgitab talle olukorda, joonistab paberile skeeme. Liina vaatab klaasistunud pilgul, kuid ei saa millestki aru – justkui mingi blokk oleks ette löödud. Ta puhkeb nutma.

Loe lähemalt
Ene

Ei ole aega surra, kui midagi on pooleli

September on verevähi teadlikkuse tõstmise kuu. Saage palun tuttavaks Haapsalust pärit proua Enega, kes sai aastaid tagasi verevähi diagnoosi. 19 aastat hiljem soovib Ene oma loo rääkida, et anda teistele patsientidele tuge ja lootust, äratundmist ja jõudu edasi liikumiseks: „Kasulik on mingi eesmärk võtta ja kogu aeg selle poole liikuda, sest ei ole aega surra, kui midagi on pooleli. Lootust ei tohi kunagi kaotada!“ Verevähid moodustavad oma erinevate esinemisvormidega 7% kõikidest teadaolevatest vähiliikidest.

Loe lähemalt
Tiina koos koos kogemusnōustaja Merike Värikuga

Õppisin hindama olulisi asju elus

Regionaalhaigla teabetoas viis aastat kogemusnõustajana töötanud ja saatusekaaslasi aidanud Tiina jagab oma lugu.   Tiina: „Elu on ilus, elu on väga ilus.” Aga kõik see ei tundunud sugugi nii seitseteist aastat tagasi, 2002. aastal. Märkasin mingil hetkel, et minu parem rinnanibu on sisse tõmbunud. Lohutasin end tükk aega, et ju vanadus vormib mind niimoodi. Enesetunne oli endiselt hea, mingit valu ei tundnud. Siiski jäi kripeldus hinge ja läksin mammoloogi vastuvõtule. Diagnoosi sain teada telefoni teel sel ajal kui olin maakodus.

Loe lähemalt