Maovähist taastumine

Seekordne Tervisepooltunni episood on pisut erinev, sest vestleme mitte arsti, vaid patsiendiga. Meil on külas Revo Türk, 36-aastane kahe lapse isa Pärnust. Veidi üle aasta tagasi diagnoositi tal maovähk ning olles haigusega võidelnud, tahab Revo nüüd oma kogemusi, nõuandeid ja toetust teiste inimestega jagada. Seetõttu ongi Revo otsustanud õppida Regionaalhaiglas kogemusnõustajaks. 

 

 

Kuidas see lugu sinu jaoks algas? Millal mõistsid, et tervis pole korras ja mis sellele järgnes?

2017. aastal juulikuus, ilusal suvisel ajal, ärkasin ühel hommikul kehva enesetundega. Tualetti minnes tundsin, et ei suuda püsti seista, pilk lõi virvendama ja enesetunne oli halb. Abikaasa kutsus kiirabi ning mind toimetati haiglasse. Seal mõõdeti vererõhku, mis osutus madalaks, tehti mõned proovid ja ainus, mis leiti, oli madal rauatase. Natuke turgutati mind haiglas, kirjutati välja rauatabletid, saadeti koju ja õhtuks olin jälle jalul. Edasine enesetunne oli juba hea, rauatase taastus ja arstid vaatasid, et kõik on korras. 

Elu läks edasi ja möödus aasta, kui 2018. aastal novembris kordus taas halb enesetunne ning sattusin perearsti juurde, kes suunas mind edasi Pärnu erialaarsti juurde. Vereproovid näitasid, et rauatase on jälle madal. Kuhu see raud siis kaob? Arst tahtis igaks juhuks teha “mõõga neelamist” ehk endoskoopia ja selgus, et maos on haavandid. Mulle kirjutati mao kaitseks tabletid, sõin neid kaks nädalat ja lisaks võeti koldest proovid, et põhjuses kindel olla. Nädal enne 2018. aasta jõule läksin arsti vastuvõtule, ta vaatas mind nukra näoga ja ütles, et kahjuks leidsime maost pahaloomulise kasvaja. Korralik välk selgest taevast, ma ei osanud kuida reageerida. Arst ütles, et siin nende pädevus lõppeb, teeme sulle veel lisaks kompuutri, et võimalikke siirdeid leida ja suuname edasi Tallinnasse täiendavasse kontrolli. 

Koju jõudes ei mõistnud ma ikka veel täit olukorda, mõtlesin, et tänapäeva meditsiin on arenenud, kasvaja lõigatakse välja ja elu läheb kenasti edasi. Kui naisele juhtunust rääkisin, siis mõistis tema kohe situatsiooni tõsidust, et selle asja nimi on vähk. Mina esialgu ei olnudki osanud kasvajale seda nime anda. Naine otsis internetist täiendavat teavet ning välja koorus karm reaalsus: maovähk avastatakse üldjuhul liiga hilja ning alles 3. või 4. staadiumis. Ta kukkus pikali ja nuttis, et mis küll edasi saab. Nüüd pidin hoopis mina olema tugev pool, lohutasin teda ja ütlesin, et ootame edasised uuringud ära enne kui järeldusi teeme. 

Pidasime aastavahetust ja jaanuari alguses saabusin Tallinna. Põhja- Eesti Regionaalhaiglas sai minu arstiks dr Tiit Suuroja ja ta ütles, et vaatame asjad üle, nii noore mehe puhul pole muretseda tarvis. Mulle tehti kordusanalüüsid ning peale nädalat teadmatuses elamist, kui jõudsin juba loota, et see kõik on halb unenägu ja vale diagnoos, selgus, et Pärnul oli õigus. Lisakontroll kinnitas 2. staadiumi maovähi olemasolu. Nüüd oli siis kinnitus olemas ja kasvajast saanud tõsiasi. Edasine möödus nagu kiirrong ning mul polnudki aega olukorda seedida. Neljapäeva õhtul jõudsin tagasi Pärnusse, pühapäeval olin jälle Tallinnas haiglas, kus tehti täiendav lisauuring, et leida siirdeid kõhu poolt. Selleks tehti väike operatsioon, vaadati kõhunääret. Selgus, et tüsistusi ja koldeid ei ole. 

Tiit ütles, et raviplaan näeb ette kuu ajaga nelja keemiat, üht operatsiooni ja veel nelja täiendavat keemiat. Ooteaeg pidi kestma kuu, ent ootamatult vabanes aeg ja kui esmaspäeval tehti see väike operatsioon, siis kolmapäeva lõunal olin kodus tagasi ja pidin neljapäeval alustama keemiaraviga. Kolmapäeva õhtul olin aga väga räsitud ja saatsin Tiidule meili, et vajan veel kosumisaega, enne kui suudan keemiaravile vastu astuda. Hommikul aga ärkasin üles kuidagi enne äratuskella ja sain aru, et ei, siin ei ole midagi oodata. Pea oli värske ja keha taastunud, reaalsus on kohal ning on aeg tegutseda. Helistasin Tiidule, et ikkagi tulen ja õnneks ei olnud ta veel jõudnud aega tühistada. Võtsin bussi ja sõitsin Tallinnasse. 

Et aega oli vähe olnud, polnud ma jõudnud keemia kohta täiendavat infot otsida ning reaalsus oli päris raske. Peale 30-tunnist keemiaravi sain koju järgmise päeva õhtuks ning järelmõju tõttu olid järgnevad kolm päeva keerulised. Liikuda väga ei suutnud ja taastumine võttis aega. Kui aga tundsin end juba paremini, hakkasin uurima erinevate leevendavate meetmete kohta. Jõudsin kiirelt arusaamani, et ei ole mõtet leida põhjuseid, miks see kõik minuga toimus. On tarvis keskenduda raviplaanile ning sellele, mida raviarst ütleb. Muutsin toitumist, hakkasin jalutamas käima ja avastasin enda jaoks Hiina meditsiini. Veel üks oluline maandusvorm oli blogi kirjutamine, milles kirjeldasin oma lugu ausalt ja avalikult. Ennekõike oli tegu kinnise blogiga, mis oli mõeldud minu sõpradele ja kus sain väljendada seda, mida tunnen ja mõtlen.

Esimese ja teise keemia järgselt oli mul kaks nädalat aega, mil sain metsas jalutada ja olukorra üle järele mõelda. Tegin enda jaoks kiirelt selgeks, et mul on kodus kaks väikest last ja abikaasa, kes vajab abi nende kasvatamisel. Ma tahan näha oma poega ja tütart suureks sirgumas ehk haigusega tuleb võidelda ja anda parim panus, et siit välja tulla. Lootus tuli tagasi, sõbrad ja pere toetasid mind ning kõik oli parem.

Juba tulid kolmas, neljas keemiaravi ja kuu aega operatsiooni-eelset pausi. Keemiaravi ma nii väga enam ei kartnudki, läksin sellele vastu enesekindlalt ja teadsin, et noore mehena taastun kiirelt. Küll aga oli mul hirm operatsiooni ees. Üldjuhul maokasvaja saadakse välja nii, et lõigatakse maost ära osa ehk sisuliselt tehakse maovähendusoperatsioon. Minu kasvaja aga oli säärase kujuga, mille puhul praktika on näidanud, et maost osa eemaldamisel hakkab kasvaja mõne aja möödudes taas vohama. Arstid leidsid, et minu puhul on mõistlik eemaldada kogu magu ja luua peensoolest uus. Minu jaoks mõjus see ehmatavalt, et kuidas on võimalik elada ilma maota ja käisin Tartus arstidelt uurimas, kas nende soovitus on samasugune. Seal vaadati ravilugu üle ja küsiti, mida te siin teete. Vastasin, et tulin täiendavale konsultatsioonile. Nemad ütlesin et kui teie raviarst on Tiit Suuroja, siis olge kindel, et tegu on suurepärase arstiga ja tema arvamust võib usaldada. 

Lõpuks möödus kuu aega pausi ning 22. aprillil 2019. aastal ootas mind ees lõikus. Minek oli hirmutav ja operatsioon kestis 3–4 tundi ehk tegu oli keerulise lõikusega. Kõik läks õnneks edukalt, ent taastumine oli hiljem keeruline. Intensiivis ärgates tundsin end tänu valuvaigistitele hästi, kuid mingil hetkel tulid kõhtu valud. Mind ei viidud kohe intensiivist välja, sest kohti polnud ning et intensiivis polnud lubatud üles tõusta, nagu raviõde mulle soovitas, siis jäin liialt kauaks pikali. 

Kui mind viidi ülemisele korrusele lihtsamasse intensiivipalatisse, algasid meeletud valud ning ma ei leidnud endas jõudu tõusta istuli, et seedesüsteem taas käima saada. Küsisin muudkui valuvaigistit, kuni öeldi, et norm on täis ja rohkem paraku ei saa. Siis käis tõesti läbi teadmatus, mis minust nüüd edasi saab. Mingil operatsioonijärgsel päeval oli peas küsimus, et kas nüüd ongi lõpp käes. Küsisin õdedelt unerohtu, sain mõned tunnid und ja see lõi pea taas selgeks. Sain aru, et ma kas valutan pikali olles kõhtu või ajan end püsti ja hakkan liigutama. Kutsusin õe appi ning tõusin püsti, tundes, kuidas midagi sees muutus. Tõstsin jalgu, tegin vastavaid liigutusi ja iga püstitõusuga läks tunne paremaks, seederütm hakkas taastuma. Järgmisel päeval olin juba istuli, järgmise päeval lõunal kõndisin rulaatori abil majas ringi, eneseusk taastus ja elu läks jälle edasi. Haiglas viibisin 11–12 päeva. 

Söömisega olid keerulised lood, sest kogused olid grammi pealt paika pandud ning need olid väikesed. Kui koju jõudsin, hakkasin toidupäevikut pidama. Esimene kuu oli väga raske, kaal langes, täiskõhutunnet ei tekkinud. Kui lubatud piiri ületasin, tuli valu jälle tagasi. Veetsin kodusel režiimil aega ning sain lõpuks rütmi selgeks. Kogused tasapisi tõusid, kehakaal jäi seisma ja mingist hetkest hakkas pisut tõusmagi. Õnneks oli ees suvine aeg, õues olid ilusad ilmad, sai jalutamas käia ja taastuda. Ja nii ongi mu elu edasi läinud. Praegu on operatsioonist möödunud 10–11 kuud, taastumine on olnud edukas, söön kõike kui jälgin, et liigselt ei kiirusta. Kogused on tõusnud sinnani, et suudan juba peaaegu terve prae ära süüa. Nagu arst kinnitas, noore mehe organism võtab uue mao omaks. Olen praegu positiivses meeleolus ja enda üle uhke. 

 

Kui sa võrdled tänast vormi haiguse eelse ajaga, siis kui suur on erinevus?

Varasemalt kaalusin umbes 90 kg, täna on ta 83–84 kg vahel. Ega see kaal lihtsalt juurde ei tule ja pigem on tähtis hoida silma peal, et ta alla ei läheks. Vormi mõttes kindlasti sellist jõudu ei ole, mis varem. Kui enne mängisin tennist ja käisin jooksmas, siis praegu mängin taas tennist aga metsas käin rohkem jalutamas. Samuti ujun. Toonus ei ole sama, ent ei saa ka kurta, et midagi halvasti oleks. Ma liigun palju ja pigem tunnen, et mul on vedanud. Tunnen end hästi ja see ongi kõige olulisem.

 

Kuidas on läbielatu mõjutanud su vaimset tervist? Kas mõtled haigusele tihti ja kardad selle tagasi tulemist?

Eks see oht on alati olemas. Seetõttu võtsingi ette õppeprotsessi kogemusnõustajaks saamiseks, et aidata teisi ning oma lugu rääkida. See on minu maandusvorm.

Alati kui olukord läks raskeks ning muremõtted võtsid võimust, tuli mulle appi vend, kes on väga toetav inimene. Korra nädalas oli meil tunnine kõne ja peale temaga rääkimist sain mõtted jälle paika. 

Mind aitab ka kogemusnõustajate kool, kus arutatakse palju nõustamise psühholoogilist poolt ja taastumist. See aitab analüüsida sinu loo tagamaid ning näha miks ja kuidas sa sellest välja tulid. 
Endiselt jätkan ka Hiina meditsiiniga ja teen harjutusi, mis mind vaimselt aitavad. Käin metsas hingamas, veedan perega kvaliteetaega. Praegu tunnen end küll hästi ja ei karda, et õnn pöördub. Käin ka iga poole aasta tagant kontrollis, kus tehakse täiendav vereuuring ja kompuuter, et olukorral silm peal hoida. See annab enesekindlust, et kõik on korras. 

Revo lugu, I osa



Ene

Ei ole aega surra, kui midagi on pooleli

September on verevähi teadlikkuse tõstmise kuu. Saage palun tuttavaks Haapsalust pärit proua Enega, kes sai aastaid tagasi verevähi diagnoosi. 19 aastat hiljem soovib Ene oma loo rääkida, et anda teistele patsientidele tuge ja lootust, äratundmist ja jõudu edasi liikumiseks: „Kasulik on mingi eesmärk võtta ja kogu aeg selle poole liikuda, sest ei ole aega surra, kui midagi on pooleli. Lootust ei tohi kunagi kaotada!“ Verevähid moodustavad oma erinevate esinemisvormidega 7% kõikidest teadaolevatest vähiliikidest.

Loe lähemalt
Merike

Merikese lugu

Merike Värik: (Rinna)vähk ei ole surmaotsus, abi on olemas „Kui ütlen vähihaigele, et ma tean, mida te tunnete, siis ta ei usu mind, aga kui ma ütlen, et tean, mida tunnete ja mõtlete, olen selle kõik ise läbi teinud, siis tajun, kuidas ta hakkab avanema,“ sõnab Merike Värik, endine rinnavähipatsient, kes nüüd tegutseb Regionaalhaigla vähihaigete teabetoas nõustaja-tugiisikuna. Merike on kena naine – reibas, naerusuine, optimistlik, uhked lopsakad juuksed ulatumas õlgadeni … Väliselt ei reeda miski, et ta on liigagi hästi tuttav sellise raske haigusega nagu vähk ja on läbi teinud kõik, mis

Loe lähemalt
Stewart Johnson

Musta huumoriga vähi vastu

Movembris kinolinadele jõudev Eesti film „Ühemeheshow” on inspireeritud stand-up koomiku Stewart Johnsoni elust. Uue komöödiafilmi inspiratsiooniallikas on ootamatult väga tõsine teema – munandivähk.  Küsimusele, miks Stewart Johnson suurel ekraanil oma munandivähi üle nalja viskab, on koomiku vastus lihtne: „Miks mitte. See teema ei tohiks inimeste jaoks nii raske olla. Minu arvates oli mul huvitav lugu, seega miks mitte selle üle nalja visata.“  Seejuures loodab Stewart, et avameelselt oma haigusest rääkides saab ta teistelegi abiks olla.

Loe lähemalt
Kaisa lugu

Mitte võitlus, vaid elukaaslane

„See on suur privileeg töötada vanalinnas,” õhkab Kaisa Sein Uue tänava alguses Teatriliidu maja uksest välja astudes. Südamelähedane töö teeb Kaisa õnnelikuks ning aitab üle olla valudest ning ravinähtudest, mis kaasuvad metastaatilise rinnavähiga.  Kaisa oli kõigest 32aastane, kui tal diagnoositi rinnavähk. Paar kuud varem oli ta tundnud rinnas rõhuvat pakitsust, mis esineb tavaliselt enne menstruatsiooni. Kaisa emal oli avastatud rinnavähk 50. eluaastate keskel. Sel ajal veel Viljandis elav naine läks naistearsti vastuvõtule ning rääkis oma kõhklusest.

Loe lähemalt
Liisbeth

Ärge kunagi kaotage lootust ega usku paremale homsele

Liisbeth Raig: "Ärge kunagi kaotage lootust ega usku paremale homsele, sest ühel ilusal päeval ongi see parem homne käes." September on verevähi teadlikkuse tõstmise kuu. Verevähid moodustavad oma erinevate esinemisvormidega 7% kõikidest teadaolevatest vähiliikidest. Eestis saab pahaloomulise vereloomekasvaja diagnoosi igal aastal umbes 500 uut patsienti, kuid vaatamata sellele on teadlikkus verevähi olemusest kesine.

Loe lähemalt
Uroloogiliste kasvajate töögrupp

EPL: Uus vähiravim andis Saaremaa mehele tervise tagasi

EPL: Uus vähiravim andis Saaremaa mehele tervise tagasi Viimases staadiumis neeruvähki põdenud patsient tervenes tänu uuele ravimile, mida tulevast aastast rahastab riik. Kuressaare mees Maido ei osanud kolm aastat tagasi aimatagi, mis võib põhjustada tema üha kehvemat enesetunnet. Kui teedeehitusel töötava Maido tervis juba väga nõrgaks jäi ja pea ringi käima hakkas, läks ta Kuressaare haigla erakorralise meditsiini osakonda.

Loe lähemalt