Kolmiknegatiivne rinnavähk

Eelmise aasta oktoobri alguses avastas Ülle oma rinnast pähklisuuruse tüki. Ta sai aru, et midagi head see ei tähenda, kuid pidi paar päeva ennast koguma. Perele ei julgenud ta oma leiust kohe rääkida. Lähedased said juba aru, et naine on kahtlaselt vaikne, kuid tema kinnitas, et kõik on hästi. Pärast paari magamata ööd tunnistas ta imelikku leidu abikaasale, kes ta otsekohe arsti juurde saatis.

Tekst: Eli Lilles
Foto: erakogu

„Eelmisel aastal oli sõeluuringus minu aastakäik. Muidu olen sõeluuringul käinud, aga siis polnud veel jõudnud. Helistasin kõigepealt sinna. Algul öeldi, et aegu pole, aga kui rääkisin tükist näpu vahel, leiti aeg järgmiseks päevaks. Eelmise aasta 18. oktoobril oli kolmiknegatiivse diagnoos käes ning juba 21. oktoobril oli esimene ravipäev. Kolme päevaga olin ravil, mis omakorda natuke hirmutas,“ kirjeldab Ülle sündmuste kiiret käiku.

„Kohtusin oma raviarst dr Tõnis Metsaotsaga, kes ütles, et mu haigus ongi selline tigedik. Haigus sai siiski suhteliselt vara avastatud, et tuleb optimist olla ja et küll sellest jagu saame,“ meenutab naine keemiaravi algust.
Neljakohalises palatis oli ta kõige noorem, sel ajal 56-aastane. Positiivse olekuga palatikaaslased tekitasid temas hämmingut – kuidas saab sellise haigusega nii rõõmus olla? Pärast järgmist keemiaravi tundus Üllele, et haigus teda ei murra ja halba enesetunnet ei tekita. „Suunurgad hakkasid ülespoole minema. Nii jäigi. Paha olla mul ei olnudki,“ ütleb ta.

Haiguse tunnistamine perele

Kuigi Ülle ütleb, et tal läks väga hästi, tunnistab ta, et raskeid hetki tuli ikka ette. „Sellest ikkagi räägitakse, kuidas sul on ravi tõttu väga paha olla, ja see hirmutas. Mis see võimalik must stsenaarium veel olla võib, oli omaette traumeeriv. Olen vanaema ja ikka tulid mõtted, kuidas ei näegi lapselapse kasvamist. Mehe käest sain muidugi seepeale hurjutada, et pean sellised mõtted unustama ja hoopis teise suuna võtma.“

„Väga keeruline oli oma 82-aastasele emale haigusest rääkida. Ma ei saanud talle telefoni teel öelda, pidin kohale minema ning tema käest kinni hoides oma võitlusest rääkima.
Jagasin oma lugu sõpradega, et nende toetusega haigusest kiiremini üle saada. Aga ema, tädi või sõbrad ei julgenud küsida, kuidas mul läheb. Kartsid, et mis ma ütlen... Helistasin siis neile ise ja jagasin, kuidas mul läheb,“ meenutab Ülle raskeid vestlusi.

Toetav kaasteeline

Kui pole selliseid tuttavaid-sõpru, kes on sama asja läbi teinud, siis kes mõistaks või kellelt nõu küsida? „Haiglas jagati nõustajate numbreid, kuhu sai helistada. Kuna mul polnud niisugust suurt probleemi või selliseid küsimusi, siis ma väga palju ei helistanud. Haigla toetus oli olemas, kui mul oli vaja,“ kirjeldab ta.

Sama teekonda sattus käima minu pinginaabri sõber. „Ta oli minust poolteist kuud eespool, protsess oli enam-vähem sarnane. Teadsin täpselt, mis mind ees ootab.
Kui mulle öeldi, et vereproov on korras, siis ma rahuldusin vastusega, et kõik on hästi. Tema jälle uuris ise igalt poolt rohkem, vaatas analüüse. Eks ma siis tema mahitusel vaatasin ka, ta kiitis, et head tulemused. Ta jagas infot, rääkisime omavahel. See oli väga toetav.“

Haigusega olemine või haige olemine

Ülle tegi läbi kogu protsessi neli etappi: keemiaravi, operatsioon, kiiritusravi, immuunravi. „Minu lotovõit oli see, et ma ei tundnud ennast kordagi nii-öelda haigena. Töö juures rääkisin juhtkonnale ja nad olid 100% toetavad. Haiguslehel ma ei olnudki. Võib-olla mõnikord pärast keemiaravi pikutasin ja magasin kodus, aga hommikul tõusin üles ja läksin tööle. Keemiaravi päevadel mind tööl ei olnud, aga tegin ettevalmistusi ja keegi mind asendama ei pidanud,“ jagab Ülle.

Naise elu jätkus suures joones samamoodi kui varem. „Rahvatantsus tegin pausi, sest ma ei teadnud, kas saan iga kord käia, ja ei tahtnud kohta kinni hoida. Nüüd läksin rõõmsalt tagasi. Olen kogu aeg väga liikuv olnud, jooksmine kadus küll ära, aga see-eest on kõnniringid pikemad. Kelle eest ma ikka ära jooksen?“ küsib ta. Jutu käigus tuleb välja, et kõik nädalavahetused on naisel plaanitud pikemaks kõnniks, ka näiteks Tallinnast väljaspool.

„Jõud ei kadunud ära, ainult juuksed tulid peast, mis on naisele kurb hetk. See oli vist ainuke kõrvaltoime. Ma muidugi lootsin viimase hetkeni, et ei tule, arst ütles ka, et väikesel osal ei tule. Ja siis nädal pärast keemiaravi jäävad need juuksed pihku... Ei tahtnud juukseid kammida enam. Tahtsin kohe kiilaks ajada, aga mees väitis, et keegi ei saagi ju aru, et juuksed on ära tulnud. Aga ise ju saad. Ühel hetkel siis laps aitas juuksed ära lõigata. Mul oli parukas siis juba olemas. Parukas oli mu eelmiste juustega sarnane, tööl mõni ei saanudki aru lõpuni,“ jagab Ülle veel üht rasket kogemust.

Ülle lugu

Terviseretsept: liikumine

Oma ravi ja kogemuse kohta ei oska ta midagi teisiti soovida või ette kujutada, ravi täitis täielikult eesmärgi. „Targad inimesed on selle plaani kokku pannud ja Regionaalhaiglas töötavad superinimesed.“ Eraldi toob ta välja dr Tõnis Metsaotsa ja dr Agne Kuke.

Kõige suurem oli naise sõnul sellest kõigest välja tulla. „Mõnikord rääkisin haigusega, et teeme nii, et sina lähed oma teed, ja mina saan oma teed minna. Loodan, et ta ei tule kunagi tagasi. Teadsin, et pean hakkama saama ja sellest välja tulema. Geneetilist soodumust mul pole, keegi mulle seda haigust pärandanud ei ole.“

Ülle toob välja, et kuigi ta üritab positiivne olla, siis tiksuvad mõnikord kuklas siiski rasked mõtted. Näiteks kui ta satub lugema inimestest, kes haiguse tõttu lahkuvad. Paratamatult viib see mõtted elu haprusele ja igapäeva nautimisele tekib teine tähendus.

Selle aasta veebruaris käis Ülle juba Itaalias suusatamas, pärast seda jõudis reisile Montenegrosse ja Šveitsi. Räägime Üllega novembri lõpus ja esimesel advendil plaanib ta Kõrvemaa suusaradasid proovima minna.


 

Uued võimalused rinnavähi ravis

Dr Tõnis Metsaots dr Tõnis Metsaots

Rinnavähk on kõige sagedasem vähkkasvaja naistel nii Eestis kui ka mujal maailmas. Eestis diagnoositakse igal aastal ligikaudu 800 esmast rinnavähi juhtumit. Rinnavähk on peamine vähiga seotud haiguskoormuse põhjustaja naistel ning selle esinemissagedus on paraku tõusmas.

Rinnavähk jagatakse biomarkerite ja retseptorite alusel klassikaliselt kolme alagruppi. Kõige suurem alagrupp on hormoonpositiivne grupp, mida esineb 65–70% Eesti patsientidel. See haigusvorm on aeglaselt kulgev ja vähem agressiivne. Kaks agressiivsemat vormi on HER2-positiivne rinnavähk ning kolmiknegatiivne rinnavähk.

Kõigist rinnavähkidest on 12–15% kolmiknegatiivse alatüübiga. Selle alatüübi puhul puuduvad kasvaja rakupinnal kolm ravitundlikku retseptorit: hormoonretseptorid (östrogeen- ja progesteroonretseptorid), samuti puudub HER2-retseptori üleekspressioon. Kolmiknegatiivne rinnavähk on võrreldes teiste alatüüpidega paraku agressiivsem. See esineb sagedamini noortel naistel ja annab varajasemas järgus kaugsiirdeid.

Lisaks oma halvemale loomusele on ka kolmiknegatiivse rinnavähi ravivõimalused vaeslapse rollis. Selle ainus kasutatav süsteemravim on meil pikka aega olnud keemiaravi.

Uued ravivõimalused on nüüd kättesaadavamad

Õnneks on olukord nüüdseks muutunud. 2021. aasta mais registreeriti Euroopas varajase, kuid kõrge riskiga kolmiknegatiivse rinnavähi ravis uut tüüpi immuunravi preparaat pembrolizumab. Tegemist on sama tüüpi ravimiga, mille toimemehhanismi avastamise eest anti 2018. aastal välja Nobeli meditsiinipreemia. Lihtsalt kirjeldades on selle ravimi toimemehhanism immuunsüsteemi stimuleerimine, et keha ise tunneks muteerunud ja kiiresti kasvaja ära kui kehavõõra ja asuks seda ründama. Selle lisamine II ja III staadiumi kolmiknegatiivse rinnavähi keemiaravile parandab oluliselt haiguse kaugtulemusi.

Juba aasta aega on meil mainitud ravim olnud Regionaalhaiglas kättesaadav varajase kättesaadavuse programmi kaudu. Esialgsed kokkuvõtvad andmed on olnud suurepärased – 70% patsientidest saavutab operatsioonieelse keemia- ja immuunraviga täieliku ravivastuse. See tähendab, et kirurgilise ravi hetkeks on igasugune vähikude rinnas ja varasema lümfisõlmede haaratuse puhul ka rinnaga seotud lümfisõlmedes kadunud. Selline erakordselt tugev ravivastus on seotud väga hea prognoosiga.

Värske uudisena on mul hea meel teatada, et pärast tihedat läbirääkimist ravimitootja, erialaseltside ja Tervisekassaga muutub mainitud potentsiaalselt tervistav ravi uuest aastast kõigile kindlustatud patsientidele Tervisekassa kaudu kättesaadavaks.
 

Ülle



Regionaalhaigla

Maovähist taastumine

Seekordne Tervisepooltunni episood on pisut erinev, sest vestleme mitte arsti, vaid patsiendiga. Meil on külas Revo Türk, 36-aastane kahe lapse isa Pärnust. Veidi üle aasta tagasi diagnoositi tal maovähk ning olles haigusega võidelnud, tahab Revo nüüd oma kogemusi, nõuandeid ja toetust teiste inimestega jagada.

Loe lähemalt
Merike

Merikese lugu

Merike Värik: (Rinna)vähk ei ole surmaotsus, abi on olemas „Kui ütlen vähihaigele, et ma tean, mida te tunnete, siis ta ei usu mind, aga kui ma ütlen, et tean, mida tunnete ja mõtlete, olen selle kõik ise läbi teinud, siis tajun, kuidas ta hakkab avanema,“ sõnab Merike Värik, endine rinnavähipatsient, kes nüüd tegutseb Regionaalhaigla vähihaigete teabetoas nõustaja-tugiisikuna. Merike on kena naine – reibas, naerusuine, optimistlik, uhked lopsakad juuksed ulatumas õlgadeni … Väliselt ei reeda miski, et ta on liigagi hästi tuttav sellise raske haigusega nagu vähk ja on läbi teinud kõik, mis

Loe lähemalt
Liina Daum

Ma ei jätnud midagi juhuse hooleks

Liina Daum: „Kui see jäätis mulle praegu naeratab, siis pole põhjust nutta. Kõik saab korda!”  Aasta 2015, 18. november. Liina Daum astub naeratades, endal peopesad hirmust higised Põhja-Eesti Regionaalhaigla kirurgi dr Jelizaveta Gorošina kabinetti. Ta kuuleb oma diagnoosi. Kaugele arenenud pahaloomuline kasvaja on ajanud kombitsad läbi pära- ja käärsoole. Siirded ulatuvad lümfidesse. Dr Gorošina selgitab talle olukorda, joonistab paberile skeeme. Liina vaatab klaasistunud pilgul, kuid ei saa millestki aru – justkui mingi blokk oleks ette löödud. Ta puhkeb nutma.

Loe lähemalt
Kaisa lugu

Mitte võitlus, vaid elukaaslane

„See on suur privileeg töötada vanalinnas,” õhkab Kaisa Sein Uue tänava alguses Teatriliidu maja uksest välja astudes. Südamelähedane töö teeb Kaisa õnnelikuks ning aitab üle olla valudest ning ravinähtudest, mis kaasuvad metastaatilise rinnavähiga.  Kaisa oli kõigest 32aastane, kui tal diagnoositi rinnavähk. Paar kuud varem oli ta tundnud rinnas rõhuvat pakitsust, mis esineb tavaliselt enne menstruatsiooni. Kaisa emal oli avastatud rinnavähk 50. eluaastate keskel. Sel ajal veel Viljandis elav naine läks naistearsti vastuvõtule ning rääkis oma kõhklusest.

Loe lähemalt
Liisbeth

Ärge kunagi kaotage lootust ega usku paremale homsele

Liisbeth Raig: "Ärge kunagi kaotage lootust ega usku paremale homsele, sest ühel ilusal päeval ongi see parem homne käes." September on verevähi teadlikkuse tõstmise kuu. Verevähid moodustavad oma erinevate esinemisvormidega 7% kõikidest teadaolevatest vähiliikidest. Eestis saab pahaloomulise vereloomekasvaja diagnoosi igal aastal umbes 500 uut patsienti, kuid vaatamata sellele on teadlikkus verevähi olemusest kesine.

Loe lähemalt
Egle lugu

Minust ei sõltu muud, kui et ole õnnelik ja ela!

Iluteenindaja ja kolme lapse ema Egle Kõiv sai kolmiknegatiivse rinnavähi diagnoosi märtsis 2021. „Seni, kuni on raviplaan, on kõik hästi,“ on Egle veendunud.  „Minu lugu sai alguse kevadel 2021. Treenisin tihti jõusaalis, kuni ühel hetkel hakkasin tundma, et kõhuli harjutusi on ebamugav teha. Mul on eluaeg olnud suuremad rinnad, mistõttu ei pidanud ma seda kuidagi imelikuks, muutsin lihtsalt harjutusi.  Ma pole kunagi suitsetanud ja kuni 30. eluaastani olin ka täiesti arstivõõras inimene.

Loe lähemalt