Õppisin hindama olulisi asju elus

Regionaalhaigla teabetoas viis aastat kogemusnõustajana töötanud ja saatusekaaslasi aidanud Tiina jagab oma lugu.

 

Tiina: Elu on ilus, elu on väga ilus.”

Aga kõik see ei tundunud sugugi nii seitseteist aastat tagasi, 2002. aastal. Märkasin mingil hetkel, et minu parem rinnanibu on sisse tõmbunud. Lohutasin end tükk aega, et ju vanadus vormib mind niimoodi. Enesetunne oli endiselt hea, mingit valu ei tundnud. Siiski jäi kripeldus hinge ja läksin mammoloogi vastuvõtule. Diagnoosi sain teada telefoni teel sel ajal kui olin maakodus. Teadsin kogu aeg, et olen tugev inimene ja mind ei suuda miski kõigutada. Aga pärast seda kõnet läksin metsa ja ulgusin. Ma polnud vist aastaid nutnud. Sel päeval nutsin ma arvatavasti välja ka kõik teised allaneelatud pisimured, suured mured ja kogu maailmavalu.

Olin kurb ja tige. Kuidas mina saan olla haige, olen ju suhteliselt normaalselt elanud ja söönud, ei suitseta, ei joo. Mees ja lapsed tulid maale, kallistasid ja ütlesid, et küll saab kõik korda. Ei julgenud seda tookord uskuda. Sõna „vähk” oli minu kõrvus juba iseenesest hirmus. Ka suguvõsas on olnud selle läbi lahkunuid üksjagu. Sealhulgas minu ema ja kolm tädi. Kolm päeva hiljem pidi toimuma minu 55 aasta juubelipidu. Kui suuremad nutud olid nutetud, võtsin end kokku ja otsustasin, et pidu ei tohi ära jääda. Ja keegi külalistest ei tohi sel päeval halvast asjast teada. Mängisin vist kõvasti üle, sest mõnedki küsisid, kas olen purjus. Naersin ja ütlesin – jaa.  Samal ajal tundsin, et tahangi edasi mängida – ja olengi terve.

Edasi läks kõik tavalist rada – operatsioon Hiiul, vanas armsas onkoloogiahaiglas, superhea personal ja arstid minu ümber, dr Kütneriga eesotsas. Ja see ellu tagasitulek! Kõik näis nüüd nii väga ilus ja hea. Sain lõplikult aru, kui hoolivad sõbrad mul on ja kui hoolitsevad lapsed ja minia. Minu hirmu, mis oli seotud kaotatud rinna ja välimuse muutuse pärast, aitas ära võtta minu abikaasa, kes ütles, et ega ta ei armastanud minus ainult mu paremat rinda. Palju aitas mind pärast oppi tollane Hiiu sotsiaaltöötaja Katrin Raamat. Mõistsin, kui tähtis osa on vaimul meie füüsilise keha kõrval. Ja õnnetusest ja hädast on võimalik palju õppida.

Õppisin hindama olulist elus

Õppisin palju rohkem hindama olulisi asju elus. Pole vaja viriseda pisiasjade pärast. Tuleb kujutleda maailma rõõmsamana ja ta muutubki selliseks. Tuleb ütelda inimestele ilusaid sõnu nüüd ja praegu. Tuleb nautida elu, ka iga päeva kui see on vähegi võimalik. Ei pea mõtlema, et mis kõik võib homme tulla. Meist keegi ju ei tea, millal see „kivi” kukub. Ei tohi jääda koju konutama ja omi kurbi mõtteid mõtlema. See rumal mõte, et olen surmamõistetu võib ju ravi alguses ikka pähe tikkuda. Eriti raskemini talutavate ravide ajal. Aga ravi tuleb alati vastu võtta. Homme on juba parem. Tuleb teha meelepärast tööd ja iseenda pärast võtta osa kõikidest meeldivatest üritustest. Unustage need „tähtsad” pisiasjad. Kui tahan, olen ikka laisk. Kui ei jõua, ei taha, siis ei pese täna pesu, ei korista tube, naudin lihtsalt enda olemasolu. Seetõttu ei muutu mitte midagi maailmas hullemaks.

 

Tiina ja Merike

                                                         Tiina koos koos kogemusnōustaja Merike Värikuga

Üksteise toetamine

Tohutut toetust andis ja annab mulle ja teistele, samade hädadega inimestele, et on olemas Põhja-Eesti Vähihaigete Ühendus. Me kohtume kord kuus, kuulame loenguid, vahest teeme käsitööd, arutame maailma asju, kohvitame. Suvel käime Vähiliidu poolt organiseeritud suvepäevadel. Väga tähtis on üksteise toetus – nn õlatunne. Me teame kõik täpselt, mida oleme läbi elanud ja mis tundeid see meis on tekitanud. Ja me ammutame jõudu oma lugudest ja vahest oma mustast huumorist ja naljadest, mis on sageli ainult meile mõistetavad. Üldiselt me ei räägi oma haigustest koosviibimistel, aga kui kellelgi on probleem, siis oleme alati toeks.

Regionaalhaiglas on õnneks olemas ka teabetuba, kus on nõustaja, kes on ise vähki põdenud ja tajub probleemi. Sealt saab vajalikku infot, kuidas edasi tegutseda ja saab muresid kurta. Eriti vajalik on see äsja diagnoosi saanud inimesele. Vaatamata sellele, kui toetavad meie kodused on, ei taha me neid sageli oma kahtluste ja hirmudega vaevata. Vesteldes n-ö omasugusega tuleb rahunemine ja uskumine, et homme on ka päev. Minagi töötasin Teabetoas kogemusnõustajana viis aastat.

Õigel ajal ravile

Teadus ja võimalused inimeste ravimiseks on väga palju edasi arenenud. Kui me jõuame õigel ajal õige eriala arsti juurde, siis on väljavaated terveks saada suured, samuti on suurenenud võimalus rahulikuks kooseluks kontrolli all oleva tõvega. Seepärast on minu missioon alati ja igal pool öelda, et ei tohi peita pead liiva alla. Me usume sageli imesid, aga kahtlustele vaatamata, tuleb ikka loota teaduspõhisele meditsiinile ja usaldada ainult arste. Samuti on vaja osaleda kõikidel tervetel inimestel sõeluuringutes, kuhu kutsutakse. Sest varajaselt avastatud haigust saab niipalju kergemini ja tulemuslikumalt ravida.

Haigus kui kingitus

Vahetevahel tuleb pähe mõte, et võib-olla oli see tõbi mulle hoopis kingitus kusagilt, kellegi poolt. Nii mõnigi isekuse ja eluga rahulolematuse joon sai maha lihvitud. Ma mõistan nüüd elu väärtust! Elan ma nüüd ju hoopis teistsugust elu, keerlen teistel üritustel, osalen teistsugustes tegevustes. Võib-olla kui poleks seda olnud, siis oleksin olnud teistes ratastes, teistel radadel ja kas ma oleksingi praegu üldse olemas? Ei tea, ei saa proovida ega paralleelselt elada. Ega tohiks nõnda ka teiste haiguste puhul mõelda.

Tagasivaates jääb ikkagi mõte, et koos raviga ja ka ravi järel on lähedaste, sõprade ja kõigi käe ulatajate olemasolu ja hoolivus kõige tähtsamad.



Liina Daum

Ma ei jätnud midagi juhuse hooleks

Liina Daum: „Kui see jäätis mulle praegu naeratab, siis pole põhjust nutta. Kõik saab korda!”  Aasta 2015, 18. november. Liina Daum astub naeratades, endal peopesad hirmust higised Põhja-Eesti Regionaalhaigla kirurgi dr Jelizaveta Gorošina kabinetti. Ta kuuleb oma diagnoosi. Kaugele arenenud pahaloomuline kasvaja on ajanud kombitsad läbi pära- ja käärsoole. Siirded ulatuvad lümfidesse. Dr Gorošina selgitab talle olukorda, joonistab paberile skeeme. Liina vaatab klaasistunud pilgul, kuid ei saa millestki aru – justkui mingi blokk oleks ette löödud. Ta puhkeb nutma.

Loe lähemalt
Kaisa lugu

Mitte võitlus, vaid elukaaslane

„See on suur privileeg töötada vanalinnas,” õhkab Kaisa Sein Uue tänava alguses Teatriliidu maja uksest välja astudes. Südamelähedane töö teeb Kaisa õnnelikuks ning aitab üle olla valudest ning ravinähtudest, mis kaasuvad metastaatilise rinnavähiga.  Kaisa oli kõigest 32aastane, kui tal diagnoositi rinnavähk. Paar kuud varem oli ta tundnud rinnas rõhuvat pakitsust, mis esineb tavaliselt enne menstruatsiooni. Kaisa emal oli avastatud rinnavähk 50. eluaastate keskel. Sel ajal veel Viljandis elav naine läks naistearsti vastuvõtule ning rääkis oma kõhklusest.

Loe lähemalt
Stewart Johnson

Musta huumoriga vähi vastu

Movembris kinolinadele jõudev Eesti film „Ühemeheshow” on inspireeritud stand-up koomiku Stewart Johnsoni elust. Uue komöödiafilmi inspiratsiooniallikas on ootamatult väga tõsine teema – munandivähk.  Küsimusele, miks Stewart Johnson suurel ekraanil oma munandivähi üle nalja viskab, on koomiku vastus lihtne: „Miks mitte. See teema ei tohiks inimeste jaoks nii raske olla. Minu arvates oli mul huvitav lugu, seega miks mitte selle üle nalja visata.“  Seejuures loodab Stewart, et avameelselt oma haigusest rääkides saab ta teistelegi abiks olla.

Loe lähemalt
Merike

Merikese lugu

Merike Värik: (Rinna)vähk ei ole surmaotsus, abi on olemas „Kui ütlen vähihaigele, et ma tean, mida te tunnete, siis ta ei usu mind, aga kui ma ütlen, et tean, mida tunnete ja mõtlete, olen selle kõik ise läbi teinud, siis tajun, kuidas ta hakkab avanema,“ sõnab Merike Värik, endine rinnavähipatsient, kes nüüd tegutseb Regionaalhaigla vähihaigete teabetoas nõustaja-tugiisikuna. Merike on kena naine – reibas, naerusuine, optimistlik, uhked lopsakad juuksed ulatumas õlgadeni … Väliselt ei reeda miski, et ta on liigagi hästi tuttav sellise raske haigusega nagu vähk ja on läbi teinud kõik, mis

Loe lähemalt
Revo lugu

Kuidas säilitada võitlusvaimu?

Erandlikult ei vestle me täna mitte arsti, vaid patsiendiga. Revo Türk on 36-aastane Pärnu mees, kahe lapse ise, kellel veidi üle aasta tagasi diagnoositi maovähk. Tänaseks on Revo haiguse edukalt seljatanud ning õpib oma kogemusest inspireerituna Regionaalhaigla kogemusnõustajaks.

Loe lähemalt
Ene

Ei ole aega surra, kui midagi on pooleli

September on verevähi teadlikkuse tõstmise kuu. Saage palun tuttavaks Haapsalust pärit proua Enega, kes sai aastaid tagasi verevähi diagnoosi. 19 aastat hiljem soovib Ene oma loo rääkida, et anda teistele patsientidele tuge ja lootust, äratundmist ja jõudu edasi liikumiseks: „Kasulik on mingi eesmärk võtta ja kogu aeg selle poole liikuda, sest ei ole aega surra, kui midagi on pooleli. Lootust ei tohi kunagi kaotada!“ Verevähid moodustavad oma erinevate esinemisvormidega 7% kõikidest teadaolevatest vähiliikidest.

Loe lähemalt