Eelmise aasta oktoobri alguses avastas Ülle oma rinnast pähklisuuruse tüki. Ta sai aru, et midagi head see ei tähenda, kuid pidi paar päeva ennast koguma. Perele ei julgenud ta oma leiust kohe rääkida. Lähedased said juba aru, et naine on kahtlaselt vaikne, kuid tema kinnitas, et kõik on hästi. Pärast paari magamata ööd tunnistas ta imelikku leidu abikaasale, kes ta otsekohe arsti juurde saatis.

Tekst: Eli Lilles
Foto: erakogu

„Eelmisel aastal oli sõeluuringus minu aastakäik. Muidu olen sõeluuringul käinud, aga siis polnud veel jõudnud. Helistasin kõigepealt sinna. Algul öeldi, et aegu pole, aga kui rääkisin tükist näpu vahel, leiti aeg järgmiseks päevaks. Eelmise aasta 18. oktoobril oli kolmiknegatiivse diagnoos käes ning juba 21. oktoobril oli esimene ravipäev. Kolme päevaga olin ravil, mis omakorda natuke hirmutas,“ kirjeldab Ülle sündmuste kiiret käiku.

„Kohtusin oma raviarst dr Tõnis Metsaotsaga, kes ütles, et mu haigus ongi selline tigedik. Haigus sai siiski suhteliselt vara avastatud, et tuleb optimist olla ja et küll sellest jagu saame,“ meenutab naine keemiaravi algust.
Neljakohalises palatis oli ta kõige noorem, sel ajal 56-aastane. Positiivse olekuga palatikaaslased tekitasid temas hämmingut – kuidas saab sellise haigusega nii rõõmus olla? Pärast järgmist keemiaravi tundus Üllele, et haigus teda ei murra ja halba enesetunnet ei tekita. „Suunurgad hakkasid ülespoole minema. Nii jäigi. Paha olla mul ei olnudki,“ ütleb ta.

Haiguse tunnistamine perele

Kuigi Ülle ütleb, et tal läks väga hästi, tunnistab ta, et raskeid hetki tuli ikka ette. „Sellest ikkagi räägitakse, kuidas sul on ravi tõttu väga paha olla, ja see hirmutas. Mis see võimalik must stsenaarium veel olla võib, oli omaette traumeeriv. Olen vanaema ja ikka tulid mõtted, kuidas ei näegi lapselapse kasvamist. Mehe käest sain muidugi seepeale hurjutada, et pean sellised mõtted unustama ja hoopis teise suuna võtma.“

„Väga keeruline oli oma 82-aastasele emale haigusest rääkida. Ma ei saanud talle telefoni teel öelda, pidin kohale minema ning tema käest kinni hoides oma võitlusest rääkima.
Jagasin oma lugu sõpradega, et nende toetusega haigusest kiiremini üle saada. Aga ema, tädi või sõbrad ei julgenud küsida, kuidas mul läheb. Kartsid, et mis ma ütlen... Helistasin siis neile ise ja jagasin, kuidas mul läheb,“ meenutab Ülle raskeid vestlusi.

Toetav kaasteeline

Kui pole selliseid tuttavaid-sõpru, kes on sama asja läbi teinud, siis kes mõistaks või kellelt nõu küsida? „Haiglas jagati nõustajate numbreid, kuhu sai helistada. Kuna mul polnud niisugust suurt probleemi või selliseid küsimusi, siis ma väga palju ei helistanud. Haigla toetus oli olemas, kui mul oli vaja,“ kirjeldab ta.

Sama teekonda sattus käima minu pinginaabri sõber. „Ta oli minust poolteist kuud eespool, protsess oli enam-vähem sarnane. Teadsin täpselt, mis mind ees ootab.
Kui mulle öeldi, et vereproov on korras, siis ma rahuldusin vastusega, et kõik on hästi. Tema jälle uuris ise igalt poolt rohkem, vaatas analüüse. Eks ma siis tema mahitusel vaatasin ka, ta kiitis, et head tulemused. Ta jagas infot, rääkisime omavahel. See oli väga toetav.“

Haigusega olemine või haige olemine

Ülle tegi läbi kogu protsessi neli etappi: keemiaravi, operatsioon, kiiritusravi, immuunravi. „Minu lotovõit oli see, et ma ei tundnud ennast kordagi nii-öelda haigena. Töö juures rääkisin juhtkonnale ja nad olid 100% toetavad. Haiguslehel ma ei olnudki. Võib-olla mõnikord pärast keemiaravi pikutasin ja magasin kodus, aga hommikul tõusin üles ja läksin tööle. Keemiaravi päevadel mind tööl ei olnud, aga tegin ettevalmistusi ja keegi mind asendama ei pidanud,“ jagab Ülle.

Naise elu jätkus suures joones samamoodi kui varem. „Rahvatantsus tegin pausi, sest ma ei teadnud, kas saan iga kord käia, ja ei tahtnud kohta kinni hoida. Nüüd läksin rõõmsalt tagasi. Olen kogu aeg väga liikuv olnud, jooksmine kadus küll ära, aga see-eest on kõnniringid pikemad. Kelle eest ma ikka ära jooksen?“ küsib ta. Jutu käigus tuleb välja, et kõik nädalavahetused on naisel plaanitud pikemaks kõnniks, ka näiteks Tallinnast väljaspool.

„Jõud ei kadunud ära, ainult juuksed tulid peast, mis on naisele kurb hetk. See oli vist ainuke kõrvaltoime. Ma muidugi lootsin viimase hetkeni, et ei tule, arst ütles ka, et väikesel osal ei tule. Ja siis nädal pärast keemiaravi jäävad need juuksed pihku... Ei tahtnud juukseid kammida enam. Tahtsin kohe kiilaks ajada, aga mees väitis, et keegi ei saagi ju aru, et juuksed on ära tulnud. Aga ise ju saad. Ühel hetkel siis laps aitas juuksed ära lõigata. Mul oli parukas siis juba olemas. Parukas oli mu eelmiste juustega sarnane, tööl mõni ei saanudki aru lõpuni,“ jagab Ülle veel üht rasket kogemust.

Terviseretsept: liikumine

Oma ravi ja kogemuse kohta ei oska ta midagi teisiti soovida või ette kujutada, ravi täitis täielikult eesmärgi. „Targad inimesed on selle plaani kokku pannud ja Regionaalhaiglas töötavad superinimesed.“ Eraldi toob ta välja dr Tõnis Metsaotsa ja dr Agne Kuke.

Kõige suurem oli naise sõnul sellest kõigest välja tulla. „Mõnikord rääkisin haigusega, et teeme nii, et sina lähed oma teed, ja mina saan oma teed minna. Loodan, et ta ei tule kunagi tagasi. Teadsin, et pean hakkama saama ja sellest välja tulema. Geneetilist soodumust mul pole, keegi mulle seda haigust pärandanud ei ole.“

Ülle toob välja, et kuigi ta üritab positiivne olla, siis tiksuvad mõnikord kuklas siiski rasked mõtted. Näiteks kui ta satub lugema inimestest, kes haiguse tõttu lahkuvad. Paratamatult viib see mõtted elu haprusele ja igapäeva nautimisele tekib teine tähendus.

Selle aasta veebruaris käis Ülle juba Itaalias suusatamas, pärast seda jõudis reisile Montenegrosse ja Šveitsi. Räägime Üllega novembri lõpus ja esimesel advendil plaanib ta Kõrvemaa suusaradasid proovima minna.

Uued võimalused rinnavähi ravis

Dr Tõnis Metsaots 

Rinnavähk on kõige sagedasem vähkkasvaja naistel nii Eestis kui ka mujal maailmas. Eestis diagnoositakse igal aastal ligikaudu 800 esmast rinnavähi juhtumit. Rinnavähk on peamine vähiga seotud haiguskoormuse põhjustaja naistel ning selle esinemissagedus on paraku tõusmas.

Rinnavähk jagatakse biomarkerite ja retseptorite alusel klassikaliselt kolme alagruppi. Kõige suurem alagrupp on hormoonpositiivne grupp, mida esineb 65–70% Eesti patsientidel. See haigusvorm on aeglaselt kulgev ja vähem agressiivne. Kaks agressiivsemat vormi on HER2-positiivne rinnavähk ning kolmiknegatiivne rinnavähk.

Kõigist rinnavähkidest on 12–15% kolmiknegatiivse alatüübiga. Selle alatüübi puhul puuduvad kasvaja rakupinnal kolm ravitundlikku retseptorit: hormoonretseptorid (östrogeen- ja progesteroonretseptorid), samuti puudub HER2-retseptori üleekspressioon. Kolmiknegatiivne rinnavähk on võrreldes teiste alatüüpidega paraku agressiivsem. See esineb sagedamini noortel naistel ja annab varajasemas järgus kaugsiirdeid.

Lisaks oma halvemale loomusele on ka kolmiknegatiivse rinnavähi ravivõimalused vaeslapse rollis. Selle ainus kasutatav süsteemravim on meil pikka aega olnud keemiaravi.

Uued ravivõimalused on nüüd kättesaadavamad

Õnneks on olukord nüüdseks muutunud. 2021. aasta mais registreeriti Euroopas varajase, kuid kõrge riskiga kolmiknegatiivse rinnavähi ravis uut tüüpi immuunravi preparaat pembrolizumab. Tegemist on sama tüüpi ravimiga, mille toimemehhanismi avastamise eest anti 2018. aastal välja Nobeli meditsiinipreemia. Lihtsalt kirjeldades on selle ravimi toimemehhanism immuunsüsteemi stimuleerimine, et keha ise tunneks muteerunud ja kiiresti kasvaja ära kui kehavõõra ja asuks seda ründama. Selle lisamine II ja III staadiumi kolmiknegatiivse rinnavähi keemiaravile parandab oluliselt haiguse kaugtulemusi.

Juba aasta aega on meil mainitud ravim olnud Regionaalhaiglas kättesaadav varajase kättesaadavuse programmi kaudu. Esialgsed kokkuvõtvad andmed on olnud suurepärased – 70% patsientidest saavutab operatsioonieelse keemia- ja immuunraviga täieliku ravivastuse. See tähendab, et kirurgilise ravi hetkeks on igasugune vähikude rinnas ja varasema lümfisõlmede haaratuse puhul ka rinnaga seotud lümfisõlmedes kadunud. Selline erakordselt tugev ravivastus on seotud väga hea prognoosiga.

Värske uudisena on mul hea meel teatada, et pärast tihedat läbirääkimist ravimitootja, erialaseltside ja Tervisekassaga muutub mainitud potentsiaalselt tervistav ravi uuest aastast kõigile kindlustatud patsientidele Tervisekassa kaudu kättesaadavaks.