Tervisepooltunni episood: Verehaigused

Uues episoodis teeme juttu verehaigustest hematoloog-ülemarst-keskuse juhataja dr Mariken Rossiga. 

 

Mida kujutavad endast verehaigused, kui sagedased need on ja millised on prognoosid?

Verehaigused saab laias plaanis jaotada kaheks: kasvajalisteks ehk onkoloogilisteks ja healoomulisteks diagnoosideks. Teise grupi alla kuuluvad rakkude funktsiooni või produktsiooni häired, näiteks verehüübe häired.

Hematoloogilisi haiguseid esineb reeglina harva. Kuigi kombineeritult võib neid inimeste hulgas olla suhteliselt palju, siis üksikute haiguste esinemissagedus ei ületa harvikhaiguse esinemissagedust.

 

Milliseid riskirühmasid ähvardavad verehaigused rohkem?

Kasvajaliste verehaiguste puhul tõstab vanus haigestumise riski. Samas on ka üksikuid haiguseid, mida esineb sagedamini laste ja noorte täiskasvanute hulgas. Seega ei saa kindlalt väita, et verehaigused on ainult vanade inimeste haigus, ehkki patsientide hulgas eakamaid leidub rohkem.

 

Millised on onkoloogilised verehaigused?

Laias laastus on neid kahte tüüpi: leukeemia ehk verevähk ja lümfoom ehk lümfisõlmede kasvaja. Mõlema puhul on eristatavad väga agressiivse kuluga vormid ning rahulikult kulgevad kroonilised vormid, mis elu suurel määral ei sega.

 

Kuidas saab inimene aru, et ta on haigestunud verevähki ehk milliste sümptomite korral arsti poole pöörduda?

Seda küsimust esitatakse meile tihti ja paraku konkreetset vastust ei ole, sest verehaigused ei kulge spetsiifilise ja selgesti äratuntava kaebusega. Sümptomid varieeruvad. Mõni on natuke väsinum, mõni higistab öösiti. Mõni põeb palavikuperioodi. Neid probleeme aga võib kõigil esineda.

Kui on tegu leukeemia või lümfoomi ägeda vormiga, siis tekivad enesetundes suhteliselt kiiresti muutused, sõltuvalt sellest, mis veres valesti on. Lümfoomi puhul tekivad eelkõige nähtavad sõlmed, mida inimene ise tunneb. Leukeemia puhul võib näiteks tekkida raske aneemia ehk punaverd on vähe, tekib õhupuudus ning väsimus. Nõrga immuunsuse tõttu võivad tekkida kõrged palavikud ja probleemid vere hüübimisega. Need on erakorralised situatsioonid, mis sunnivad inimest arsti poole pöörduma.

 

Kas rutiinsest vereanalüüsist on ka võimalik verehaiguseid avastada?

Arvestatav hulk kroonilise leukeemia patsientidest jõuabki meieni mitte kaebuste, vaid rutiinse vereanalüüsi tõttu. Kui analüüsist on näha, et teatud tüüpi vererakke on liiga palju, võib see viidata kroonilisele vereproduktsioonile või kasvajalisele haigusele.

 

Kas tasuks sõeluuringu mõttes soovitada inimestel regulaarselt vereanalüüse teha?

Sõeluuringuna me seda ei defineeri ja ei hakka defineerima ka tulevikus, kuid tavalist vereanalüüsi soovitan ma aeg-ajalt teha. Ehk tuleb käia töötervishoiuarsti juures, günekoloogilises kontrollis, perearsti juures. Vanuse suurenedes tõusevad ka erinevate haiguste riskid ja vähemalt iga paari aasta tagant tasuks end kindlasti perearstile näidata, kes omakorda otsustab kas ja millist vereanalüüsi tarvis on.

 

Enamiku onkoloogiliste haiguste puhul räägitakse, et tänu meditsiini edusammudele on paljud diagnoosid ravitavad ja inimese eluiga pikeneb. Kuidas see peegeldub verehaigustes?

Verehaigustes on täpselt samasugused arengud toimunud ja julgen öelda, et isegi natuke suuremad, sest vere kasvajalised haigused on aastate jooksul olnud paremini välja ravitavad kui onkoloogilised. On küll paraku grupp haiguseid, mida me välja ravida ei suuda ja sellele pole lähitulevikus lahendust näha. Ent edulugusid on. Üks säravamaid näiteid on krooniline müeloidne leukeemia, mis minevikus peaaegu alati lõppes surmaga. Tänu meditsiinilisele läbimurdele, mida kajastati ka Eesti ajakirjanduses, jõudsid turule esimesed sihtmärgistatud suukaudsed ravimid. Eestisse näiteks jõudis Glivec, mille näol oli tegemist imeravimiga. Lisandunud on analoogseid ravimeid. Patsiendid võtavad kodus tablette ja elavad aastakümneid ilma tõsiste terviseprobleemideta. Kuigi me ei suuda seda haigust täiesti välja ravida, siis temaga koos olemine on lihtsam kui mõne muu kroonilise haigusega.

Rääkides nüüd haigustest, mida me suudame välja ravida, siis mängivad siin rolli patsiendi vanus ja seisund, milles ta meieni jõuab. Tahes-tahtmata on noori ja kaasuvate haigusteta inimesi lihtsam terveks ravida. Näiteks Hodgkini lümfoomi puhul on noorte patsientide tervenemise tõenäosus 85-90%, kui muidu on ravi kuratiivne ehk tervistav mõju 50-60% vahel.

 

Millisel juhul on tarvis siirdada luuüdi?

Luuüdisiirdamisi saab jaotada kahte kategooriasse. Esimene on autoloogne siirdamine, mille puhul korjatakse inimeselt endalt vajalikud rakud, külmutatakse ja tulevikus sulatatakse üles, et need tagasi siirdada. Autoloogse siirdamisega tegeleme nii meie kui Tartu Ülikooli Kliinikum. Teise variandi puhul pole inimese enda rakkudest abi ja me peame pöörduma doonori poole. Sellega tegeleb ainult Tartu Ülikooli Kliinikum.

Oma rakkude siirdamist toimub Eestis märksa rohkem kui doonorilt siirdamist. Eelmisel aastal sooritati protseduuri 43 patsiendil, kellest enamus on verehaigustega aga juurde on lisandunud ka teisi näidustusi. Näiteks oleme oma rakke tagasi siirdanud patsiendile, kellel on reumatoloogiline haigus ja teisele, kellel on sclerosis multiplex. Eeldatavasti leiab see protseduur lähiaastatel järjest rohkem kasutust.

 

Paljude elundisiirdamiste puhul loovutaja kaotab elundi, kuid luuüdi puhul mitte. Milliseid teisi riske võib luuüdi siirdamine põhjustada ja kas tegu võiks olla millegi sama sagedasega nagu veredoonorlus?

Kindlasti soovitan kõigil sellele variandile mõelda ja võimalusel liituda läbi verekeskuste maailmaregistriga, millega oleme seotud läbi Soome Punase Risti.

Tegelik protseduur ei kujuta endast midagi hirmsat, sest tõepoolest, erinevalt organiloovutusest, ei võeta midagi taastumatut ära.

Tänapäeval kogume vereloomeks vajalikud tüvirakud verest. Kui nende protseduuridega alustati, siis võeti vererakud luuüdist. Täiskasvanud inimese põhiline vereloome koht on vaagnaluus, puusaluude harjades. Meie teeme seda protseduuri rutiinselt patsientidele, kes vajavad luuüdi biopsiat diagnostilisel põhjusel. Tegu on kohaliku tuimestusega pisut ebameeldiva protseduuriga, kus vaagnaluusse tehakse mitu auku ja luuüdi tõmmatakse mehhaaniliselt välja. Taastumisel tuleb juurde tarvitada vitamiine ja rauda, sest vereloome on nõrgenenud ja vajab toetust.

Rääkides aga enim levinud meetodist, mille puhul tarvilikud rakud kogutakse perifeersest verest, ei ole tegemist millegi hirmsaga. Doonor peab kodus tegema süste, mis liigutavad luuüdist vajalikud rakud verre ja kui neid on piisaval hulgal, siis paigaldatakse talle afereesi kateeter. See on suurem kui kanüül ja paigaldatakse suurde veresoonde, et ühendada doonor aparaadiga, mis laseb vere masinast läbi ja korjab ükshaaval vajalikud rakud välja. Ülejäänud veri suunatakse doonorile tagasi ja ainus, mis protseduuri meenutama jääb, on pisike torkehaav kanüülipaigaldamise kohas ja paari päevaga mööduv väsimus. Muud protseduuriga ei kaasne ja ohtu enda luuüdile või vereloome rängaks kurnamiseks ei ole.

 

Te mainisite, et tegu on rahvusvahelise võrgustikuga. Kas Eesti inimese rakud leiavad kasutust teistes riikides ja vastupidi?

Nii see on. Me ei suudaks kunagi katta oma riigi vajadusi vaid enda doonoritega ja see kehtib ka teiste riikide puhul. Väga suured riigid saavad uhkustada sellega, et neil on suur osa doonoreid kodumaised, ent nemadki sõltuvad teiste riikide genotüübist ja registritest. See on kindlasti ülemaailmse koostöö, mitte ühe riigi sisene tegevus.

 

Verd võib veredoonorluse korras küllalt sageli loovutamas käia. Kas luuüdi osas on piiranguid, kui tihti seda teha tohib ja on teil eraldi nõuded doonori vanusele, tervisele ning kehakaalule?

Jah, samuti nagu kehtivad elundidoonoritele ranged nõuded, nii on ka meil. Doonorile tehakse täielik tervisekontroll nii kasvajaliste, reumatoloogiliste kui infektsiooniliste haiguste osas. Ta peab rakkude loovutamiseks olema täiesti terve, et mitte ohustada saajast patsiendi tervist. Samuti peavad kaetud olema vanuselised nõuded.

Sobivate doonorite geeniprofiil läheb registrisse kirja, kusjuures nende sobitamisel patsiendiga ei ole oluline veregrupp. Ent oluline on ühesugune vere geneetiline profiil, et vältida äratõukereaktsiooni.

 

Organidoonorluse puhul peavad patsiendid küllalt pikalt ootama, et sobivat elundit saada. Kuidas on lood luuüdi doonorluse järjekorraga?

Meil ei ole sellisel kujul ootejärjekorda. Doonorilt pärineva siirdamise vajalikkus esineb reeglina patsientidel, kellel on äge leukeemia. Selline diagnoos nõuab kiiret tegutsemist, sest haigus ei püsi kaua kontrolli all, kuid siirdamine on efektiivne ainult stabiilses staadiumis. Nii jääb diagnoosimise hetkest meile paar kuud aega. Kui meile tuleb ägeda leukeemiaga patsient, kes vajab osana raviplaanist doonorilt pärinevate vererakkude siirdamist, siis me edastame kohe tema vereanalüüsid koos esimese ravikuuriga Tartusse. Seal määratakse tema vererakkude profiil ja patsient suunatakse Tartusse konsultatsioonile. Paralleelselt raviga algab doonori otsing ja tema leidmise kiirus sõltub patsiendi geneetilise profiili keerukusest. Vastus tuleb tavaliselt kahe kuuga ja selle jooksul jõuame patsiendile teha esimese ravikuuri ja näha raviefekti ja -taluvust. Kui efekt on hea ning doonor leitud, siis jõuame siirdamisele paari kuuga ehk tegu ei ole pika ajaga võrreldes elundidoonorlusega.

 

Kas on elustiili või geneetilisi riskitegureid, mis soodustavad verevähi teket? Kunagi meedias räägiti, et radiatsioon on verevähi põhjustaja ning neil, kes käisid Tšernobõli katastroofi likvideerimas, on suurem tõenäosus haigestuda.

Sellest on juttu olnud. Teame kindlasti, et nendel patsientidel, kellel juba on kasvaja ja kes on saanud kiiritusravi, on suurem risk edaspidises elus haigestuda vereloomehaigusesse, eelkõige leukeemiasse. Seda eriti juhul, kui kiiritusravi haaras ka neid luid, kus vererakke toodetakse, näiteks vaagnaluud. Ka eelnevalt läbitud keemiaravi võib hilisemas elus soodustada verekasvajate teket.

Tšernobõlist on palju räägitud, kuid Eestis minu teada pole suudetud tõestada, et selle tagajärjel oleks suurenenud vereloomehaiguste levik. Ent teised riigid on uuringuid teinud ja teatud seosed on välja toodud. Üks neist oli, et inimestel, kelle eluiga peale katastroofi kestis vähemalt 10-12 aastat, on suurem kroonilise leukeemia risk. Kas see seos on ainult ühe haigusega või laiendatav ka teistele, me hetkel ei tea.

 

Kas on ka geneetiline risk ehk lähisugulaste vahel esinevad seosed haiguse põdemisel?

Mitte kõigil. Osadel hematoloogilistel haigustel taolist seost ei ole. Ent üksikute haiguste puhul on geneetiline seos siiski olemas, näiteks Hodgkini lümfoom, mille puhul patsiendi õdedel ja vendadel on kõrgendatud risk võrreldes tavapopulatsiooniga. Ent võttes arvesse, et Eestis diagnoositakse Hodgkini lümfoomi aastas mõnikümmend, on risk üldpopulatsioonile väike. Ja kui me tõstame selle riski 1,5 kordseks, mis on õdede ja vendade risk, siis sellest hoolimata on tegu väikese tõenäosusega.

Üldiselt siiski hematoloogilistel haigustel selline seos puudub, erinevalt näiteks onkoloogilisest rinnavähist, kus joonistuvad välja väga selged perekondlikud seosed.

 

Paljude kasvajate puhul peetakse näiteks ülekaalu, suitsetamist ja alkoholi soodustavateks teguriteks. Kas verehaigustega on sama seos?

Mitte sel määral kui onkoloogiliste haiguste puhul, nagu suitsetamine tõstab kopsuvähi riski ja solaarium nahavähi riski. Vereloomehaigustel ja verehaigustel sellist siduvat faktorit pole. Üldiselt aga tasub silmas pidada, mida vähem on kaasuvaid tervisehädasid ja parem üldseisund, seda efektiivsemalt saame meie aidata. Erinevalt onkoloogilistest haigustest, ei saa kirurgid siin midagi välja lõigata ja loeb üldine seisund.

Sarkastiliselt võib öelda, et elustiilihaigusena on vereloome riskigrupiks HIV, mis tõstab oluliselt lümfoomi tekkeriski. Paraku tänu oma epidemioloogilisele staatusele Eestis, näeme me seda tahes-tahtmata.

 

Kas on midagi profülaktilist, mida inimene saab teha, et hoiduda verekasvajatest ja üldist veretervist parandada? Kas midagi spetsiifilist sööma?

Üldiselt me vajadusel määrame ja asendame B-12 vitamiini, foolhapet ja rauda.

Kui me B-12 vitamiini defitsiidi diagnoosime, siis on tegu tavaliselt sisemise imendumishäirega, mis vajab edaspidist asendamist.

Foolhappe ja raua defitsiit on sõltuv toitumisest või muudest kaasuvatest probleemidest.

Näeme pidevalt raske rauavaegusaneemiaga naisi, kes vajavad rauaasendusravi, eelkõige ränkade menstruatsioonide foonil. Evolutsiooniliselt naisterahvad olid kas rasedad või imetasid, nii et menstruatsioon ei olnud sage külaline. Praegusel evolutsioonilisel hetkel, kui menstruatsioon on pikenenud ja tsükkel samas lühenenud, on verekaotus küllalt suur ning nii mõnedki võivad vajada rauaasendust praktiliselt kuni menopausini. See on tänapäevane mure ja sellega tuleb teadlikult tegeleda.

dr Mariken Ross



Liina Daum
Revo lugu
Liisbeth

Ärge kunagi kaotage lootust ega usku paremale homsele

Loe lähemalt
Merike
Stewart Johnson
Terve Eestiga Vähi vastu kampaania allkirjastamine