Ma ei lase end ebakindlusel häirida!

Rinnavähi diagnoosiga Helleliina Aluvee (27) haiguse tekkimise loos pole midagi loogilist ega mõistuspärast. Noor ja terve. Normaalselt elanud. Pole sõltlane. Töötab meditsiinis ja soovib teistele head. „Miks mina sain selle vähi?“ küsib ta. 

Vastust sellele küsimusele ei olegi. Nagu Helleliina ise ütleb: „See on sama mõistatuslik nagu Šveitsi juust, millel lihtsalt on augud järjest ühes kohas.“
Naeratav ja sarmika poisipeaga Helleliina võtab istet Regionaalhaigla avaras aatriumi kohvikus. Ta on parasjagu tulnud  vereanalüüsi andmast. Ta kontrollib oma verd iga ühe kuni kahe nädala tagant. Kui vereanalüüs on korras, saab ta täna keemiaravi. 
Helleliinast õhkub kergust ja tundub, et ta ei väsi naeratamast. Tema positiivsus ja mõtteviis saada raskustest üle huumoriga pärineb tema isalt. 

Selles vanuses ei mõtle, et on vähk
Esimesi tundemärke, et tema kehaga pole kõik korras, tajus Helleliina 2020. aasta oktoobris. Kõvasti kallistades tundis ta ühtäkki rinnas valu. Esialgu arvas noor naine, et ju oli asend ebamugav, ent valu hakkas korduma üha sagedamini. 
Novembris palpeeris ta oma rinnas ebamäärase massi, kuid noore naisena, kes pole imetanud ja kelle rinnad ongi tihked, oli raske aru saada, kas see on normaalne kude või mitte.
Alarm läks tööle siis, kui elukaaslane hakkas Helleliinat ühel õhtul voodis kaissu võtma, kuid enne, kui teda puudutada jõudis, tundis naine rinnas tugevat valu. 
Helleliina oli siis 26-aastane. „Selles vanuses ei mõtle, et võiks olla rinnavähk. Eriti, kuna palju räägitakse, et valu ei ole rinnavähi tüüpiline sümptom,“ tõdeb Helleliina. 
Arstist elukaaslane utsitas kindlasti naistearsti juurde minema ja küsima saatekirja rindade kontrollimiseks. „Ta muretses rohkem kui mina,“ tunnistab Helleliina, „tema enda ema suri rinnavähki mõned aastad tagasi.“

Millal munarakud külma paneme?
Tuttavast günekoloog ei hakanud keerutama, et ärgu Helleliina muretsegu, vaid saatis ta otsejoones mammograafiasse ultrahelisse, kuna rindade valu ja suurust oli Helleliina selleks ajaks jälginud paari menstruatsioonitsükli jooksul.
Peale ultraheli, vähem kui nädala pärast sai Helleliina arstilt telefonikõne teatega, et tal on pahaloomuline rinnakasvaja. „Selleks ajaks olin aru saanud, et midagi on väga valesti. Kasvaja arenes kiiresti – paari nädala jooksul kasvas see kahekordseks ja sain diagnoosiks kolmanda staadiumi rinnavähi,“ ütleb ta. 
Regionaalhaigla onkoloogi vastuvõtul oli Helleliina esimene küsimus: „Kas ma võin homsest alustada munasarjade stimulatsiooniga, et munarakke külma panna?“ Kuna Helleliina töötas viljatusravikliinikus ämmaemandana, siis ta teadis, et keemiaravi võib põhjustada viljatust ja munarakkude saamiseks tuleb munasarjade stimulatsioon teha läbi nii kiiresti kui võimalik. 
Päev enne 2020. aasta viimast päeva poetati vedelasse lämmastikku Helleliina kaheksa munarakku. 31. detsembril algas keemiaravi. „Uue aasta võtsin vastu keemia- ja ilutulestiku pauguga,“ naerab Helleliina.

 

Helleliina lugu

 

Uue ravimi ootuses
Juulis 2021 opereeris Regionaalhaigla kirurg dr Vappu Zobel Helleliinat ja eemaldas ühe rinna koos lümfisõlmedega. 
Seejärel käis naine kahe kuu jooksul iga nädal Reio Vilipuu taastusravikliinikus, et taastada opereeritud piirkonnas liikuvust. 
Vähk on kangekaelne ega taha ravile hästi alluda. Sügise jooksul muutis onkoloog mitu korda keemiaravi, et sõralist paremini kontrolli alla saada, mis tol hetkel ka õnnestus. Varuvariandina on Helleliina jaoks olemas uus metastaatilise rinnavähi jaoks loodud bioloogiline ravim. Ravim on veel nii uus, et haigekassa seda ei rahasta, seetõttu tuleb appi vähiravifond Kingitud Elu. 

Tunnetan, mis on minu jaoks õige
Alates vähidiagnoosi saamisest on Helleliinat saatnud erakordselt tugev sisetunne. „Mul polnud pärast ultrahelis võetud biopsiat kõhklust, et kasvaja on halvaloomuline, aga ma tean, et saan sellest läbi. Ma jään elama,“ sõnab Helleliina. 
Helleliina vähivormile pole meeldinud erinevate ravidega katsetamised. „Ma tunnetan selgelt, kui ravim mind parasjagu ei aita ja kusagil alateadvuses jookseb ikkagi lint edasi sellega, mis on minu jaoks õige.“ Praegu saab ta osalt sama ravi, mida raviteekonna alguses – see aitab kõige paremini. 
Helleliina kiidab oma raviarsti Regionaalhaigla onkoloogi Tõnis Metsaotsa, kellega tal on väga hea usalduslik suhe. „Haiglasse tulles on ainus, mida ma ootan, et saaksin oma arstiga rääkida. Ta näiteks märkab kohe, kui mu energia on teistsugune ja alati uurib, kuidas mul läheb. Meie visiidid on alati positiivsed ja lõbusad,“ lisab ta. 
Helleliina on diagnoosi saamisest peale säilitanud rahuliku meele. „Pigem lohutan mina teisi,“ ütleb ta muigega.  
Emotsionaalselt oli tema jaoks üks kõige raskemaid aegu pärast operatsiooni. Mitte sellepärast, et rind ära võeti, vaid kuna ajust leiti üks metastaas. Mitu nädalat halbu sõnumeid metastaasidest põhjustasid Helleliinal ärevuse- ja nutuhooge. Õnneks hakkas peagi saabuma ka häid uudiseid. Ta sai täppiskiiritusravi, uue keemiaraviskeemi, mis andsid lootus- ja kindlustunnet.

Tahan siia tööle tulla, aga mul on vähk
Vähihaigena on Helleliina kandideerinud ka kahte kohta tööle. „Ja mind on ka nendesse tööle võetud,“ naerab ta. Arvas temagi esiotsa, et kes see vähihaiget ikka tööle tahab – ja nii ütles ta kohe töövestluse alguses, kui olid end tutvustanud, et tal on vähk. „Küll on hea, et leidub tööandjaid, kes näevad inimeses väärtust,“ sõnab ta. 
Praegu töötab Helleliina Medita erakliinikus ja vajadusel käib abis ka viljatusravikliinikus Fertility Next Nordicus. Seksuaal- ja  reproduktiivtervis ning viljatusravi on Helleliinale südamelähedased teemad, ka planeeritav magistritöö teema on surrogaatlusega seotud.
Teist aastat õpib Helleliina ka õendusmagistri õppes. Ta leiab, et tegevuses olemine on vähihaigetele ülioluline.
Kuna palju räägitakse sellest, kuidas keemiaravi põhjustab suurt jõuetust, iiveldust ja oksendamist, siis võttis ka Helleliina raviga alustades esialgu haiguslehe, peamiselt suurest hirmust ja teiste juttudest. 
Kuu aega suutis ta kodus olla ja siis ei pidanud rohkem vastu ning läks tagasi tööle. „Mul hakkas nii igav. Tegin mehele iga päev süüa, koristasin ja käisin koertega õues, kuid vaimses ja sotsiaalses mõttes oli see minu jaoks täiesti väljakannatamatu,“ tunnistab noor naine. Inimesed on erinevad ja Helleliina ei ole kogenud keemiaravi tugevaid kõrvaltoimeid.
Kui Helleliina saab, siis ta teeb trenni. Enne haigust käis ta neli korda nädalas MyFitnessis ja mängis golfi. Praegu teeb füsioteraapia kava või kui vähegi jaksu on, siis lülitab kodus käima X-Boxi ja tantsib „Just Dance!“ mängu järgi just nii kaua nagu parasjagu tunne peale tuleb. „On ju tõestatud, et trenn aitab masenduse ja halva enesetunde vastu,“ sõnab Helleliina. 

Terve, lihtsalt diagnoosiga
„Ma olen absoluutselt kindel, et see, kuidas inimesed vähist üle saavad ja ravi taluvad, on paljuski kinni nende olemuses ja iseloomus,“ ütleb Helleliina. „Muidugi ma mõtlen vahepeal ka kurbi mõtteid ja, et kuna ma ära suren. Tervise mõttes on ju minu elu ebakindel, aga ma ei lase end sellest häirida.”
Praegu teadaolevalt pole Helleliina haigus ka geneetiline. Tema tädil oli küll 50-aastaselt rinnavähk, kuid ta sai terveks. Geneetikakeskuses võrreldi nende DNA-d, kuid ei leitud midagi võrreldavat. „Oleme hetkel geneetikutele müsteeriumid,“ muigab Helleliina. 

 

Helleliina lugu

 

On vaja, et keegi veel sinusse usub
Oma haigust pole Helleliina algusest peale enda teada hoidnud. Diagnoosist kuuldes paiskas ta sotsiaalmeediasse teate: „Mul on rinnavähk. Kontrollige oma rindu ja minge sõeluuringule!“
Osa postitusi haiguse ja ravi kohta on Helleliina kontol siiani avalikud, sealhulgas see, kuidas oma juuksed ja kulmud-ripsmed pärast keemiaravi kaotas. „Juuste väljalangemine oli minu jaoks emotsionaalselt samuti üks raskemaid hetki,“ tunnistab Helleliina. 
Sellest hoolimata on ta käinud julgelt ringi nii helkleva kiilaspeaga, kui kandnud ka parukat ja peakatteid, eriti rätikuid ja araabia kultuurist tuntud hidžaabisid. „Üks oli minu jaoks kindel – turbanit ja beanie-mütsi ei hakka ma kunagi kandma. Neid kandes nagu oleksingi stereotüüpne vähihaige,“ sõnab Helleliina. 
Helleliina leiab, et hästi oluline on diagnoosist sõpradele ja tuttavatele rääkida, sest siis tuleb mõistmine. 
Vanematele tahtis Helleliina rääkida oma haigusest aga võimalikult hilja. Ta tegi seda omal moel – valmistas ette suhkruvee ja slaidid PowerPointi programmis ravi ja muude vajalike tegevuste kohta ning lisas juurde rohkelt positiivseid pilte ja fakte. „Rääkisin neile sellest 2020. aasta jõululauas enne kingituste jagamist, et hiljem saaks natukenegi lõbusamalt jätkata,“ meenutab Helleliina.  
Suurim tugi on Helleliinale olnud haiguse jooksul tema elukaaslane. „Ma võin olla nii tugev kui tahan, aga ühel hetkel on ikkagi vaja, et ka keegi teine sinusse usub ja võtab kaissu, kui murepilv tekib,“ ütleb ta. 
Noor naine tunnistab, et tunneb end aeg-ajalt halvasti, kui ei jõua teha asju, mida on tavaliselt teinud. „Ma tean, et ei tohiks, kuid ikkagi tekib süütunne. See on paljude tugevate enda eest seisvate naiste probleem – teha kõik kohe ise ära, aga enda eest on vaja lasta ka hoolitseda,“ sõnab Helleliina. 

Helleliina lugu

 

Elu ei jää elamata! 
Möödunud aastal käis Helleliina koos pere ja sõpradega reisimas Norra mägedes ja Vahemere saartel. Ta tõdeb, et keemiaravi ja COVID-19 piirangute ajal reisimine nõudis parasjagu planeerimist, sest tuli arvestada ravipäevadega ja pidi valmis olema ka ootamatusteks, ent ilusate mälestuste loomine on seda väärt. 
Haiguse seni kõige keerulisemal perioodil mõistis Helleliina, mida ta oma südamepõhjas soovib – ta tahab abielluda. „Ma teadsin, et mu elukaaslane pole otseselt abielu-inimene ja surusin selle soovi alla,“ tunnistab ta.
Kuid mees kinkiski talle ootamatult kihlasõrmuse. Pulmakuupäev on paigas – maagiline 22.02.2022. See on muide ka Helleliina sünnipäev. „Kaks on mu lemmiknumber,“ naerab Helleliina. „See kuidagi alati tuleb mu juurde.“ 
Helleliina teab täpselt, milline tuleb tema pulmakleit – õhulise alusseeliku ja sätendava ülaosaga, et terve päev oleks sära kõigi silmades. „Unistused ei jää täitumata ega elu elamata,“ ütleb Helleliina, hääles peatumatu optimism.  

Tekst: Evelin Kivilo-Paas

 

Helleliina lugu

1. aprillil 2022 lahkus Helleliina meie seast.

Helleliina



Liina Daum

Ma ei jätnud midagi juhuse hooleks

Liina Daum: „Kui see jäätis mulle praegu naeratab, siis pole põhjust nutta. Kõik saab korda!”  Aasta 2015, 18. november. Liina Daum astub naeratades, endal peopesad hirmust higised Põhja-Eesti Regionaalhaigla kirurgi dr Jelizaveta Gorošina kabinetti. Ta kuuleb oma diagnoosi. Kaugele arenenud pahaloomuline kasvaja on ajanud kombitsad läbi pära- ja käärsoole. Siirded ulatuvad lümfidesse. Dr Gorošina selgitab talle olukorda, joonistab paberile skeeme. Liina vaatab klaasistunud pilgul, kuid ei saa millestki aru – justkui mingi blokk oleks ette löödud. Ta puhkeb nutma.

Loe lähemalt
Tiina koos koos kogemusnōustaja Merike Värikuga

Õppisin hindama olulisi asju elus

Regionaalhaigla teabetoas viis aastat kogemusnõustajana töötanud ja saatusekaaslasi aidanud Tiina jagab oma lugu.   Tiina: „Elu on ilus, elu on väga ilus.” Aga kõik see ei tundunud sugugi nii seitseteist aastat tagasi, 2002. aastal. Märkasin mingil hetkel, et minu parem rinnanibu on sisse tõmbunud. Lohutasin end tükk aega, et ju vanadus vormib mind niimoodi. Enesetunne oli endiselt hea, mingit valu ei tundnud. Siiski jäi kripeldus hinge ja läksin mammoloogi vastuvõtule. Diagnoosi sain teada telefoni teel sel ajal kui olin maakodus.

Loe lähemalt
Stewart Johnson

Musta huumoriga vähi vastu

Movembris kinolinadele jõudev Eesti film „Ühemeheshow” on inspireeritud stand-up koomiku Stewart Johnsoni elust. Uue komöödiafilmi inspiratsiooniallikas on ootamatult väga tõsine teema – munandivähk.  Küsimusele, miks Stewart Johnson suurel ekraanil oma munandivähi üle nalja viskab, on koomiku vastus lihtne: „Miks mitte. See teema ei tohiks inimeste jaoks nii raske olla. Minu arvates oli mul huvitav lugu, seega miks mitte selle üle nalja visata.“  Seejuures loodab Stewart, et avameelselt oma haigusest rääkides saab ta teistelegi abiks olla.

Loe lähemalt
Ene

Ei ole aega surra, kui midagi on pooleli

September on verevähi teadlikkuse tõstmise kuu. Saage palun tuttavaks Haapsalust pärit proua Enega, kes sai aastaid tagasi verevähi diagnoosi. 19 aastat hiljem soovib Ene oma loo rääkida, et anda teistele patsientidele tuge ja lootust, äratundmist ja jõudu edasi liikumiseks: „Kasulik on mingi eesmärk võtta ja kogu aeg selle poole liikuda, sest ei ole aega surra, kui midagi on pooleli. Lootust ei tohi kunagi kaotada!“ Verevähid moodustavad oma erinevate esinemisvormidega 7% kõikidest teadaolevatest vähiliikidest.

Loe lähemalt
Liisbeth

Ärge kunagi kaotage lootust ega usku paremale homsele

Liisbeth Raig: "Ärge kunagi kaotage lootust ega usku paremale homsele, sest ühel ilusal päeval ongi see parem homne käes." September on verevähi teadlikkuse tõstmise kuu. Verevähid moodustavad oma erinevate esinemisvormidega 7% kõikidest teadaolevatest vähiliikidest. Eestis saab pahaloomulise vereloomekasvaja diagnoosi igal aastal umbes 500 uut patsienti, kuid vaatamata sellele on teadlikkus verevähi olemusest kesine.

Loe lähemalt
Annika Siiboja

Rinnavähist prii

Annika Siiboja on rõõmsameelne tulesäde, kes naljatamisi nimetab end Hunt Kriim­silmaks, sest tegevuste ja hobide nimekiri, mis ta ellu kuuluvad, on aukartustäratavalt pikk. Annika on grimmeerija, tegeleb hobuste ja koertega, annab tantsutrenne ning valmistab kostüüme ja erinevaid peaehteid. 

Loe lähemalt