Ma ei lase end ebakindlusel häirida!

Rinnavähi diagnoosiga Helleliina Aluvee (27) haiguse tekkimise loos pole midagi loogilist ega mõistuspärast. Noor ja terve. Normaalselt elanud. Pole sõltlane. Töötab meditsiinis ja soovib teistele head. „Miks mina sain selle vähi?“ küsib ta. 

Vastust sellele küsimusele ei olegi. Nagu Helleliina ise ütleb: „See on sama mõistatuslik nagu Šveitsi juust, millel lihtsalt on augud järjest ühes kohas.“
Naeratav ja sarmika poisipeaga Helleliina võtab istet Regionaalhaigla avaras aatriumi kohvikus. Ta on parasjagu tulnud  vereanalüüsi andmast. Ta kontrollib oma verd iga ühe kuni kahe nädala tagant. Kui vereanalüüs on korras, saab ta täna keemiaravi. 
Helleliinast õhkub kergust ja tundub, et ta ei väsi naeratamast. Tema positiivsus ja mõtteviis saada raskustest üle huumoriga pärineb tema isalt. 

Selles vanuses ei mõtle, et on vähk
Esimesi tundemärke, et tema kehaga pole kõik korras, tajus Helleliina 2020. aasta oktoobris. Kõvasti kallistades tundis ta ühtäkki rinnas valu. Esialgu arvas noor naine, et ju oli asend ebamugav, ent valu hakkas korduma üha sagedamini. 
Novembris palpeeris ta oma rinnas ebamäärase massi, kuid noore naisena, kes pole imetanud ja kelle rinnad ongi tihked, oli raske aru saada, kas see on normaalne kude või mitte.
Alarm läks tööle siis, kui elukaaslane hakkas Helleliinat ühel õhtul voodis kaissu võtma, kuid enne, kui teda puudutada jõudis, tundis naine rinnas tugevat valu. 
Helleliina oli siis 26-aastane. „Selles vanuses ei mõtle, et võiks olla rinnavähk. Eriti, kuna palju räägitakse, et valu ei ole rinnavähi tüüpiline sümptom,“ tõdeb Helleliina. 
Arstist elukaaslane utsitas kindlasti naistearsti juurde minema ja küsima saatekirja rindade kontrollimiseks. „Ta muretses rohkem kui mina,“ tunnistab Helleliina, „tema enda ema suri rinnavähki mõned aastad tagasi.“

Millal munarakud külma paneme?
Tuttavast günekoloog ei hakanud keerutama, et ärgu Helleliina muretsegu, vaid saatis ta otsejoones mammograafiasse ultrahelisse, kuna rindade valu ja suurust oli Helleliina selleks ajaks jälginud paari menstruatsioonitsükli jooksul.
Peale ultraheli, vähem kui nädala pärast sai Helleliina arstilt telefonikõne teatega, et tal on pahaloomuline rinnakasvaja. „Selleks ajaks olin aru saanud, et midagi on väga valesti. Kasvaja arenes kiiresti – paari nädala jooksul kasvas see kahekordseks ja sain diagnoosiks kolmanda staadiumi rinnavähi,“ ütleb ta. 
Regionaalhaigla onkoloogi vastuvõtul oli Helleliina esimene küsimus: „Kas ma võin homsest alustada munasarjade stimulatsiooniga, et munarakke külma panna?“ Kuna Helleliina töötas viljatusravikliinikus ämmaemandana, siis ta teadis, et keemiaravi võib põhjustada viljatust ja munarakkude saamiseks tuleb munasarjade stimulatsioon teha läbi nii kiiresti kui võimalik. 
Päev enne 2020. aasta viimast päeva poetati vedelasse lämmastikku Helleliina kaheksa munarakku. 31. detsembril algas keemiaravi. „Uue aasta võtsin vastu keemia- ja ilutulestiku pauguga,“ naerab Helleliina.

 

Helleliina lugu

 

Uue ravimi ootuses
Juulis 2021 opereeris Regionaalhaigla kirurg dr Vappu Zobel Helleliinat ja eemaldas ühe rinna koos lümfisõlmedega. 
Seejärel käis naine kahe kuu jooksul iga nädal Reio Vilipuu taastusravikliinikus, et taastada opereeritud piirkonnas liikuvust. 
Vähk on kangekaelne ega taha ravile hästi alluda. Sügise jooksul muutis onkoloog mitu korda keemiaravi, et sõralist paremini kontrolli alla saada, mis tol hetkel ka õnnestus. Varuvariandina on Helleliina jaoks olemas uus metastaatilise rinnavähi jaoks loodud bioloogiline ravim. Ravim on veel nii uus, et haigekassa seda ei rahasta, seetõttu tuleb appi vähiravifond Kingitud Elu. 

Tunnetan, mis on minu jaoks õige
Alates vähidiagnoosi saamisest on Helleliinat saatnud erakordselt tugev sisetunne. „Mul polnud pärast ultrahelis võetud biopsiat kõhklust, et kasvaja on halvaloomuline, aga ma tean, et saan sellest läbi. Ma jään elama,“ sõnab Helleliina. 
Helleliina vähivormile pole meeldinud erinevate ravidega katsetamised. „Ma tunnetan selgelt, kui ravim mind parasjagu ei aita ja kusagil alateadvuses jookseb ikkagi lint edasi sellega, mis on minu jaoks õige.“ Praegu saab ta osalt sama ravi, mida raviteekonna alguses – see aitab kõige paremini. 
Helleliina kiidab oma raviarsti Regionaalhaigla onkoloogi Tõnis Metsaotsa, kellega tal on väga hea usalduslik suhe. „Haiglasse tulles on ainus, mida ma ootan, et saaksin oma arstiga rääkida. Ta näiteks märkab kohe, kui mu energia on teistsugune ja alati uurib, kuidas mul läheb. Meie visiidid on alati positiivsed ja lõbusad,“ lisab ta. 
Helleliina on diagnoosi saamisest peale säilitanud rahuliku meele. „Pigem lohutan mina teisi,“ ütleb ta muigega.  
Emotsionaalselt oli tema jaoks üks kõige raskemaid aegu pärast operatsiooni. Mitte sellepärast, et rind ära võeti, vaid kuna ajust leiti üks metastaas. Mitu nädalat halbu sõnumeid metastaasidest põhjustasid Helleliinal ärevuse- ja nutuhooge. Õnneks hakkas peagi saabuma ka häid uudiseid. Ta sai täppiskiiritusravi, uue keemiaraviskeemi, mis andsid lootus- ja kindlustunnet.

Tahan siia tööle tulla, aga mul on vähk
Vähihaigena on Helleliina kandideerinud ka kahte kohta tööle. „Ja mind on ka nendesse tööle võetud,“ naerab ta. Arvas temagi esiotsa, et kes see vähihaiget ikka tööle tahab – ja nii ütles ta kohe töövestluse alguses, kui olid end tutvustanud, et tal on vähk. „Küll on hea, et leidub tööandjaid, kes näevad inimeses väärtust,“ sõnab ta. 
Praegu töötab Helleliina Medita erakliinikus ja vajadusel käib abis ka viljatusravikliinikus Fertility Next Nordicus. Seksuaal- ja  reproduktiivtervis ning viljatusravi on Helleliinale südamelähedased teemad, ka planeeritav magistritöö teema on surrogaatlusega seotud.
Teist aastat õpib Helleliina ka õendusmagistri õppes. Ta leiab, et tegevuses olemine on vähihaigetele ülioluline.
Kuna palju räägitakse sellest, kuidas keemiaravi põhjustab suurt jõuetust, iiveldust ja oksendamist, siis võttis ka Helleliina raviga alustades esialgu haiguslehe, peamiselt suurest hirmust ja teiste juttudest. 
Kuu aega suutis ta kodus olla ja siis ei pidanud rohkem vastu ning läks tagasi tööle. „Mul hakkas nii igav. Tegin mehele iga päev süüa, koristasin ja käisin koertega õues, kuid vaimses ja sotsiaalses mõttes oli see minu jaoks täiesti väljakannatamatu,“ tunnistab noor naine. Inimesed on erinevad ja Helleliina ei ole kogenud keemiaravi tugevaid kõrvaltoimeid.
Kui Helleliina saab, siis ta teeb trenni. Enne haigust käis ta neli korda nädalas MyFitnessis ja mängis golfi. Praegu teeb füsioteraapia kava või kui vähegi jaksu on, siis lülitab kodus käima X-Boxi ja tantsib „Just Dance!“ mängu järgi just nii kaua nagu parasjagu tunne peale tuleb. „On ju tõestatud, et trenn aitab masenduse ja halva enesetunde vastu,“ sõnab Helleliina. 

Terve, lihtsalt diagnoosiga
„Ma olen absoluutselt kindel, et see, kuidas inimesed vähist üle saavad ja ravi taluvad, on paljuski kinni nende olemuses ja iseloomus,“ ütleb Helleliina. „Muidugi ma mõtlen vahepeal ka kurbi mõtteid ja, et kuna ma ära suren. Tervise mõttes on ju minu elu ebakindel, aga ma ei lase end sellest häirida.”
Praegu teadaolevalt pole Helleliina haigus ka geneetiline. Tema tädil oli küll 50-aastaselt rinnavähk, kuid ta sai terveks. Geneetikakeskuses võrreldi nende DNA-d, kuid ei leitud midagi võrreldavat. „Oleme hetkel geneetikutele müsteeriumid,“ muigab Helleliina. 

 

Helleliina lugu

 

On vaja, et keegi veel sinusse usub
Oma haigust pole Helleliina algusest peale enda teada hoidnud. Diagnoosist kuuldes paiskas ta sotsiaalmeediasse teate: „Mul on rinnavähk. Kontrollige oma rindu ja minge sõeluuringule!“
Osa postitusi haiguse ja ravi kohta on Helleliina kontol siiani avalikud, sealhulgas see, kuidas oma juuksed ja kulmud-ripsmed pärast keemiaravi kaotas. „Juuste väljalangemine oli minu jaoks emotsionaalselt samuti üks raskemaid hetki,“ tunnistab Helleliina. 
Sellest hoolimata on ta käinud julgelt ringi nii helkleva kiilaspeaga, kui kandnud ka parukat ja peakatteid, eriti rätikuid ja araabia kultuurist tuntud hidžaabisid. „Üks oli minu jaoks kindel – turbanit ja beanie-mütsi ei hakka ma kunagi kandma. Neid kandes nagu oleksingi stereotüüpne vähihaige,“ sõnab Helleliina. 
Helleliina leiab, et hästi oluline on diagnoosist sõpradele ja tuttavatele rääkida, sest siis tuleb mõistmine. 
Vanematele tahtis Helleliina rääkida oma haigusest aga võimalikult hilja. Ta tegi seda omal moel – valmistas ette suhkruvee ja slaidid PowerPointi programmis ravi ja muude vajalike tegevuste kohta ning lisas juurde rohkelt positiivseid pilte ja fakte. „Rääkisin neile sellest 2020. aasta jõululauas enne kingituste jagamist, et hiljem saaks natukenegi lõbusamalt jätkata,“ meenutab Helleliina.  
Suurim tugi on Helleliinale olnud haiguse jooksul tema elukaaslane. „Ma võin olla nii tugev kui tahan, aga ühel hetkel on ikkagi vaja, et ka keegi teine sinusse usub ja võtab kaissu, kui murepilv tekib,“ ütleb ta. 
Noor naine tunnistab, et tunneb end aeg-ajalt halvasti, kui ei jõua teha asju, mida on tavaliselt teinud. „Ma tean, et ei tohiks, kuid ikkagi tekib süütunne. See on paljude tugevate enda eest seisvate naiste probleem – teha kõik kohe ise ära, aga enda eest on vaja lasta ka hoolitseda,“ sõnab Helleliina. 

Helleliina lugu

 

Elu ei jää elamata! 
Möödunud aastal käis Helleliina koos pere ja sõpradega reisimas Norra mägedes ja Vahemere saartel. Ta tõdeb, et keemiaravi ja COVID-19 piirangute ajal reisimine nõudis parasjagu planeerimist, sest tuli arvestada ravipäevadega ja pidi valmis olema ka ootamatusteks, ent ilusate mälestuste loomine on seda väärt. 
Haiguse seni kõige keerulisemal perioodil mõistis Helleliina, mida ta oma südamepõhjas soovib – ta tahab abielluda. „Ma teadsin, et mu elukaaslane pole otseselt abielu-inimene ja surusin selle soovi alla,“ tunnistab ta.
Kuid mees kinkiski talle ootamatult kihlasõrmuse. Pulmakuupäev on paigas – maagiline 22.02.2022. See on muide ka Helleliina sünnipäev. „Kaks on mu lemmiknumber,“ naerab Helleliina. „See kuidagi alati tuleb mu juurde.“ 
Helleliina teab täpselt, milline tuleb tema pulmakleit – õhulise alusseeliku ja sätendava ülaosaga, et terve päev oleks sära kõigi silmades. „Unistused ei jää täitumata ega elu elamata,“ ütleb Helleliina, hääles peatumatu optimism.  

Tekst: Evelin Kivilo-Paas

 

Helleliina lugu

1. aprillil 2022 lahkus Helleliina meie seast.

Helleliina



История Лийны

Я ничего не пускала на самотек

Лийна Даум: «Раз это мороженое мне сейчас улыбается, значит, нет причины плакать. Всё наладится!»  18 ноября 2015 года. Лийна Даум заходит в кабинет хирурга Северо-Эстонской региональной больницы доктора Елизаветы Горошиной с улыбкой на лице, хотя ладони у нее в этот момент потные от страха. Она выслушивает свой диагноз. Сильно развившаяся злокачественная опухоль запустила щупальца в прямую кишку и ободочную кишку. Метастазы поразили лимфатические узлы. Доктор Горошина объясняет ей ситуацию, рисует на бумаге схемы.

Читайте подробнее
Regionaalhaigla

Восстановление после рака желудка

Нынешний эпизод «Получасовки здоровья» немного иной, поскольку мы беседуем не с врачом, а с пациентом. У нас в гостях Рево Тюрк, 36-летний отец двоих детей из Пярну. Чуть больше года назад ему диагностировали рак желудка, и поборов эту болезнь, Рево хотел бы поделиться своим опытом и советами с другими людьми и оказывать им поддержку. Поэтому Рево решил выучиться в Региональной больнице на консультанта с личным опытом.     Как для вас началась эта история?

Читайте подробнее
Uroloogiliste kasvajate töögrupp

Газета Eesti Päevaleht: «Новое лекарство против рака вернуло здоровье мужчине с Сааремаа»

Пациент, страдавший от рака почки последней стадии, выздоровел благодаря новому лекарству, которое с будущего года будет финансировать государство. Три года назад мужчина из Курессааре Майдо даже представить себе не мог, в чем может быть причина его ухудшающегося самочувствия. Когда здоровье Майдо, занимавшегося строительством дорог, стало уже очень слабым и у него начала кружиться голова, он пошел в отделение экстренной медицинской помощи Курессаареской больницы.

Читайте подробнее
Revo lugu

Как сохранить боевой настрой?

Сегодня у нас необычный эпизод, поскольку мы беседуем не с врачом, а с пациентом. Рево Тюрк – 36-летний мужчина из Пярну, отец двоих детей, которому чуть более года назад диагностировали рак желудка. На сегодняшний день Рево успешно поборол болезнь и, воодушевленный своим опытом, учится на консультанта с личным опытом Региональной больницы. В новом эпизоде мы обсудим, как справиться с тяжелыми новостями и сохранить боевой дух. Какие чувства овладели вами, когда вы услышали свой диагноз? Я не сразу осознал изначальный диагноз.

Читайте подробнее
Tiina koos koos kogemusnōustaja Merike Värikuga

Я научилась ценить важные вещи в жизни

Тийна, которая пять лет проработала в информационном центре Региональной больницы консультантом с личным опытом, оказывая помощь товарищам по несчастью, делится своей историей.     Тийна: «Жизнь прекрасна, просто прекрасна». Однако мне вовсе не казалось так семнадцать лет назад, в 2002 году. В какой-то момент я заметила, что мой правый сосок втянулся. Некоторое время я успокаивала себя, мол, это возрастные изменения. Самочувствие оставалось хорошим, никакой боли я не чувствовала. Но потом я начала волноваться, и пошла на прием к маммологу.

Читайте подробнее
Стюарт Джонсон

Черный юмор против рака

На создание фильма «Чак Бэнд Шоу», вышедшего на киноэкраны в «усабре», эстонских кинематографистов вдохновила жизнь стендап-комика Стюарта Джонсона. Источником вдохновения для съемки нового комедийного фильма неожиданно стала очень серьезная тема – рак яичка.  На вопрос о том, почему Стюарт Джонсон шутит над своим раком яичка с большого экрана, комик отвечает просто: «А почему нет. Эта тема не должна быть слишком тяжелой для людей.

Читайте подробнее