Sellel korral räägime Regionaalhaigla Tervisepooltunnis soolekasvajatest. Stuudios on Iraida, kellel aastaid tagasi diagnoositi soolevähk, mis on nüüd kenasti kontrolli all ning tema raviarst onkokirurg dr Olav Tammik. Saadet juhib Stina Eilsen.
Videot saab vaadata siin: https://youtu.be/NN0EnXma6OA
Stina Eilsen: Kui vaatasin Regionaalhaigla onkoloogiakeskuse (www.onkoloogiakeskus.ee) otsingutulemusi, siis kõige populaarsem otsing läbi mitme aasta oli soolevähk. Tundub, et inimesi see teema huvitab ja otsitakse igalt poolt lisainfot. Kuidas on soolevähi olukorraga nii maailmatasandil, kui siin Eestis? Kas seda esineb palju ja kellel?
Olav Tammik: Jah, kui minna numbrite juurde ja statistikasse, siis kogu maailmas diagnoositakse pea 2 miljonit uut soolevähi juhtumit. Statistikas arvestatakse jäme- ja pärasoole juhtumeid koos. Surma põhjusena on jämesoaolevähk maailmas teisel või kolmandal kohal (sõltub riigiti). Eesti kohta saab öelda, et need numbrid muutuvad. 1970-ndatel diagnoositi kusagil 250 jäme-ja pärasoolevähki. 2000-ndal aastal 700 juhtumit ja 2020-ndal 900 juhtumit.
Stina Eilsen: Me näeme tõusvat trendi?
Olav Tammik: Me näeme tõusvat trendi, kuigi maailmatrend on pisut muutunud. Maailmatrendis võib näha sellist muutust, et soolevähi haigestumus suureneb vanusegrupis kuni 50 aastat (tegelikult nooremas grupis suureneb). Vanemas grupis pisut isegi väheneb.
Stina Eilsen: See on huvitav. Millest võib see tingitud olla?
Olav Tammik: Ühest vastust ei ole kunagi, millest kasvaja põhjustatud on. Kui me räägime kasvaja põhjustest, siis 10% on geneetilised põhjused, mida me juba teame (perekondlikud sündroomid) – ehk kolmandikul juhtudest on kellelgi sugulasel, eriti just esimese astme sugulasel, kasvaja diagnoositud. Ja pool haigestumisest on ikkagi tingitud keskkonnafaktoritest, näiteks elustiil ja toitumine.
Stina Eilsen: Iraida, teil diagnoositi soolevähk. Kuidas te jõudsite sellele jälile?
Iraida: Ütleksin, et juhuslikult. 2017-ndal aastal haigekassa programmi raames testiti inimesi. Mina sain ümbriku testi tegemiseks oma perearsti käest. Tegin testi ära ja 10 päeva pärast sain teada, et olen positiivne ja siis suunati mind uuringule – esmaselt dr Kuusik (Ida-Viru Keskhaiglast) võttis kohe mõned polüübid ära, aga ütles, et suuremat kasvajat on vaja opereerida. Siis käisin onkokirurgi vastuvõtul, määrati operatsioon, tehti operatsioon ja õnneks kõik on mul siiani korras. Tahan öelda, et tänu haigekassale sain õigel ajal operatsioonile ja operatsiooni teostatud. Aga ise ma küll enne ei osanud küsida suunamiskirja sõeluuringule. Perearst ka ei suunanud. Minu soov oleks, et haigekassa selle programmiga ikkagi jätkaks, et meie inimesed saaksid uuringut läbida ja vanuse poolest leian, et see ei tohiks olla 60+, vaid õige oleks juba 50. Ja minu USA-s elav vend ütles, et seal uuritakse inimesi juba 45-aastaselt.
Stina Eilsen: Ja sattusite enda raviarsti, dr Olav Tammiku juurde. Nüüd on sellest möödas 7 aastat. Milliseid kommentaare veel raviarstil on?
Olav Tammik: Ma tahaks öelda, et vähi varajane avastamine on sageli võti selle kasvaja ravis. Kui me vaatame mistahes kasvajat: kas varajast nahamelanoomi, varajast soolekasvajat, siis selle ravi on tavaliselt suhteliselt vähe traumaatiline ja lihtne. Aga seda varajast kasvajat on küllaltki keerukas avastada suurte kaudsete tundemärkide järgi, sest nagu Iraida ütles, tal ei olnud mingisuguseid erilisi tugevaid vaevusi. Peitvere test, mis näitas, et on muutus, suunas ta koloskoopiasse – see on valikmeetod soolekasvaja diagnoosimiseks. Küsimus on selles, kuidas jõuda koloskoopiani ja kes peaksid sinna jõudma. Sõeluuringu mõte, nagu nimigi ütleb, tähendab seda, et on tähtis välja sõeluda õiged patsiendid, et mitte neid siis vaevata asjatute uuringutega. Uurima peaks kui inimene on natukene väsinud, mis on püsiv (inimesed põhjendavad seda küll koormusega – et ma olen hõivatud, mul on palju tegemist ja olengi väsinud), aga inimese loomulik seisund ei ole olla kogu aeg väsinud või tal on muutus sooletegevuses. Ja teine asi on vereanalüüs. Kui on näha, et hemoglobiin (punane veri) on normist madalam, siis peaks koheselt hakkama selgitama selle põhjuseid. Ja kui see põhjus ei ole toitumine, peaks tegema seedetrakti uuringud, et leida ehk ei ole põhjus kasvajas.
Iraida: Ma olen väga tänulik dr Olav Tammikule, sest nüüd kõik need aastad olen ma käinud järelkontrollis. Iga poole aasta tagant mind siis kontrollitakse ja kõik on korras.
Stina Eilsen: Seda on ju alati suur rõõm kuulda. Dr Tammik, kuidas Regionaalhaiglas ravi toimub kui inimesel on avastatud pahaloomuline soolekasvaja?
Olav Tammik: Kogu kasvajate ravi on meeskonnatöö. See tähendab seda, et kui kasvaja diagnoos on pandud, on vaja kiiresti korraldada uuringud, teatud laborianalüüsid (praegu me teeme ka küllaltki palju geneetilisi profiili määramisi, et selgitada välja soodumust), ja kokku kutsuda multimodaalne meeskond, konsiilium,, kus patsiendi andmed vaadatakse kõik üle ja määratakse vastav ravi, mis sõltub sellest, kas patsient vajab kombineeritud ravi, pärasoole puhul sageli siis kiiritus- ja keemiaravi enne või pärast operatsiooni. Jämesoole puhul (kui see on varajases staadiumis), siis operatsioon. Need patsiendid, kellel tõesti õnnestub sõeluuringu käigus eemaldada polüüp, mille peaosas on näiteks algav kasvaja, siis nende puhul sellega see ravi piirdubki. On tarvis ainult järelkontrolli.
Stina Eilsen: Ja kuidas sõeluuringule pääseb ja kes sinna saavad Eestis?
Iraida: Vot mina tänu sellele, et meil on selline programm läbi Haigekassa. Mina sattusin sellisel viisil.
Stina Eilsen: Teie saite kutse uuringule?
Iraida: Lihtsalt, nagu öeldakse, käisin muu probleemiga perearsti juures, no ja siis ta vaatas minu sünniaastat ja saatis mind ümbrikuga koju. Tegin testi ära ja nii ma sattusingi.
Stina Eilsen: Kuidas see protsess korraldatud on?
Olav Tammik: Korraldatud ongi läbi perearsti põhimõtteliselt – tehakse peitvere test. Nii nagu Iraida mainis, USA-s soovitatakse juba 45-ndast eluaastast testi tegemist, eriti kui me arvestame haigestumuse tõusu enne 50-ndat eluaastat. Kui minna n-ö teadusliku poole peale, siis avastatakse nooremas eas kaugele arenenud haigust rohkem. Me teeme küll sõeluuringuid, aga samas me jääme just noorte puhul hiljaks, haiguse kulg on noortel natukene kiirem (kui statistikale toetuda), ja vanematel patsientidel rohkem paikne.
Stina Eilsen: Võtame kokku, et nooremad peaksid siiski perarsti poole pöörduma, olgugi, et siin Eestis ei ole sõeluuringut alla 50aastastele ja isegi mitte alla 60aastastele.
Olav Tammik: Jah, igal juhul peaksid inimesed olema tähelepanelikud. Kui neil on mingisugused püsivad tundemärgid või neil on punase vere (hemoglobiini) langus, oleks väga mõistlik ikkagi teha uuringud, et kasvaja välistada.
Iraida: Küsige ise perearsti käest suunamiskirja. Mina näiteks olin vastavas eagrupis, aga ma ei osanud küsida. Perearst ise ei suunanud ka.
Stina Eilsen: See on hea soovitus. Ja nüüd olete te igal aastal käinud Regionaalhaiglas järelkontrollis. Kuidas ja millise kindlustunde see kontrollis käimine annab?
Iraida: See on väga tähtis. Tahaksin olla ikka veel aktiivne ja sellepärast ei tahaks kuidagi eriti operatsioonilauale sattuda (teist korda).
Stina Eilsen: Mis te teistele ütleksite, kes muretsevad oma tervise pärast või kellel ongi diagnoositud soolevähk. Kuidas selle haigusega võidelda? Mis nõuandeid te annate?
Iraida: Esmane, nagu minule öeldi, 70% sõltub sinust ja 30% arstist – et olla positiivne, mitte sattuda depressiooni, sest see on ravitav. Julgelt võin öelda, et see on ravitav. Et pereliikmed toetaksid, et aktiivsus ei langeks, kõigest saab üle – uskuge mind, saab!
Stina Eilsen: Kas toitumist olete ka kuidagi muutunud või veel võib-olla midagi oma elustiilis muutnud?
Iraida: Ütlen avameeleslt, esimesel aastal proovisin olla dieedil, aga nüüd luban endale kõike.
Stina Eilsen: Elu peab nautima. Kas arstil on veel lisasoovitusi?
Olav Tammik: Minu sõnumiks on see, et kasvaja raviga tegeleksid spetsialistid – ehk spetsialiseerunud onkokirurg, kes teeb kasvaja operatsiooni (PERH-is ja Tartu Ülikooli Kliinikumis on vastavad osakonnad ja keskused olemas). On näidatud, et on selgelt paremad tulemused kui sellist ravi teeb sellele haigusgrupile keskendunud kirurg. Ka järelkontrollis uuringute määramine ja just see kindluse andmine patsiendile vastava arsti poolt on oluline, sest et ega ravi ei pruugi lõppeda ühe operatsiooniga. Mõnda patsienti opereeritakse kaks, kolm, neli, viis korda ja alles viie aasta pärast selgub milline on tulemus. Aga ei maksa kunagi lootust kaotada. Ja kui vastavad spetsialistid aitavad, siis on ka kaugemale arenenud haigus ravitav.
Iraida: Ja võib-olla veel kommenteeriks, et minu jaoks on onkokirurg nagu lennuki esimene piloot. Ma mitte midagi halba ei ütle üldkirurgide kohta, aga onkokirurg on omaette kõrgema klassiga arst. Väga hea tunne on usaldada pädevat kirurgi ja siis ka tema tiiva all taastuda.
Stina Eilsen: Kas selle haiguse kohta liigub ka mingeid müüte?
Olav Tammik: Soolekasvaja osas ehk pigem mitte. Võib-olla ainus ongi, et kui on soolekasvaja, siis tuuakse sool kõhu peale. Inimesed hakkavad seda kohe ette kartma. Tõesti, vahel on vaja seda teha kas erakorralises situatsioonis või nõuab seda operatsioonitehnika. Aga üldine püüd on ikkagi selline, et taastame igal võimalikul juhul sooletrakti. Iraida ütles hästi, et ta elab täiesti tavalist elu, mida me tegelikult ju meedikutena soovimegi. Et inimene oleks ravitud, haigus unustatud ja tunneks ennast täisväärtusliku ja tervena ning elaks täiesti tavalist elu.
Iraida: Meil võiks olla onkokeskus, muidugi meil on vastavad keskused nii Kliinikumis kui ka Regionaalhaiglas, aga mina arvan, et oleks vaja veelgi rohkem tsentraliseeritud, kontsentreeritud keskust, kus teadlased ja onkoarstid ja teised olulised spetsialistid kõik oleksid ühe mütsi all.
Olav Tammik: See on väga hea soovitus, sest selline lahendus oleks patsiendi jaoks parim. See on iga haigusegrupiga nii, et kui spetsialistid tegelevad ühe haigusega, siis saadakse kõige paremad tulemused. Ja ütleme, et kui keskusel on kindel struktuur, siis patsiendi teekond on talle palju turvalisem. Kõik tegevused on juba ette planeeritud ja kõigile teada ning see annab kindlustunde nii arstile kui patsiendile. Vähiravi teekond ei ole ainult ravi. See on ettevalmistus raviks, pärast ravi taastumine, igasuguste sotsiaalsete probleemide lahendamine ja palju muud. Seetõttu ravi koondumine ühte keskusesse on riikliku tähtsusega. Meil on neid patsiente palju ja patsiendi teekond tegelikult määrab selle protsessi ladususe.
Iraida: Näiteks mina tulen Ida-Virumaalt ja vaatan, et igas viiendas tuttavas peres keegi on vähihaige. Selline on tendents, võib-olla inimesed räägivad haigusest avameelsemalt, käivad kontrollis ja avastatakse rohkem…
Olav Tammik: Ja on tõusnud ka keskmine eluiga. Kui me enne rääkisime haigestumise trendist, siis vanemas eas on langustrend, aga tegelikult haigestumine iga vanuse dekaadiga suureneb umbes 20%. Nii, et kuna keskmine eluiga on Eestis tõusnud ju põhimõtteliselt 80. eluaasta piirile, siis on meil ka juhtusid 20% rohkem kui oli 10 aastat tagasi.
Aga võtame selle saate siis kokku selle sõnumiga, et kindlasti on vaja osaleda sõeluuringus kui see kutse tuleb. Ja kui on tegemist noorema grupiga, siis kindlasti tasuks minna kontrollima oma verenäitajaid perearsti juurde ja teha sporti, olla aktiivne ja tervislikult toituda.
Iraida: Ja noorematel mitte häbeneda küsida suunamiskirja oma perearstilt.
Iraida, dr Olav Tammik
