Tervisepooltunni episood: Eesnäärmevähk

Küsimustele vastab Regionaalhaigla onkoloog-ülemarst Dr Helis Pokker

Kui ohtlik ja levinud eesnäärmevähk on?

Enim surmasid põhjustab kopsuvähk, teisel kohal on soolevähk. Eesnäärmevähk on aga meeste seas enim esinev ja diagnoositud vähivorm. Esinemissagedus on ligi 1000 esmajuhtu aastas ning elu jooksul haigestub umbkaudu iga kuues mees. Mida pikemalt on eluaastaid antud, seda tõenäolisemalt kasvajalised muutused eesnäärmes tekivad.

Need õnneks alati elu ei ohusta ja ravi ei vaja. Kui me mõõdame kõrgenenud PSA taseme, siis 75% juhtudest ei ole üldse pahaloomulisi muutuseid või on need sedavõrd väikese riskiga metasteerumisele, et patsient ei vaja ravi ja jääb jälgimisele.

Patsiendile on ilmselt psühholoogiliselt raske olukord, kus tal on avastatud vähk ning öeldud, et ootame ja vaatame. Inimene tahaks ikka probleemist vabaneda ning sellise raske teadmisega elamine ei ole lihtne.

Tõsi, see on üks pool asjast. Tuleb aga ka vaadata teisi variante. Kui nüüd vanemal mehel, kellel on teisigi haiguseid, avastatakse eesnäärmevähk, mis areneb väga aeglaselt, ei anna suure tõenäosusega metastaase ja pole eluohtlik, siis ei tasu alati kohe ravima hakata. Kõik eesnäärmevähi ravimeetodid halvendavad mingil määral patsiendi elukvaliteeti. Seda riski-kasu suhet tuleb meil arstidena alati arvestada ning ka soovitada patsiendile, kes arusaadavalt tahab kasvajast kohe vabaneda. Need vestlused ei ole alati kerged, sest otsus peab olema kahepoolne ja kogu info alusel, mida me raviga võidame ja kaotame. Maailm liigub ka praegu vähiravis sinna suunda, et kui vähegi võimalik, ära kahjusta. Elukvaliteet on vähiravis oluline faktor.

Kui nüüd patsientidel soovitatakse oodata ja vaadata, siis millise perioodi tagant peaks kontrollis käima?

Jälgimine toimub uroloogi juures ja tema otsustab, mida edasi teha. Kas tehakse ainult vereanalüüs või on aeg uueks koeprooviks, biopsiaks. Kas kasvaja on endiselt rahulik ja saame veel jälgida või on tekkinud muutused ning vajame uut raviplaani ja peame sekkuma. Lisaks tuleb arvestada organismi koguseisundit, millal kasutada agressiivsemat ravi ja millal oodata. Nagu ma ütlesin, siis eesmärk on mitte põhjustada lisaprobleeme, mitte kahjustada. Samas tuleb patsienti hoida tiheda jälgimise all, et haigus ei läheks kontrolli alt välja.

Rääkisite enne elukvaliteedist. Mis siis on konkreetsed elukvaliteedi halvenemise riskid, kui minna näiteks radikaalselt üle ravima vähki olukorras, kus see ei ole vajalik?

Kõik sõltub ravimeetodist. Kirurgial on omad probleemid. Kõige häirivam on inkontinents ehk kusepidamatus, mille hilisem paika saamine sõltub patsiendist. Mõni ei saagi sellest lahti. Teisalt saab häiritud seksuaalfunktsioon. Kiiritusel on jällegi omad probleemid. Kuna eesnääre asub kusepõie ja pärasoole vahetus läheduses ning kiirgus on ikkagi ruumis hajuv, siis saavad paratamatult häiritud nii kusepõie limaskest kui soole limaskest. See võib jällegi uusi probleeme tuua.

Lokaalse haiguse puhul kasutatakse harva ka hormoonravi, kui kirurgia ja kiiritusravi pole rakendatavad, ja see mõjutab omakorda südame- ja veresoonkonda.

Nii et paratamatult on igal ravil omad kõrvaltoimed, millega peame arvestama.

Kui inimene ise ennast jälgib, siis mis on eesnäärmevähi puhul ohumärgid, millega peaks arsti poole pöörduma?

Anatoomiliselt paikneb eesnääre selliselt, et sealt läheb läbi kusetee ning esimene sümptom, mida märgatakse ning mis peaks alarmeerima, on urineerimisprobleemid.

Need võivad olla erinevad ja seal taga ei pea olema alati kasvaja, sest küllalt sageli esineb ka healoomulist eesnäärme suurenemist. Kuid kindlasti on tarvilik uurida ning teha kindlaks põhjus.

Teine asi on PSA analüüs, mida määratakse 50+ vanuses meestele korra või kaks aasta jooksul. Ta ei ole väga hea marker eesnäärmevähi diagnoosimiseks, vaid on eesnäärme koe spetsiifiline ja PSA väärtuse kõrgenemise põhjuseid on teisigi. Siiski annab ta meile märku, et midagi võib valesti olla, sest mida suurem on PSA väärtus, seda suurem on tõenäosus, et tegu on eesnäärmevähiga.

Täpsemat markerit ei ole veel leitud, ent käivad põhjalikud otsingud.

Kas võib ka nii olla, et kaebuseid ei ole, PSA on normis, kuid inimene on ikkagi haigestunud?

Võib küll. Ent siis on kasvaja veel nii väike, et kolle ei ole mõjutanud PSA-d piisavalt või on tegu väga harvaesineva eesnäärmevähi vormiga, mis on väikeserakuline , neuroendokriinne. See teeb ülesleidmise ja diagnostika märksa keerulisemaks.

Biopsia kõlab paljudele hirmutavalt ja kui doktor Google'iga nõu pidada, siis kirjutatakse, et ülemäärane biopsiate tegemine on ka halb. Sealt võib kehasse sattuda infektsioon ning tegu on muidu traumaatilise protseduuriga. Kui vajalik on tegelikult biopsiate tegemine ning kui kergekäeliselt arst selle määrab?

Vajalik on ta vähi diagnoosimiseks. Kõik vähidiagnostika käib mikroskoobi all. Paraku ei piisa ainult vereanalüüsist, kompuutrist ja magnetuuringust, vajame ka koeanalüüsi. Seda ei määrata siiski väga kergekäeliselt, vaid juhul, kui on tõsine kahtlus kasvaja olemasolule. Lisaks saame biopsia abil teada, kui agressiivse kasvajaga on tegemist ning tekib parem pilt vajalikust raviplaanist.

Infektsioonirisk on muidugi olemas ja seetõttu ei määratagi biopsiat kergekäeliselt. Alles siis kui kergemini kättesaadavad uuringumeetodid ütlevad meile, et enam ei saa jälgida ja oodata vaid tuleb alustada ravi.

Mis on eesnäärmevähi puhul tervenemise tõenäosus?

Siin mängivad jälle rolli riskigrupid ja kas tegu on agressiivse või mitteagressiivse haigusvormiga. Need kõik annavad erinevad tõenäosused, kasutatakse erinevaid ravimeetodeid. Lisaks on oluline faktor, kas haigus on ainult konkreetses organis või on ta levinud lümfisõlmedesse. Eriti ohtlikud on kaugmetastaasid, põhiliselt luudes, vahel ka teistes organites. Kui haigus on diagnoosimise hetkeks juba kaugmetastaaside staadiumis, siis on 30% patsientide elulemus 5 aastat, 70% vähem kui 5. Õnneks on tänapäeva ravimeetodid piire nihutamas ning eesnäärmevähist saame sageli rääkida kui krooniliselt kulgevast haigusest, millest ei terveneta, ent mida on võimalik kontrolli all hoida aastaid ja aastaid.

Kas kergemate vormide puhul võib ka probleem lahendada lihtsalt vähi eemaldamisega?

Jah, võib küll. Küll aga on pahaloomuliste kasvajate puhul vajalik käia järelkontrollis, sest siiski, veel ei teata miks, tekivad osadel juhtudel retsidiivid ehk taastekked.

Ennist mainisite komplikatsioone kirurgias. Kas selles vallas rakendatakse tänapäeval ka moodsaid kirurgiameetodeid, näiteks lasereid, mis langetavad komplikatsioonide ohtu?

Ma ei ole ise kirurg aga võin seda küsimust natuke kommenteerida küll. Moodsamaid meetodeid loomulikult kasutatakse ka eesnäärmekirurgias. Millise meetodi nüüd konkreetne kirurg valib, lahtise operatsiooni või laporaskoopilise, sõltub juba konkreetsest juhust, eesnäärme suurusest, lümfisõlmede suurusest jne. Mõningatel juhtudel näiteks ei ole võimalik vähem invasiivset ja vähem traumeerivat meetodit kasutada.

Jõukamates riikides on ka kasutusel Da Vinci robot, robotkirurgia, mida kasutatakse ka eesnäärmevähi operatsioonidel. Minu uroloogidest kolleegid ütlevad, et see meetod on täiesti võrreldav laporaskoopilise operatsiooniga ravitüsistuste ja teostatavuse suhtes.

Sattusin lugema statistikat, mis väitis, et vanuses 80+ meestest on üle pooltel diagnoositud eesnäärmevähk. Tundub väga tume tulevik. Kas on tõesti noorte meeste jaoks vältimatu, et üle poole neist elu lõpuaastatel haigestuvad?

Vanus on kahtlemata eesnäärmevähi riskifaktor number 1 ja elatud aastat tõstavad pahaloomulistesse kasvajatesse haigestumise tõenäosust. Ent see ei tähenda, et nüüd mehed, kes elavad pika ilusa elu, säilitavad tervisliku eluviisi ning nende organism töötab hästi ka vanemas eas, saavad kindlasti eesnäärmevähi. Isegi kui haigestuvad, siis võib tegu olla madala metastaseerumise riskiga haigusega, mis ei ohusta selle vanema härra elu kuidagi. Pigem võib suuremat rolli mängida südame- või muu haigus. Paraku kehtib ka meie organismi kohta, et kõik, mis käib, ka kulub.

Kui arvestada, et eluiga pikeneb ning varsti võime ehk rääkida 100+ ealistest kui arvestatavast hulgast inimestest, siis peame ilmselt ka arvestama, et elu lõpuaastatel on neil ka väga palju erinevaid haiguseid.

Garantiisid ei saa anda üht ega teist pidi aga meditsiin õpib ka erinevate probleemidega hakkama saama. Kõik areneb praegu väga kiiresti.

Ja sellises vanas eas kaugele läinud haigusega tuleb alati kaaluda, kas ravi alustamine on parim lahendus. See ei ole alati must-valge.

Paraku eesnäärmevähil on riskifaktor number 1 just vanus. See muidugi ei tähenda, et vanemaid härrasmehed nüüd peavad kartma kui saabub 80. sünnipäev, kas nemad on selle 50% hulgas ja mis neist edasi saab.

Rolli mängib ka geneetika, see pagas, millega me siia ellu tuleme.

Üldiselt aga ütleksin, et hirm on siin elus üks halb kaaslane. Minu meelest tuleb võtta iga päev korraga ja sellest päevast maksimum.

Kas on geeniteste, mis võimaldavad eesnäärmevähi riski ette ennustada?

Viiteid on palju, ent pole veel leitud testi, mis aitaks geeniproovide põhjal välja selekteerida kõrgema haigestumise ohuga mehed. Ent neid otsitakse ja me liigume kiiresti lahenduse suunas. Ja kui me jõuame punkti, kus on võimalik riske teada juba enne haigust, siis ilmuvad uued küsimused: mida me saadud infoga teha saame ja kuidas sellise teadmisega edasi elada?

Kordame ehk lõpetuseks üle, mida saavad mehed ise enda heaks teha ning millal tuleks kindlasti pöörduda arsti juurde vältimaks eesnäärmevähi riski?

Kindlasti ärge ravige end ise. See on probleem, millega oleme kokku puutunud. Mehed ju teavad, et midagi on valesti. Info eesnäärmevähist on paljudest kohtadest läbi käinud ning julgen väita, et valdav enamus meestest teab ka sümptomeid, mis võivad sellele haigusele viidata.

Siis võetaksegi appi lihtsamad vahendid, ostetakse apteegi käsimüügist Prostamol Uno või muu preparaat, mida naabrimees soovitab, ja arsti juurde ei pöörduta.

Hingerahu on ikkagi kõige kallim asi maailmas. Kui on mure, siis tulge arsti juurde, teeme PSA testi ja sealt saab juba edasi vaadata, kas on tarvis lisauuringuid või ehk on kõik hoopis korras. Perearstidel on samuti olemas uroloogide koostatud juhised, kuidas oma nimistu patsientidega toimetama peab ja kuidas eesnäärmevähki jälgida. Pidage perearstiga nõu ja leiate parima lahenduse.

Kas ka nooremad kui 50-aastased mehed peaksid aeg-ajalt kontrollis käima?

40ndates eluaastates ja noorematel ei ole eesnäärmevähk olematu, ent on väga harvaesinev. Ma ei soovita PSA testi alla 50 aasta vanustele meestele, kui ei ole just geneetilist riski ehk kas isal, vanaisal või onudel on esinenud eesnäärmevähki. Sel juhul vajaks mees tähelepanu ka nooremas eas. Mida soovitatakse, on teha 40ndates meestele baas-PSA, mida hiljem järgnevate analüüsidega võrrelda.