Tervisepooltunni episood: Nahavähk

Ilusate suveilmadega on taas võimalus päikest võtta ning D-vitamiini püüda, kuid kuidas teha seda oma tervist ohtu seadmata? Seekordses saates on külas naha- ja suguhaiguste keskuse juhataja dr Maigi Eisen, kes räägib päikesega liialdamise ohtudest ja nahavähi ennetusvõimalustest.

 

 
 

Suvi on pärale jõudnud ning pakub ka meie kliimas võimalust päevitamiseks. Tihti päevitatakse liiga innukalt ning saadakse päikesepõletus. Samuti on palju räägitud päevitamise seosest nahavähiga. Milline on praegune meditsiini seisukoht selles küsimuses?

Kõik, mis te väitsite, vastab tõele ja siinkohal meditsiini arvamus muutunud ei ole. Päevitamine ja päevitunud nahk ei ole tänapäeval tervislik. Päike kahjustab nahka, selle DNA-d ja tõstab nahavähi tekkeriski.

Teisalt jällegi on ju teatud kogus päikest oluline D-vitamiini ammutamiseks ning vabas õhus liikumine tuleb tervisele kasuks. Kuhu tõmmata piir?

On tehtud erinevaid uuringuid ning nüüd teame, et D-vitamiini saame kätte juba esimese 10 minutiga. Samas ei ole teda võimalik talletada, nagu mõned väidavad, et “laevad talveks akusid”. Päevitamisel on ka olemas kuldsed reeglid, mida järgida. Ei tohi võtta päikest siis, kui ta on väga intensiivne ehk 11–15 vahel, keha tuleb katta riietega, tuleb kanda päikeseprille ja mütsi. Viimast eriti mehed, kellel on kiilanemise tulemusel pealagi haavatavam. Kui on tehtud nahaprotseduure, näiteks happekoorimine või laserprotseduurid, siis ei tohi päikest võtta. Samuti tuleb päikesest hoiduda päikesetundlikke ravimeid kasutades. Väga oluline on kaitsta päikese eest beebisid ja väikelapsi.

Mainisite, et 1115 vahemikus ei tohi päikest võtta, kuid vaadates meie randasid näeme, et sellel ajavahemikul on just kõige rohkem rahvast. Kas need inimesed seavad oma tervise ohtu?

Paraku nii see on. Kõige enam tuleb hoida alla 18-aastaseid, sest noorena saadud päikesepõletus tõstab nahavähi tekkeriski. Eakamad inimesed, kes minu vastuvõtule satuvad ja ütlevad, et nad enam ei päevita, paraku oma nahavähi tekkimise riski sellega ei vähenda. Kõige suurem kahju tulebki lapsepõlvest.

Kas see tähendab, et kui inimene ei ole esimese 18 aasta jooksul päikesepõletust saanud ning on päevitanud väga mõõdukalt, siis võib ta vanemas eas julgemalt rannailma nautida?

Keskpäevane rand tuleks siiski ära unustada. Ma vaatan ikka kriitilise pilguga, kui näiteks “Aktuaalses kaameras” ilmateadet edastades öeldakse jälle, et homme on suurepärane rannailm. Me peame oma tervisekäitumist muutma ja mõistma, et päevitunud nahk ei ole tervise sümbol. Ta ei vähenda tselluliiti ega tee kauniks, vaid viib nahavähi tekkeni.

Selge on, et liival praadimine on vale, kuid vabas õhus liikudes hakkab päike paratamatult külge. Kas ka see on kahjulik?

Saame kasutada riideid, päikesekaitsevahendeid (30 või 50 SPF) ning paljusid tegevusi saab vabas õhus teha ka varjus olles.

Kas päikesekaitsekreem on piisavalt efektiivne, et end päikese käes julgemalt tunda?

Üldiselt on ikkagi parem kui me katame oma keha riietega. Päikesekaitsekreemi tuleb kasutada korduvalt siis kui me käime ujumas. Igaüks peab siinkohal teadma oma nahatüüpi ja kui kergelt ta ära põleb. Kui mul on õhtul nahk punane ja valus, siis see on ilmselge viide, et olen saanud liiga palju päikest. Kõigil on oma piir ja seda tuleb tunnetada. Eriti halb on see, kui nahk on õhtuks villis.

Kas siis nahk, mis on juba kerge jumega, on ka tugevam ning uut päikesepõletust nii kergelt enam ei teki?

Jah, vastab tõele.

Ehk kui mõõdukalt alustada ja valmistuda rannahooajaks väikeste doosidega päevitades, siis võib end suvel rannas julgemalt tunda?

Jah, see ei ole nii ohtlik ning me ei kahjusta naha DNA-d. Pigment moodustubki nahale selleks, et seda kaitsta. Pikas perspektiivis võivad siiski kõik need päevitamised viia naha enneaegse vananemise ja kasvajate tekkeni.

Ehk päevitunud inimese ilusaks ja terveks pidamine on tegelikult ekslik?

Sellel inimesel on siiski päikesekahjustus. Praegu me näeme kõiki neid härrasid ja prouasid, kes nõukogude ajal intensiivselt päevitasid, tulemas nahakahjustustega arsti juurde. Kas on neil mittemelanoomne nahavähk, basalioom või lamerakkvähk. Samuti on neil palju aktiinilisi keratoose, mis on otsene päikesekahjustuse märk. Inimesed ei suuda tõsiselt võtta ohte, mis ilmnevad alles 30–40 aasta pärast. Nüüd on aga see käes ja nad ei ole rahul päikesest tingitud pruunikate laikudega kehal, mida teised nimetavad maksalaikudeks. Neid ei saa ka hästi eemaldada. On küll olemas teatud laserprotseduure, kuid kui nahka ei kaitse, tulevad ka laigud tagasi.

Kas riietel on ka päikesekaitset silmas pidades erinevusi?

On olemas spetsiaalseid riideid, mis aitavad päikesekiirgust blokeerida ja neid tähistatakse UPF märgisega.

Päikeseprillid aitavad ilmselt silma kaitsta?

Kindlasti. Päikeseprillide puhul tuleb jälgida, et neil oleks päikesekaitse olemas. Meie silmaümbruse nahk on väga õrn ning kahjustub kergesti. Keegi ei taha ju silmade juurde kortse.

Te mainisite teatud nahahaiguseid, erinevaid ketendusi ja laike, mis nahale tekivad. Ilmselt neist kõige ohtlikum on melanoom. Kui sage on melanoom meie kliimat ja geneetikat arvestades?

2017. aastal oli 140 uut haigestumist, mis ongi keskmine suurusjärk. Paraku see number aastatega järjest kasvab.

Arvestades, et meil elab üle miljoni inimese, kes kõik suvisel ajal rohkem või vähem päevitavad, ei olegi see väga suur number. Kuidas tundub meie statistika võrreldes teiste riikidega?

Oleme siinkohal harilik Euroopa riik, meil on täpselt samasugune päikesekäitumine. Käiakse soojamaareisidel, eriti just kontortitööd tegevad inimesed. Samuti ei ole meil alla 18-aastastel solaarium keelatud.

Kui ohtlik on solaarium võrreldes päikesega?

Solaarium on kantserogeenne ja näiteks Saksamaal üldse ära keelatud.

Melanoomi teavitustööd on päris palju tehtud ja võiks eeldada, et inimesed on sellega kursis. Kui paljud satuvad arsti juurde varakult ja kes liiga hilja?

Täpset statistikat ma kahjuks välja tuua ei oska, kuid kui inimene käib nahaarsti juures, siis vaadatakse kõik tema sünnimärgid üle. Tavaliselt need sünnimärgid, mis inimesele endale ei meeldi – nahapinnast kõrgem ja segava koha peal – nahaarsti ei häiri, sest need kipuvad olema healoomulised ning ei pöördu halvaks. Melanoom aga on harilikult juba tekkides pahaloomuline ja nende avastamiseks ongi oluline kogu inimese nahk üle vaadata. Inimese tervistumise protsent on oluliselt suurem, kui saame melanoomile jälile siis, kui ta ei ole veel naha sügavatesse kihtidesse läinud.

Mitmel pool, eriti Ühendriikides, kutsutakse inimesi üles end ise diagnoosima. Kui nüüd Google' isse sisestada “melanoom”, siis tulevad ette tuhandeid pildid millest mõni on kindlasti sarnane inimese enda sünnimärkidele. Kas te soovitate üldse inimesel endal või tema lähedastel sünnimärke kontrollida või tasub pigem arsti poole pöörduda?

Kindlasti on arstil siin kandev roll, kuid pereliikmed saavad samuti aidata. Melanoom, eriti meestel, on sageli ülakehal, selja peal ja sinna ju inimene ise ei näe. On olnud juhuseid, kus naised saadavad mehe arsti juurde, kellel on selja peal kaugelearenenud melanoom.

Loomulikult nõuab sünnimärgi dermatoskoobiga süvitsi uurimine koolitust ja praktikat ning ühe vaatamisest ei pruugi piisata, kui sul on naha peal kümme sarnase mustriga moodustist. Oluline ongi uurida, millised ja kui palju on sünnimärke. Suurem risk on nendel, kes on heleda nahaga, põlevad kergesti ära, kellel on üle 50 sünnimärgi ja suguvõsas esinenud melanoomi. Nemad kuuluvad riskigruppi ja peavad kindlasti nahaarsti juures end kontrollimas käima.

Enne oli juttu 70-ndate põlvkonnast, kes armastas ülemäära päevitada. Nüüd, aastakümneid hiljem, võivad tagajärjed hakata välja lööma ehk kas need inimesed peaksid rohkem muretsema oma naha tervise pärast? Mida nad üldse saavad teha, kui kahju on juba sündinud?

Nüüd paraku aitab ainult kontrollis käimine. Siin mängib ka rolli, millist tüüpi nahk inimesel on ja kas see läks päikest võttes ilusti pruuniks või põles ära. Mul on näiteks üks melanoomiga patsient, kes päevitas kunagi nii, et villid olid väljas ja ta kleepus kivide külge kinni. See on ilmselge päikese kuritarvitamine.

Suvisel ajal veedavad inimesed palju aega vabas õhus ning esineb igasuguseid nahakahjustusi, sealhulgas putukahammustusi. Kuidas naha eest hoolitseda, kui hammustus on juba toimunud?

Siinkohal on jällegi riie see, mis kõige paremini putukahammustusi ennetab. Käsimüügis aga on saadaval hüdrokortisoonsalv, mida kahjustada saanud kohale määrida. Võib ka antihistamiinikume kasutada. Putukahammustust ei tohi katki kraapida, sest see aeglustab naha paranemist ja võib arme tekitada.

Kas teil on veel universaalseid soovitusi, kuidas suvel õues liikudes oma nahka kaitsta?

Ma arvan, et põhilised kaitsevõimalused said kaetud. Kindlasti tasub hoiduda sõltuvust tekitavatest ainetest nagu alkohol ja narkootikumid, millega inimene enam ei vastuta oma tegevuse eest.

Kordame kokkuvõtlikult saadud soovitused üle. Igal juhul tuleb vältida päikesepõletust ehk liigset päevitust, mille ennetamist aitavad riiete, päikeseprillide ja vastava kreemi kasutamine. Samuti ei tohiks keskpäevasel ajal rannas päevitada. Nooremas eas kogetud päikesepõletused võivad tuua tagajärgi alles mitmekümne aasta pärast. Kui sa ise või sinu lähedased näevad naha peal muutuvaid ja kahtlustäratavaid moodustusi, tuleb pöörduda nahaarsti poole.



Regionaalhaigla

Maovähist taastumine

Seekordne Tervisepooltunni episood on pisut erinev, sest vestleme mitte arsti, vaid patsiendiga. Meil on külas Revo Türk, 36-aastane kahe lapse isa Pärnust. Veidi üle aasta tagasi diagnoositi tal maovähk ning olles haigusega võidelnud, tahab Revo nüüd oma kogemusi, nõuandeid ja toetust teiste inimestega jagada.

Loe lähemalt
Stewart Johnson

Musta huumoriga vähi vastu

Movembris kinolinadele jõudev Eesti film „Ühemeheshow” on inspireeritud stand-up koomiku Stewart Johnsoni elust. Uue komöödiafilmi inspiratsiooniallikas on ootamatult väga tõsine teema – munandivähk.  Küsimusele, miks Stewart Johnson suurel ekraanil oma munandivähi üle nalja viskab, on koomiku vastus lihtne: „Miks mitte. See teema ei tohiks inimeste jaoks nii raske olla. Minu arvates oli mul huvitav lugu, seega miks mitte selle üle nalja visata.“  Seejuures loodab Stewart, et avameelselt oma haigusest rääkides saab ta teistelegi abiks olla.

Loe lähemalt
Liina Daum

Ma ei jätnud midagi juhuse hooleks

Liina Daum: „Kui see jäätis mulle praegu naeratab, siis pole põhjust nutta. Kõik saab korda!”  Aasta 2015, 18. november. Liina Daum astub naeratades, endal peopesad hirmust higised Põhja-Eesti Regionaalhaigla kirurgi dr Jelizaveta Gorošina kabinetti. Ta kuuleb oma diagnoosi. Kaugele arenenud pahaloomuline kasvaja on ajanud kombitsad läbi pära- ja käärsoole. Siirded ulatuvad lümfidesse. Dr Gorošina selgitab talle olukorda, joonistab paberile skeeme. Liina vaatab klaasistunud pilgul, kuid ei saa millestki aru – justkui mingi blokk oleks ette löödud. Ta puhkeb nutma.

Loe lähemalt
Ene

Ei ole aega surra, kui midagi on pooleli

September on verevähi teadlikkuse tõstmise kuu. Saage palun tuttavaks Haapsalust pärit proua Enega, kes sai aastaid tagasi verevähi diagnoosi. 19 aastat hiljem soovib Ene oma loo rääkida, et anda teistele patsientidele tuge ja lootust, äratundmist ja jõudu edasi liikumiseks: „Kasulik on mingi eesmärk võtta ja kogu aeg selle poole liikuda, sest ei ole aega surra, kui midagi on pooleli. Lootust ei tohi kunagi kaotada!“ Verevähid moodustavad oma erinevate esinemisvormidega 7% kõikidest teadaolevatest vähiliikidest.

Loe lähemalt
Tiina koos koos kogemusnōustaja Merike Värikuga

Õppisin hindama olulisi asju elus

Regionaalhaigla teabetoas viis aastat kogemusnõustajana töötanud ja saatusekaaslasi aidanud Tiina jagab oma lugu.   Tiina: „Elu on ilus, elu on väga ilus.” Aga kõik see ei tundunud sugugi nii seitseteist aastat tagasi, 2002. aastal. Märkasin mingil hetkel, et minu parem rinnanibu on sisse tõmbunud. Lohutasin end tükk aega, et ju vanadus vormib mind niimoodi. Enesetunne oli endiselt hea, mingit valu ei tundnud. Siiski jäi kripeldus hinge ja läksin mammoloogi vastuvõtule. Diagnoosi sain teada telefoni teel sel ajal kui olin maakodus.

Loe lähemalt
Kaisa lugu

Mitte võitlus, vaid elukaaslane

„See on suur privileeg töötada vanalinnas,” õhkab Kaisa Sein Uue tänava alguses Teatriliidu maja uksest välja astudes. Südamelähedane töö teeb Kaisa õnnelikuks ning aitab üle olla valudest ning ravinähtudest, mis kaasuvad metastaatilise rinnavähiga.  Kaisa oli kõigest 32aastane, kui tal diagnoositi rinnavähk. Paar kuud varem oli ta tundnud rinnas rõhuvat pakitsust, mis esineb tavaliselt enne menstruatsiooni. Kaisa emal oli avastatud rinnavähk 50. eluaastate keskel. Sel ajal veel Viljandis elav naine läks naistearsti vastuvõtule ning rääkis oma kõhklusest.

Loe lähemalt