Maovähist vabaks

Viit aastat peetakse vähiravis maagiliseks tähiseks – kui see on möödunud ning kasvaja pole oma kombitsaid enam näidanud, võib inimese suure tõenäosusega terveks kuulutada. Toitumisterapeudil ja kogemusnõustajal Revo Türkil (41) on maovähidiagnoosi saamisest möödas kuus aastat. Noore mehena ei osanud Revogi esialgu diagnoosi enda jaoks võrrandisse panna. „Paar nädalat arvasin, et see on halb unenägu ja vale leid, ühel hetkel aga mõistsin, et see on reaalsus, millega pean hakkama tegelema,“ meenutab ta. Kõige keerulisemaks peab mees kaht esimest haigusaastat, mille jooksul eemaldati temalt magu, tuli taastuda operatsioonidest ja keemiaravist, käia kontrollides. „Sel ajal ma polnud elujõuline inimene. Mõtlesin küll, et kõik on hästi, aga haiglasse jõudes oli alati kartus sees –
äkki jälle midagi leitakse,“ räägib Revo.

Mõistagi on ka Revo analüüsinud, miks just teda vähk tabas, pealgi veel noorelt. Enesehävituslikult pole ta elanud. Ettevõtjana oli küll stressi parasjagu ning aastate eest ei pööranud ta ka oma söömisele kuigi suurt tähelepanu. Revo on veendunud, et psühhosotsiaalsete tegurite ja vaimse heaolu mõju haiguste kujunemises ei tasu alahinnata. „Tihtipeale hoiame näiteks pikalt kinni töökohast või mõnest ühiskondlikust rollist, mis meile tegelikult ei meeldi või millest oleme ära väsinud, kuid me ei julge teha muutust ja liikuda edasi, sest oleme ebakindlad. Kokkuvõttes oleme aga õnnetud. See tekitab sisemist
rahuolematust, mis hakkab närima – ka see võib viia lõpuks haiguste tekkeni,“ arvab kogemusnõustajana tegutsev Revo. Tagantjärele tõdeb temagi, et oli kaua kinni asjades, mis tekitasid stressi ja pinget. „Oleme ka pikalt elanud hirmupoliitika väljas – koroona, sõda, majanduses toimuv – pinge on igal pool päris suur. Palju stressi, kehv toitumine, unevähesus, kogu aeg on vaja teha järjest rohkem tööd, et ära elada. Sellest ka see haigestumine järjest suureneb,“ mõtiskleb Revo. „Elus peab valitsema tasakaal ning töö kõrvalt peab jääma aega ka pere ja sõprade jaoks.“

Tervenemise võtmed: usalda arste ja aita iseennast

Revo peamised põhilised tugisambad tervemise teekonnal olid raviplaan, elustiil ja mõtteviis, vaimsed praktikad stressi maandamiseks ning lähedaste tugivõrgustik „Olen veendunud, et kõik see aitas mul jõuda selleni, et olen täna terve,“ lausub ta.

Kogu ravi vältel mängis tähtsat rolli usaldussuhe raviarsti, onkoloog Tiit Suurojaga. „Kõik minu kõhklused ja kahtlused suutis ta oma enesekindluse ja rahuga kõrvale heita. Tema lühikesed ja konkreetsed vastused ei jätnud järeldusteks ruumi,“ sõnab ta.

Ent Revo arvates on peale raviplaani tervenemises suur roll ka isetegemisel. Toitumist muutis mees esialgu üsna radikaalselt – loobus neljaks-viieks kuuks täielikult valgest suhkrust ja nisujahust, menüüst jäid välja ka kiired lihtsüsivesikud ning liha- ja piimatooted. „Tegin kehale söömise hästi lihtsaks: mu toidulaud koosnes peamiselt taimsest toidust ja munast, jõin palju aed- ja köögiviljamahlu, tarvitasin rohkelt taimset valku ehk kaunvilju. Tundsin sellest reaalset kasu – mu kehal läks kergemaks ja une kvaliteet paranes,“ räägib Revo. Samuti leidis ta põhiravile tuge Hiina meditsiinist. „Oluline on leida inimene, kellega rääkida ausalt, tundmata ebamugavust. Minu jaoks oli see vend, kel on minust kümme aastat rohkem elukogemust,“ tõdeb Revo. „Kõik see kokku andis mulle ka tunde, et olen midagi iseenda
jaoks teinud ning sain sellest enesekindluse ja jõu edasi liikuda.“

Praegu sööb toitumisterapeudiks õppinud mees suuresti kõike, kuid väldib poolfabrikaate, valmistoite, vorsti- ja singitooteid. Ta soovitab panna menüüs tugevalt rõhku köögiviljadele, vikerkaarevärvidele taldrikul ning jälgida, et toit oleks kiudaineterikas. „See on organismi puhastamiseks, ülekaalu vältimiseks ja haiguste ennetamiseks väga vajalik,“ ütleb Revo. Mida soovitab ta teistele, kes saavad noorelt vähidiagnoosi? „Mõtle läbi, mis kohas sa hetkel oled ning millised on sinu väljavaated. Mis sulle jõudu annab ning mis on sinu eesmärk,“ ütleb Revo. „Selle kaardistamine annab elujõu ja tahte liikuda edasi, pingutama ka läbi valude. Mina sain aru, et olen noor inimene, olen oma perele ülivajalik ning ma tahan näha oma lapsi suureks kasvamas. See oli minu motiveeriv jõud.“

Egle tõdeb, et tunneb end imeliselt. Tema keemiaravi lõppes aprillis 2022 ning alates sellest hetkest on ta olnud retsidiivivaba ehk haigus pole uuesti ilmnenud.

Positiivsel rajal aitavad hoida pere, lapsed, sõbrad, koerad-kassid. Juba ravi alguses otsustas ta, et usaldada arste ja psühholoogi, kes on olnud suureks toeks. „Elan ja tõesti katsun väärtustada igat päeva, ja ämbritki, mis on ju meie elu osad,“ sõnab ta. „Unistan palju ja üritan oma unistusi ka realiseerida. Unistustel on nii mõnus edasiviiv ja eluline jõud,“ sõnab ta.

Revo lugu



Regionaalhaigla

Maovähist taastumine

Seekordne Tervisepooltunni episood on pisut erinev, sest vestleme mitte arsti, vaid patsiendiga. Meil on külas Revo Türk, 36-aastane kahe lapse isa Pärnust. Veidi üle aasta tagasi diagnoositi tal maovähk ning olles haigusega võidelnud, tahab Revo nüüd oma kogemusi, nõuandeid ja toetust teiste inimestega jagada.

Loe lähemalt
Pildil Marii koos koeraga

Võtan haigust kui õpetust

“On kaht tüüpi inimesi – ühed, kes võtavad haigust kui õpetust, teised kui kannatust. Ma üritan võtta seda kui õpetust teha edaspidi paremini,” sõnab Marii Pikkoja (34), kel diagnoositi rinnavähk 2021. aasta kevadel.

Loe lähemalt
Liisbeth

Ärge kunagi kaotage lootust ega usku paremale homsele

Liisbeth Raig: "Ärge kunagi kaotage lootust ega usku paremale homsele, sest ühel ilusal päeval ongi see parem homne käes." September on verevähi teadlikkuse tõstmise kuu. Verevähid moodustavad oma erinevate esinemisvormidega 7% kõikidest teadaolevatest vähiliikidest. Eestis saab pahaloomulise vereloomekasvaja diagnoosi igal aastal umbes 500 uut patsienti, kuid vaatamata sellele on teadlikkus verevähi olemusest kesine.

Loe lähemalt
Kaisa lugu

Mitte võitlus, vaid elukaaslane

„See on suur privileeg töötada vanalinnas,” õhkab Kaisa Sein Uue tänava alguses Teatriliidu maja uksest välja astudes. Südamelähedane töö teeb Kaisa õnnelikuks ning aitab üle olla valudest ning ravinähtudest, mis kaasuvad metastaatilise rinnavähiga.  Kaisa oli kõigest 32aastane, kui tal diagnoositi rinnavähk. Paar kuud varem oli ta tundnud rinnas rõhuvat pakitsust, mis esineb tavaliselt enne menstruatsiooni. Kaisa emal oli avastatud rinnavähk 50. eluaastate keskel. Sel ajal veel Viljandis elav naine läks naistearsti vastuvõtule ning rääkis oma kõhklusest.

Loe lähemalt
Merike

Merikese lugu

Merike Värik: (Rinna)vähk ei ole surmaotsus, abi on olemas „Kui ütlen vähihaigele, et ma tean, mida te tunnete, siis ta ei usu mind, aga kui ma ütlen, et tean, mida tunnete ja mõtlete, olen selle kõik ise läbi teinud, siis tajun, kuidas ta hakkab avanema,“ sõnab Merike Värik, endine rinnavähipatsient, kes nüüd tegutseb Regionaalhaigla vähihaigete teabetoas nõustaja-tugiisikuna. Merike on kena naine – reibas, naerusuine, optimistlik, uhked lopsakad juuksed ulatumas õlgadeni … Väliselt ei reeda miski, et ta on liigagi hästi tuttav sellise raske haigusega nagu vähk ja on läbi teinud kõik, mis

Loe lähemalt
Tiina koos koos kogemusnōustaja Merike Värikuga

Õppisin hindama olulisi asju elus

Regionaalhaigla teabetoas viis aastat kogemusnõustajana töötanud ja saatusekaaslasi aidanud Tiina jagab oma lugu.   Tiina: „Elu on ilus, elu on väga ilus.” Aga kõik see ei tundunud sugugi nii seitseteist aastat tagasi, 2002. aastal. Märkasin mingil hetkel, et minu parem rinnanibu on sisse tõmbunud. Lohutasin end tükk aega, et ju vanadus vormib mind niimoodi. Enesetunne oli endiselt hea, mingit valu ei tundnud. Siiski jäi kripeldus hinge ja läksin mammoloogi vastuvõtule. Diagnoosi sain teada telefoni teel sel ajal kui olin maakodus.

Loe lähemalt