Maovähist vabaks

Viit aastat peetakse vähiravis maagiliseks tähiseks – kui see on möödunud ning kasvaja pole oma kombitsaid enam näidanud, võib inimese suure tõenäosusega terveks kuulutada. Toitumisterapeudil ja kogemusnõustajal Revo Türkil (41) on maovähidiagnoosi saamisest möödas kuus aastat. Noore mehena ei osanud Revogi esialgu diagnoosi enda jaoks võrrandisse panna. „Paar nädalat arvasin, et see on halb unenägu ja vale leid, ühel hetkel aga mõistsin, et see on reaalsus, millega pean hakkama tegelema,“ meenutab ta. Kõige keerulisemaks peab mees kaht esimest haigusaastat, mille jooksul eemaldati temalt magu, tuli taastuda operatsioonidest ja keemiaravist, käia kontrollides. „Sel ajal ma polnud elujõuline inimene. Mõtlesin küll, et kõik on hästi, aga haiglasse jõudes oli alati kartus sees –
äkki jälle midagi leitakse,“ räägib Revo.

Mõistagi on ka Revo analüüsinud, miks just teda vähk tabas, pealgi veel noorelt. Enesehävituslikult pole ta elanud. Ettevõtjana oli küll stressi parasjagu ning aastate eest ei pööranud ta ka oma söömisele kuigi suurt tähelepanu. Revo on veendunud, et psühhosotsiaalsete tegurite ja vaimse heaolu mõju haiguste kujunemises ei tasu alahinnata. „Tihtipeale hoiame näiteks pikalt kinni töökohast või mõnest ühiskondlikust rollist, mis meile tegelikult ei meeldi või millest oleme ära väsinud, kuid me ei julge teha muutust ja liikuda edasi, sest oleme ebakindlad. Kokkuvõttes oleme aga õnnetud. See tekitab sisemist
rahuolematust, mis hakkab närima – ka see võib viia lõpuks haiguste tekkeni,“ arvab kogemusnõustajana tegutsev Revo. Tagantjärele tõdeb temagi, et oli kaua kinni asjades, mis tekitasid stressi ja pinget. „Oleme ka pikalt elanud hirmupoliitika väljas – koroona, sõda, majanduses toimuv – pinge on igal pool päris suur. Palju stressi, kehv toitumine, unevähesus, kogu aeg on vaja teha järjest rohkem tööd, et ära elada. Sellest ka see haigestumine järjest suureneb,“ mõtiskleb Revo. „Elus peab valitsema tasakaal ning töö kõrvalt peab jääma aega ka pere ja sõprade jaoks.“

Tervenemise võtmed: usalda arste ja aita iseennast

Revo peamised põhilised tugisambad tervemise teekonnal olid raviplaan, elustiil ja mõtteviis, vaimsed praktikad stressi maandamiseks ning lähedaste tugivõrgustik „Olen veendunud, et kõik see aitas mul jõuda selleni, et olen täna terve,“ lausub ta.

Kogu ravi vältel mängis tähtsat rolli usaldussuhe raviarsti, onkoloog Tiit Suurojaga. „Kõik minu kõhklused ja kahtlused suutis ta oma enesekindluse ja rahuga kõrvale heita. Tema lühikesed ja konkreetsed vastused ei jätnud järeldusteks ruumi,“ sõnab ta.

Ent Revo arvates on peale raviplaani tervenemises suur roll ka isetegemisel. Toitumist muutis mees esialgu üsna radikaalselt – loobus neljaks-viieks kuuks täielikult valgest suhkrust ja nisujahust, menüüst jäid välja ka kiired lihtsüsivesikud ning liha- ja piimatooted. „Tegin kehale söömise hästi lihtsaks: mu toidulaud koosnes peamiselt taimsest toidust ja munast, jõin palju aed- ja köögiviljamahlu, tarvitasin rohkelt taimset valku ehk kaunvilju. Tundsin sellest reaalset kasu – mu kehal läks kergemaks ja une kvaliteet paranes,“ räägib Revo. Samuti leidis ta põhiravile tuge Hiina meditsiinist. „Oluline on leida inimene, kellega rääkida ausalt, tundmata ebamugavust. Minu jaoks oli see vend, kel on minust kümme aastat rohkem elukogemust,“ tõdeb Revo. „Kõik see kokku andis mulle ka tunde, et olen midagi iseenda
jaoks teinud ning sain sellest enesekindluse ja jõu edasi liikuda.“

Praegu sööb toitumisterapeudiks õppinud mees suuresti kõike, kuid väldib poolfabrikaate, valmistoite, vorsti- ja singitooteid. Ta soovitab panna menüüs tugevalt rõhku köögiviljadele, vikerkaarevärvidele taldrikul ning jälgida, et toit oleks kiudaineterikas. „See on organismi puhastamiseks, ülekaalu vältimiseks ja haiguste ennetamiseks väga vajalik,“ ütleb Revo. Mida soovitab ta teistele, kes saavad noorelt vähidiagnoosi? „Mõtle läbi, mis kohas sa hetkel oled ning millised on sinu väljavaated. Mis sulle jõudu annab ning mis on sinu eesmärk,“ ütleb Revo. „Selle kaardistamine annab elujõu ja tahte liikuda edasi, pingutama ka läbi valude. Mina sain aru, et olen noor inimene, olen oma perele ülivajalik ning ma tahan näha oma lapsi suureks kasvamas. See oli minu motiveeriv jõud.“

Egle tõdeb, et tunneb end imeliselt. Tema keemiaravi lõppes aprillis 2022 ning alates sellest hetkest on ta olnud retsidiivivaba ehk haigus pole uuesti ilmnenud.

Positiivsel rajal aitavad hoida pere, lapsed, sõbrad, koerad-kassid. Juba ravi alguses otsustas ta, et usaldada arste ja psühholoogi, kes on olnud suureks toeks. „Elan ja tõesti katsun väärtustada igat päeva, ja ämbritki, mis on ju meie elu osad,“ sõnab ta. „Unistan palju ja üritan oma unistusi ka realiseerida. Unistustel on nii mõnus edasiviiv ja eluline jõud,“ sõnab ta.