Rinnavähist prii

"Ma olen hakanud rohkem “EI” ütlema"

Annika Siiboja on rõõmsameelne tulesäde, kes naljatamisi nimetab end Hunt Kriim­silmaks, sest tegevuste ja hobide nimekiri, mis ta ellu kuuluvad, on aukartustäratavalt pikk. Annika on grimmeerija, tegeleb hobuste ja koertega, annab tantsutrenne ning valmistab kostüüme ja erinevaid peaehteid. 

Stina Eilsen, Regionaalhaigla

37aastaselt rinnavähidiagnoosi saanud Annika soovitab diagnoosi järel jätkata igapäevast toimetamist ja tegeleda hobidega, sest ravi käigus ei jää elu seisma ning elamata.

Millal ja kuidas Sul rinnavähk avastati? Kas mäletad, mis mõtteid see tekitas, milline oli esimene reaktsioon?

Ma olin väga lähedane oma vanaemaga. Nägin teda unes, ta tuli mu juurde ja lõi mulle konkreetselt vastu pead plakatiga, millele oli peale kirjutatud sõna “VÄHK”. Siis hakkas mul kiire. Mäletan rinnakabineti töötaja reaktsiooni – põhimõtteliselt oli ta juba matusemeeleolus ja minu jaoks oli see hämmastav. Ravi alles algas ju, raviskeemid on erinevad, haigusjuhud erinevad.

Esimene reaktsioon oli: “Miks mina?” See vasardas mul peas kaks nädalat. Ma ei suitseta, ei tarbi alkoholi. Ilmselt on see küsimus iga diagnoosi saanud naise peas. Rinnakabinetist sain dr Riina Kütneri vastuvõtule nelja päevaga. Diagnoosi sain 37. sünnipäevaks, mis on nüüd ka mu uus sünnipäev. Siis tekkis positiivne eitusfaas, et las see siis praegu olla, me ravime selle välja. Ma ei kavatse haige olla, saan terveks!

Mis edasi sai?

Kaks nädalat pärast diagnoosi saamist algas keemiaravi. 4 + 4 raviskeemiga, seejärel lõikus ja siis kiiritus. Arvasin tõsimeeli, et mu vasak rind jääb alles, aga dr Kütner võttis selle ikkagi ära. Siinkohal ütlen seda, et üks puuduolev rind ei tee naist vähem naisemaks.

Kuidas vaatad tagasi aktiivravi perioodile? Milline oli enesetunne ravi ajal ja mis aitas vastu pidada?

Kõige rohkem pelgasin iiveldust. Aga asi ei olnud pooltki nii hull, kui kusagilt lugedes võib mulje jääda. Muide, minu raviarsti Riina Kütneri soovitus oli hea – ära loe neid foorumeid. Tõesõna, iga haigusjuhtum on erinev ja teiste haigust enda omaga võrdlema hakata on tänamatu töö. Ja ma ei lugenudki.

See, et juuksed peast tulid, no mis siis ikka. Kasvavad tagasi. Muide, mul on väga ilus peakuju. Keemiate vahel oli näha, kuidas kehakarvad kasvavad tagasi. Siis kujutasin ette, et olen nagu kevadine taim, kes pressib mullast välja, vahet pole milline ilm on. Tegelikult on see hämmastav, kui tugev meie vaim ja füüsis võib olla. Sellele peaks rohkem tähelepanu pöörama.

Iiveldusega sain kenasti hakkama – see kestis ainult ühe päeva ja ma ei oksendanud kordagi. Võtsin iiveldusvastast tabletti ja järgmisel päeval oli juba viisakas olla. Kujutasin keemiaravipäeval ette, et olen joonud palju erinevat alkoholi ja sellest on tekkinud pohmell.

Ilmselt aitas mind normaalne püsida ka see, et jätkasin oma tööde ja hobidega tegelemist ning täiesti igapäevase elu elamist. Mäletan esinemist, kus üks mu tantsuõde küsis, et oi, kus su pikk pats on? Ütlesin, et tegin krunni ja see on rätiku all peidus. Selleks hetkeks olin juba tegelikult sileda peanupuga. Samuti käisin igapäevaselt tallis ja kui jaksu oli rohkem, siis ka hobusega maastikul ratsutamas. Sammu ju kannatas sõita, mis sest, et jaksu ei olnud. Kõik ratsavõistlused tegin kaasa. Mul olid toredad tüdrukud abiks, kes aitasid mu hobuseid sõita. Alati olin platsil kaasas.

Samuti jätkasin jumestajana. Sättisin tööd selliselt, et nädal pärast keemiaravi tööd ei teinud, aga edasi järgmised kaks nädalat tegin. Kui vahepeal ära väsisin, ütlesin kliendile: “Oot, ma veidi puhkan.”

Samuti andsin tantsutunde ja tegin mõne kevadise tantsukontserdi kaasa. Isegi kui ise tantsida ei jaksanud, siis silmad töötasid ja kui oli vaja juhendada, siis ka suu töötas.

Esinesid oma raviarstist Riina Kütnerist tehtud filmis julgelt ja meeldejäävalt. Milline on olnud Sinu arsti-patsiendi kontakt ja kui suur roll on siin usaldusel?

Riina on mu teine ema! Ma armastan teda väga ja olen kogu südamest tänulik, et vanajumal mu tema juurde saatis. Usaldus on ääretult oluline ja ma tean, et saan oma arsti usaldada.

Tegelikult terve päevaravi osakond oli ääretult toetav ja ikka on alati nii, et kui ise oled normaalne, siis on ka teised sinu vastu normaalsed. See on peegeldamine. Oled ise päike, on ka teised sinu vastu päiksed.

Samuti aitas pärast lõikust palatis igapäevase ja normaalse elu elamine. Meid käidi õhtuti palati ukse vahelt hurjutamas, et kas saab vaikust… Me lihtsalt tegime enda haiglapäevad niimoodi palju lõbusamaks. Mis siin ikka ulguda...

Kuidas peaksid parimal viisil lähedased ja sõbrad sellises olukorras toetama?

Kõige parem toetus on see, kui inimesed jäävad normaalseks. Haletsus on selle asja juures kõige ebameeldivam. See pole maailma lõpp!

Kõik maailma medalid ma kingiksin oma mehele. Ma ju ei näinud ennast kõrvalt ja olin iga päev mina ise. Iseenda füüsilise välimusega harjub ju ära, aga lähedastel võib raske olla. Ma ei saanud kordagi aru, et ta oleks minu pärast mu nina ees paaniliselt muretsenud. Muidugi ma ei tea, ehk käis koertega õues jalutades kusagil puud poksimas või nutmas, aga minu ees seisis ta kui tugev tamm. Tegelikult lähedastel ongi raskem kui sellel, keda ravitakse.

Mis ütleksid neile kahtlejatele, kes traditsioonilist meditsiini ei usalda ja vaatavad alternatiivse suunas? Kas Sind aitas ka midagi lisaks traditsioonilisele ravile?

Tegin nii traditsioonilist kui ka alternatiivi korraga. Päev enne ja nädal pärast keemiaravi käisin näiteks mediteerimas, šamaani rännakutel. Tegin kristalliteraapiat jne. See oli pigem selleks, et hoida oma pea korras, et meelestatus oleks õige, et ei tekiks tunnet – appi ma enam ei jõua!

Kui keemia sai läbi, tundsin end nagu olümpiavõitja. See oli suurepärane tunne, sest ma olin vaba! Samuti peale lõikust, kui rind eemaldatud sai. Olin vabanenud justkui kahest tonnist lisaraskusest ja see tunne, et see kõik on mu kehast eemaldatud, oli ülev.

Söömist kontrollisin ka. Palju toormahlu, smuutisid, et keha oleks üldiselt heas toonuses.

Kas suhtled ka teistega, kellel on rinnavähikogemus?

Suhtlen enda tolleaegse mentoriga ja nüüd kuidagi on juhtunud nii, et minu nõu ja lihtsalt olemas olemist vajab aeg-ajalt mu enda hea tuttav. Temal algas alles keemiaravi.

Kuidas Sul praegu läheb? Kui sageli satud arsti vaatevälja?

Ega ma ei pea, aga ma külastan arsti kaks korda aastas. Kõik on vinks-vonks ja elan oma igapäevast elu edasi. Kui oleksin end tookord kiiremini arsti juurde liigutanud, oleks ehk rind alles jäänud. Seega nüüd olen viks ja viisakas ning käin korrapäraselt kontrollis.

Mida oled muutnud ellusuhtumises? On Sul näiteks mõni hobi juurde tulnud?

Olen hakanud rohkem “EI” ütlema. Minu probleem on olnud kogu aeg see, et kipun end asjade ja kohustustega üle koormama, kaotades nii iseenda. Olen kuulnud enda kohta, et peale haigust olen egoistiks muutunud. Ei, ma ei ole egoist, aga ma armastan ennast selleks liiga palju, et pidevalt kellegi teise elu elada. Samuti, kui tunnen, et täna olen veidi väsinud,  siis puhkangi ja kogu lugu. Tegelen hästi palju just endale meelepäraste asjadega.

Pärast ravi õppisin grimeerijaks, enne olin jumestaja, siis kandideerisin tantsuõpingutele USAs Portlandis. Elasin terve kuu USAs ja täiendasin end seal. Tegelikult on nii, et kui midagi tahan teha, siis lihtsalt teen. Midagi uut õppida – lihtsalt võtan kätte ja õpin, nii lihtne see  ongi!

Mida soovitaksid neile, kes on alles diagnoosi saanud?

Usalda oma arsti! Otsi mõni mentor, kes on abiks nõu ja jõuga, kes selgitab, et käimasolevad protsessid ja tunded on normaalsed. Nagu Soome kuulus suusahüppaja Matti Nykänen on öelnud: “Elämä on laiffi!” Jätka oma igapäevast tegevust, tegele hobidega, ravi käigus ei jää elu seisma ja elamata!

Arvan ise, et mulle tuli haigus selleks, et muudaksin midagi oma elus. Ma olin end täiesti ära kaotanud. Kui inimene ei saa väikestest vihjetest aru, siis tehakse suurem raputus. Minu puhul oli põhjuseks siis see eelnevalt kogu aeg teistele elamine.

Miks otsustasid selle intervjuu anda?

Pean oluliseks teavitustööd, sest läbi selle võib keegi kiiremini arsti juurde või kontrolli jõuda. Diagnoosi saades ei saabu maailmalõpp. Mind aitas kindlasti teavitustööga mu peretuttav, kes oli kogu protsessi läbi teinud neli aastat varem samuti dr Kütneri patsiendina. Näha teda rõõmsa ja elujõulisena andis palju jõudu paranemiseks.