Deliirium

"Tervisepooltund" võtab seekord fookusesse deliiriumi, mis seostub meile enamasti liigse alkoholitarbimisega. Ent selgub, et seda haigust esineb ka haiglaravis üsna palju. Mis on deliirium ning kuidas see seostub haiglaravi patsientidega, selgitavad Regionaalhaigla intensiivraviosakonna juhataja doktor Liivi Maddison ja intensiivraviõde Mariam Lopez Ortiz. 

Vaadake ja kuulake saadet siin: www.youtube.com/watch?v=IFyOR4CyRbc

Dr Liivi Maddison: Haiglaravis on deliirium soovimatu tüsistus, mille saavad kõige sagedamini haiglaravile saabuvad eakamad hapras seisundis patsiendid. Kindlasti ei ole deliirium ainult intensiivravi probleem, pigem on selle võtmesõnaks kodusest mõnusast keskkonnast tulnud eakas patsient, kes on jäänud ägedalt haigeks ning vajab plaanimata või planeeritud operatsiooni. Ta ärkab operatsioonist ja on deliiriumis ning deliiriumis haigete ravi on teistega võrreldes oluliselt pikem. Paraku ei pruugi deliirium niisama mööduda, mis tähendab, et varasemalt rõõmsalt toimetav inimene, kes hoidis lapselapsi või käis osakoormusega tööl, jääb pärast deliiriumi ise välisest abist sõltuvaks ega saa enam oma tegevustega hakkama. Halveneb kognitiivne funktsioon ja arusaamine ning aasta möödudes võib ta saada dementsuse diagnoosi, sest haiglas põetud deliirium võib olla väga tõsise teekonna algus. Lohutus on see, et kuigi deliiriumit ei saa hästi ravida, saab haiglas palju selle ennetamiseks teha. 

Saatejuht: Mõned aastad tagasi rääkisime ühel intervjuul teiega intensiivravist ning inimväärikusest. Kas see teema ongi siit välja kasvanud, et inimestel oleks haiglas parem ja mugavam olla? 

Dr Liivi Maddison: Üks asi on hea ja mugav. Teine asi on see, et millegipärast kiputakse haiglas inimlikkust, sest arstidel on kiire, palju patsiente ning kindel töövoog, kuidas haigetega käituda. Ja nii hakkame tegema nendega asju, mida me iseendaga kunagi teha ei tahaks, aga meile tundub, et need on põhjendatud – alati on nii tehtud. Kõik need pisikesed asjad kokku tekitavad aga patsiendile ebamugavust ja see võib olla deliiriumi põhjuseks. Seega jah, deliiriumi ennetamine on tõesti inimväärse intensiivravi projektist välja kasvanud. Alguses rakendasime seda ainult intensiivravis, aga siis kutsusid teised osakonnad meid neile samuti sellest rääkima. Ja nüüd oleme selle projekti tagurpidi keeranud: tahame tõsta personali teadlikkust ning räägime deliiriumist kui ühest olulisest probleemist, mis haiglaraviga kaasas käib. See omakorda tõstab inimlikkust haiglaravitingimustes.

Saatejuht: Mariam, kuidas sina õena panustad sellesse teemasse?

Mariam Lopez Ortiz: Ma koolitan inimesi. Kui näen, et saan midagi parandada oma töökohal ja ka väljaspool osakonda, siis suunan inimesi ja saame koos arutleda, mida teha nii, et patsientidel oleks hea olla.

Saatejuht: Kuidas õed deliiriumi kontekstis patsiente aitavad?

Mariam Lopez Ortiz: Tervishoiutöötajate jaoks on kõige tähtsam deliiriumi ennetamine. Kui räägime ravist, siis on õige moment juba maha magatud. Aga ennetusmeetmeid on palju ja peame neid koguaeg järgima.

Saatejuht: Kuidas seda tõsist probleemi ennetada?

Mariam Lopez Ortiz: Tuletan endale tihtipeale meelde, et mina tulen tööle, mul on graafik, teen valve ära ja lähen koju. Aga patsiendid annavad tihti tagasisidet, et nende jaoks on haiglas olemine väga oluline moment nende elus. Ehk kui meie jaoks on tegemist tavapärase rutiinse tööga, siis nende jaoks on see tähtis elu osa.

Dr Liivi Maddison: Deliiriumi ennetusest samm tagasi on riskifaktorite tundmine. Ütlesin juba, et üks faktor on vanus, lisaks kirurgia ja erakorralised haigused. Peame teadvustama, et eakam haige on hapram ning temaga tuleb tervishoiusüsteemis olla eriti ettevaatlik, et me ei tekitaks ise talle tüsistusi juurde. Teisalt on ka need rasked haigused mõnevõrra menetletavad. Ehk kui saabub väga raskes seisundis haige, saame tegeleda tema vererõhuga. Või kui tal on infektsioon või põletik, saame anda talle võimalikult ruttu antibiootikumi. Vanemad inimesed ei taha tekitada tüli ja kurta näiteks operatsioonijärgse valu üle, aga valu kannatamine võib jällegi olla selge põhjus, miks patsient on järgmisel hetkel deliiriumis.

Ja siis on need igasugused torud, mida meditsiin ju õudselt armastab – et saaks haigele midagi sisse ja külge panna. Aga need torud samuti segavad inimesi. Mina sain praegu saates mikrofoni kaela peale ja on täitsa ebamugav. Ei kujuta ette, kuidas saaksin hakkama, kui mul neid kaableid oleks 10 tükki küljes. Samas ma tean, et salvestus saab varsti läbi, aga patsientidel on need torud küljes päevi. See on tõsine ebamugavuse allikas ja lõpuks oleksin äkki mina ka selle tagajärjel omadega sassis.  

Kolmas grupp nendest riskifaktoritest on see, mida me haiglakeskkonnana tekitame. Haigla rutiin algab kell 6 hommikul, aga kui inimene on harjunud magama kella üheksani, siis lõppkokkuvõttes viskab ju ikka üle küll, kui sind koguaeg nii vara äratatakse. Või kui pikaajalisem patsient saab mingisuguse bakteri külge, siis töötajate jaoks on punase lipukesega haige, kelle juurde me ei taha eriti minna, sest võime seda bakterit ju laiali jagada. Aga tema jääb üksinda 10 eraldatud ukse taha palatisse ja pole ime, kui mõistus lõpuks alt veab. Samuti on külastuspiirangud sellised, et mõni haige on 22 tundi ööpäevas üksinda palatis oma hullude mõtetega. 

Ehk siis me peame aru saama, mida me haiglakeskkonnas tekitame, mis selle haigusega käib ja kuidas me neid asju mõjutada saame. Kui oleme riskifaktoritest teadlikud, siis saame hakata neid edukalt mingisuguste tegevustega ennetama.

Saatejuht: Ehk mida inimlikum on keskkond, niipalju kui haiglakeskkonda on võimalik muuta inimlikuks, seda parem on. Patsient peab tunnetama seal sarnaselt kodule teatavat turvalisust, et öösel on pime ja päeval on valge. Kas selle poole püüdleme?

Dr Liivi Maddison: Täpselt nii. Aastal 2026 ei peaks see olema niisugune tohutu suur avastus, aga siiski tuleb välja, et enamus meie haiged tahavad olla öösel pimeduses ja päeval valguses, öösel puhata ja päeval erksamad olla. Kui patsient meie osakonnas misiganes põhjusel öösel ei maga, peab see tegema meid tõsiselt murelikuks. Kui üks öö jääb vahele, siis järgmiseks õhtuks peab tegema teistsugused plaanid, et ta ikkagi uinuks. Kui ma intensiivravis haigetega räägin ja neile selgitan, miks nende unetus on murekoht, siis nad saavad tegelikult aru. Peab lihtsalt võtma selle aja ja selgitama patsiendile, miks me ei tohi mingeid asju aktsepteerida.

Meditsiinitöötaja peab leidma selle aja ja süvenema, et mis võib juhtuda järgmise asjana, kui patsient täna ei maga või on valudes.

Võin tuua veel ühe näite: kui patsiendil on plaanitud operatsioon, siis ei tohi ta suu kaudu enne seda süüa ja me ei anna talle ka valuvaigisteid. Ja kui siis operatsioon jääb ära ning võetakse uuel päeval plaani ning taas ei saa operatsioonile minna, siis kokkuvõtteks võib juhtuda, et inimene on viis päeva söömata-joomata ega ole saanud valuvaigisteid. Sellised asjad kuhjuvad ning igaühel võib saada mõõt täis: kes on piisavalt tugev ja kõnnib haiglast minema, aga teine võib-olla ei kontrolli enam seda, mida aju temaga teeb. Paraku me ei tea kunagi ette, keda deliirium ähvardab ja keda mitte. 

Koolitustel toon tavaliselt sellise näite: mina olen intensiivravi osakonna juhataja, käin tööl, teen kõiki ägedaid asju, aga põlv teeb valu. Saangi aja plaanilisele operatsioonile, mille tüsistuseks on deliirium. See tähendab, et kui ma praegu käin tööl ja kasvatan lapsi, siis pärast ei leia ma enam koduust ka üles. Tööl käia ei saa, lastel kaob ära ülalpidaja ning süsteem peab mind 20 pluss aastat toetama, sest haiglaravi oli ennetamises ja deliiriumi ärahoidmises läbi kukkunud ning mina olen saanud eluaegse tühistuse. Igal juhul tahaksime selliseid asju ju ennetada! Teadlikkus on väga oluline ja see ei tule kuskilt mujalt, kui meie oma tegevusest.

Saatejuht: Teeme nüüd puust ja punaselt selgeks, mida patsient ja tema lähedane ise saavad ära teha. Mariam, äkki sa oskad veidi nõu anda?

Mariam Lopez Ortiz: Rõhutan alati patsiendile, et ta peab olema koostööaldis ja ööpäevarütmi pidama. Kui patsient jääb meie osakonda, siis uurin tausta, kas ta on võtnud kaasa raamatu, prillid ja telefoni. Kui ei ole, siis palun järgmisel valvel või patsiendi lähedastel talle kodust midagi tuua – paljud armastavad sudokusid ja ristsõnu, mis hoiavad neid päeval aktiivsena. Lähedased saavad tegelikult väga palju ära teha. Kui nad tulevad patsienti vaatama, püüame nad kaasata protseduuridele, näiteks söömisele, kui patsient ei saa ise söödud. Siis nad näevad seda protsessi ning koju minnes on rahulikud, sest nende lähedane on kindlates kätes.

Saatejuht: Saan aru, et selline aju tegevuses hoidmine, nagu sudokude ja ristsõnade lahendamine, on igati kasulik.

Mariam Lopez Ortiz: Jah, meie osakonna eelis on see, et meil on iga voodi küljes arvuti ja mulle meeldib panna neile ETV-st või Youtube’ist näiteks muusikat ja kontserte. Muusikateraapia on väga hea näide.

Dr Liivi Maddison: Kui küsime patsiendi lähedaste käest, et mida nad võiksid tahta kuulata või vaadata, siis kes soovib ansamblit AC/DC, kes Elmari raadiot. Aga mis iganes need asjad on, need hoiavad inimese mõistuse teravana. Kõige olulisem on see, et päeval on päevased tegevused ja öösel on magamine. Nagu väikese lapsega: kui teda päeval ära ei väsita, siis ta väsitab terve öö sind. Eks meie patsientidega on samamoodi, et peame neid päeval väsitama, andma neile tegevust ja siis nad saavad öösel rahulikult magada. 

Intensiivravi kontekstis võib küll öelda, et on näha, et kokkuhoidvad perekonnad tunnevad hirmu ja muret ning tahaksid midagi ära teha. Meie füsioterapeudid võtavad hästi ägedalt pereliikmed kampa, kui nad selleks valmis on, ja näitavad, kuidas saab aidata oma lähedast. Näiteks lähedased kipuvad silitama patsienti, mis on pai mõttes väga hea, kuid kui tahta tema jõudu taastada, siis aitavad lihtsad asjad nagu hingamine, istumine, söömine. Patsiendi jaoks see juba raske füsioteraapia, aga see on ka tohutu edutunne nii perele kui ka patsiendile, kui ta saab söömisega ise hakkama. 

Võib-olla kõige olulisem selles osas oli intensiivravi külastusaegade piirangu lõpetamine. Miks me piirame lähedaste külastamist, kui see on esimene põhjus, miks haige võib üksindusest ja sellest tulenevast segadusest deliiriumisse minna? Alguses tundus, et meie osakonnas oli nagu suur hirm selle ees, et külastajaid saavad hakata kahe tunni asemel 12 tundi vabalt külas käima. Eks kardeti, et hakatakse osakonna tööd hindama, ent nüüd oleme jõudnud etappi, kus õed on tegelikult päris õnnelikud lähedaste üle, kes ei karda enam intensiivravi. Nad istuvad oma pereliikme juures tundide kaupa, löövad kaasa söötmises ja muudes tavalistes tegevustes, jutustavad nendega. See annab õdedele hetke aja maha võtta ja puhata.

Ja meie patsientide lähedased valdavas enamuses väga naudivad seda, et nad saavad tulla ja pikalt kallite inimestega koos olla, isiklikku nüanssi jagada. See teeb selle patsiendi ka meie jaoks inimeseks, mitte üheks asjaks voodis. Ta on päris inimene, kellel on oma pere, oma lähedased, kellest hoolitakse ja keda armastatakse. Meie jaoks on kõige raskem, kui haigetel pole peret või lähedasi.

Saatejuht: Aga kui haigel on lemmikloom, kas tema võib ka tulla? 

Dr Liivi Maddison: Ma ei tea, kui ametlik ja korrektne see vastus peab olema, aga me oleme natuke patustanud sellega küll. Kui inimene on koeraarmastaja ja tema tervis ei lähe üldse paremuse poole, siis nende koerad on meid mitu korda sellest suurest hädast välja aidanud. Tegemist on olnud küll pisikeste koerakestega. 

Mariam Lopez Ortiz: Tegelikult on ka ka suured koerad käinud, aga nendega kokkusaamine on olnud väljaspool haiglat. Koduloomad on ju tegelikult pereliikmed, ka nemad muretsevad oma pereliikme pärast.

Dr Liivi Maddison: On ikka patsiente, kellele teeb ainsana muret, kas tema koerake on süüa saanud ja kas nad ikka teavad, et ta tahab seda lastevorsti, mitte toda. Selline motivatsioon aitab patsiendil terveks saada ja august välja rabeleda. Meie ju sellist motivatsiooni talle anda ei saa – seda saab anda tema pere ning seetõttu on pere olemasolus hästi oluline.

Saatejuht: See kõik kõlab nii südamlikult. Mariam, kas sul on ka mõni lugu jagada, mis puudutab just sellist deliiriumi ja patsiente?

Mariam Lopez Ortiz: Olin tollal noor ja roheline õde ning minu jaoks oli veel see kõik väga uus tervishoiumaailmas. Töötasin küll juba 3-4 aastat intensiivravis, aga kõik need intensiivravimasinad, ravid, diagnoosid olid minu jaoks veel võõrad. Ja üks hetk Ülemiste keskuses tundis üks patsient mind ära, aga mina teda ei tundnud. Ja siis ta hakkas endast rääkima, et ta oli ka meil deliiriumis vahepeal ja see, kuidas ta rääkis... Tulin pärast järgmisel päeval valvesse ja vaatasin oma patsiente hoopis teise pilguga. Kõik need masinad, diagnoosid ja ravid, mida me teeme... oleme nagu koguaeg tunnelvaates, aga patsiendid on inimesed, nad tunnetavad ju kõike. Minu jaoks andis see mu tööle uue vaate, hakkasin rohkem nägema, mida ma võiksin veel teha, et patsiendil oleks meil intensiivraviosakonnas hea olla. Et meie füsioterapeutidel, õdedel, hooldajatel ja arstidel oleks üks suund, ühed teadmised, et me kõik meeskonnana rakendaksime kõiki neid meetmeid, millest praegu rääkisime. Et ennetusmeede on efektiivne siis, kui me teeme kõik ühtemoodi. 

Saatejuht: Mis selle patsiendi sõnum siis lühidalt öeldes oli?

Mariam Lopez Ortiz: Ta ütles, et ta kattis öösel intensiivravipalati avariituled steriilsete linadega kinni. See oligi patsiendi sõnum: ööpäevarütmi segamine ajas ta sassi.

Dr Liivi Maddison: Meil olid osakonnas sellised avariivalgustid, mida ei olnud võimalik välja lülitada. Avariivalgus võiks olla niisugune hämar tulukene, siis need olid tohutud prožektorid. Ja kui mina arstiks õppides intensiivravis töötasin, siis oli täiesti tavapärane, et intensiivravis põlesidki ööpäevaringselt tuled. 

Saatejuht: See on tavainimese või üldsuse kujutelm ju – intensiivosakond on selline voolikuid täis maailm, mis on väga eredalt valgustatud ööpäevaringselt. Seetõttu on rõõm kuulda, kuidas te sellest räägite. See on nii inimlik.

Mariam Lopez Ortiz: Meie pakume juba mitu aastat patsientidele silmamaske ja kõrvatroppe nagu lennukis. Mõni näeb neid esimest korda, lasen tal proovida ja siis ta ütleb hommikul tavaliselt, et ta tahab neid veel kasutada. Tahame ju neile heaolu tagada. 

Dr Liivi Maddison: Võib-olla see ongi see põhjus, miks meil intensiivravist need teemad alguse saavad. Meil on masinad, voolikud ja rohud, mis aitavad inimeste elu pikendada. Me suudame täna ellujäämist tagada paremini kui 10-15 aastat tagasi, ent tahaksime vaadata sealt veel sammu edasi – kas see, mille nimel võitleme, on ellujäämine ja inimese elu on pärast võitlust elamist väärt? Teinekord on arstid näinud tohutut vaeva, inimene jääb ellu, aga me ei saa aru, miks ta õnnelik ei ole. Aga patsient jääb tegelikult oma vaimse tervise probleemidega nii suurde kimpu, seda nimetatakse intensiivravijärgseks sündroomiks. Ja need sündroomid ei ole mitte ainult sellel patsiendil, vaid kogu tema perel, kes tema pärast on muretsenud. Kui me siis teeme piiranguid, et ei tohi haiglasse vaatama tulla ja helistada tohib ainult teatud kellaajal, siis tegelikult ei ole meil töövõimetu mitte üks inimene, vaid mitmeks aastaks on liimist lahti terve perekond. 

See tekitabki küsimuse, et kui me selle kalli intensiivravi ette võtame ja tahame saavutada ellujäämist, siis see ellujäämine peab olema ka elamist väärt. Mitte et inimene üritab pärast päästmist leida võimalusi elust lahkumiseks. Peame mõtestama lahti, et miks mingisuguseid asju teeme ja kas ainus saavutus on ravi tulemusena ellujäämine. 

Eakamad patsiendid ütlevad väga tihti, et nad ei ole nõus elama, kui ei saa elada sellise elukvaliteediga, mis tal hetkel on. Lisaks hakkab jaanuarist kehtima patsiendi elu lõpu tahteavaldus. See on järgmine asi, mida meie peame arstide ja meditsiinitöötajana aktsepteerima hakkama. Mis on kellegi jaoks aktsepteeritav elukvaliteet? Kas see, et ole õnnelik, et oled elus? See ei pruugi üldse õnn olla. Seetõttu võivad need pisikesed asjad, millega deliiriumit ära hoida, muuta kogu maailma.

Peame aru saama, et nendel tegevustel, mida täna teeme, on tegelikult väga kaugeleulatuv tagajärg. Kui inimesel on deliirium käes, siis tegelikult peaksime sammu tagasi astuma, et aru saada, kas meie oleme teinud kuskil midagi lohakalt või jätnud midagi tegemata? Kas tema deliirium on tekkinud meie tegevuse tagajärjel, kas me ei ole milleski piisavalt head olnud? Peame muretsema sellepärast, et ta ei pruugigi enam normaalseks tagasi saada. 

Saatejuht: Need teemad on nii olulised, millega te tegelete. Kas olete kuidagi mõõtnud ka, kas need tegevused ja ponnistused on juba vilja kandnud?

Dr Liivi Maddison: 2024. aastal tegime esmase mõõtmise, viisime Regionaalhaigla 11. osakonnas läbi deliiriumi uuringu, kui palju deliiriumit esines nädala jooksul haiglas nendes osakondades. Uuringu planeerimine ja igasuguste eetikalubade saamine võttis aega ja uuring sattus niisugusesse optimistlikkusse aega nagu praegu – kevad, aprilli algus, ilus valge aeg. Saime 285 haige seas esinemissageduseks 10,5%, mis numbriliselt ei olegi väga suur. Meditsiinikirjandus ütleb, et olenevalt patsientide grupist võib see olla isegi kuni 50 protsenti.

Aga meie jaoks oli ootamatu üllatus, et deliiriumit on kolme erinevat sorti. Esimene on selline hüperaktiivne, kus haiged rabeleva, lärmavad, kisuvad kõiki asju. Võib-olla kõige klassikalisem näide on, et kahe murtud jalaluuga patsient tõuseb püsti ja marsib minema. Aga kui tal deliirium mööda läheb, ei suuda ta veeklaasigi tõsta. 

Teine vorm on selline hüpoaktiivne deliirium, et kus patsient on lihtsalt voodis vakka, tõmbab teki üle pea ja lamab vaikselt. Ta on täiesti unistuste patsient õdedele, sest ta ei sega mitte kedagi. Aga kui me ei läheks patsiendiga spetsiifiliselt rääkima ega üritaks diagnoosida deliiriumit, siis me ei saakski aru tema deliiriumist.

Kolmandaks on segavorm: me alati arvame, et me saame õudselt hästi aru, kui haige ta deliiriumis on, sest siis ta ju rabeleb ja kakleb. Aga meie saime oma uuringust teada, et hüperaktiivset deliiriumit oli kordades vähem, võrreldes hüpoaktiivse deliiriumiga. Katsetasime selles uuringus kindlaid tööriistu, et aru saada patsientide deliiriumist. Kui me neid poleks kasutanud, ei oleks me hüpoaktiivseid deliiriumeid kätte saanud.

Mis selle uuringu võib-olla kõige ehmatavam aspekt minu jaoks oli, et aasta hiljem olid nendest deliiriumis haigetest peaaegu pooled surnud. Et ehk siis see pikenev haiglaravi tõi suurema suremuse. See on kõnekas fakt. Sellel uuringul oli palju puudusi, näiteks me ei saa öelda, et kas nad olidki äkki raskemad haiged, me ei dokumenteerinud seda. Aga kõik need haiged ei olnud intensiivravipatsiendid, osad nendest olid tavahaiged, ent ikkagi surid aasta hiljem. Astudes taas sammu tagasi, siis võib mõelda, et näiteks on ees plaaniline mahukas operatsioon, näiteks puusaliigese või põlveliigese vahetamine. Lähen sellele operatsioonile, et saada elukvaliteedi paranemist, aga kui saan tüsistuse, siis võin elukvaliteedi paranemise asemel olla aasta hiljem hoopis surnud. See ei ole see, mida me tahaksime teha.

Need on mõtlemapanevad faktid. Praegu oleme tegelenud aktiivselt koolitamisega, aga meil on olnud mõttepüstitus, et äkki proovime uuringut mingil hetkel uuesti teha. Võib juhtuda, et saame deliiriumi levimusuuringu tagajärjel hoopis rohkem deliiriume kui esimeses uuringus. Samas ilmselt näitaks see, et teadlikkus on tõusnud, sest me saame sellest rohkem aru. Ja võib-olla peaksime nüüd uuringuperioodi seadma nii eestlastele sobivamasse depressiooniperioodi ja samuti võtma optimistlikuma perioodi. Eks see talve kaamos ilmselt mõjutab meid samuti üksjagu palju.

Mariam Lopez Ortiz: Kui me koolitame palju, siis ka teadlikkus tõuseb ja nagu õed on öelnud – märkame ise rohkem muutusi. 

Saatejuht: Saan teid kuulates aru, et Regionaalhaiglas tehakse tõsist tööd selle nimel, et intensiivravi ja ka teistes haiglaraviosakondades tehtav töö oleks võimalikult väärikas ning patsiendikeskne. Mida meie saate kuulajad ja jälgijad saavad siit lõpetuseks kõrva taha panna? Mis oleks kokkuvõte meie deliiriumi teemalisest saatest? 

Dr Liivi Maddison: Mida on kõrva taha panna, on see, et kui lähedane satub haiglasse, siis külaskäimine on oluline. Aga ei tasu tulla tuld tooma, et käiakse korraks läbi, vaid kui minna, siis võtta aega ja istuda pikalt. Mõtle kodus enne läbi, et mis see on, mis minu emale, isale, vanaisale või vanaemale rõõmu teeks. Mida saaksin talle kaasa võtta, et tal seal haiglakeskkonnas parem oleks? Minul näiteks on kodus oma padi, millega magan jube hästi. Haiglas ei ole kindlasti selliseid patju. See üks väike asi võib nende kõigi riskifaktorite seas muuta päris palju, näiteks, et oma padjaga on palju parem magada. Inimesed ei oska mõeldagi selle peale. 

Patsient iseenesest väga palju ei saa midagi teha, et deliiriumit haiglas ära hoida, sest tema ei ole selles keskkonnas peremees. Tema on külaline ja haiglas käitutakse haigla reeglite järgi. Aga kui need reeglid on kehvakesed, siis patsient kogeb neid. Haiglaravi planeerides võiks teha küll sellise üleskutse, et alkoholi ja ainete kuritarvitamised saavad haige ühel hetkel kätte ehk siis vähemalt paar kuud peaks olema igasugustest ainetest prii, sest see juba maandab korralikult riske. 

Väga hea on, kui patsient ütleb, et ta näeb ja kuuleb asju, mida ei tohiks olla. See on väga hea, kui nad annavad meile teada ja tahavad panustada sellesse, et neil läheks hästi. Meie omalt poolt peame võtma selle hetke arsti või õena, et patsiendile selgitada, miks me midagi teeme. Meil on väga palju niisuguseid ägedaid, toredaid patsiente, kes mõtlevad meiega kaasa ja saavad aru, miks nad peavad näiteks hingamisharjutust tegema või miks ei tohi tervet päeva voodis lamada ja laiselda, vaid peab ringi liikuma. Need on väikesed asjad, mis hoiavad mõistuse selge. 

Mariam Lopez Ortiz: Kui meie saate kuulajaskonnast osa on tervishoiutöötajad, siis nendele ütleks, et ennetage deliiriumit meeskondlikult. Patsientidele ja lähedastele tahaksin soovitada, et osalege raviprotsessis ja rääkige.

Saatejuht: Rääkige arstiga. Sellega lõpetame "Tervisepooltunni" saate. Aitäh, et meid kuulasite!