Võtan haigust kui õpetust teha edaspidi paremini

“On kaht tüüpi inimesi – ühed, kes võtavad haigust kui õpetust, teised kui kannatust. Ma üritan võtta seda kui õpetust teha edaspidi paremini,” sõnab Marii Pikkoja (34), kel diagnoositi rinnavähk 2021. aasta kevadel.    

Mariil olid juba noorelt tsüstilised rinnad, nagu ta emalgi. See on nende mõlema hormonaalne eripära. Lapsena ei saanud Marii ema kõvasti kallistadagi, ilma et ema teda poleks pidanud pidurdama – rinnad olid lihtsalt nii tundlikud. 

Oma rindu on Marii käinud arsti juures kontrollimas, esimest korda ülikooli ajal, kui leidis sealt väiksed tükid. Ka raseduse ajal, 2018. aastal käis ta valulikku tükki rinnas kontrollimas – seekord oli tegu tsüstiga. Oli 2020. aasta lõpp, kui Marii rinna alumisse ossa tekkis uus “punn”, mis käitus esialgu täpselt samamoodi nagu senised tsüstid – oli enne menstruatsiooni algust valulik ja tundlik. Tasapisi muutus aga tükike suuremaks, Marii kuklas hakkas tiksuma tunne, et midagi on selles tavapäratut, aga kuna oli koroona teise laine aeg, arvas ta, et arstidel on nagunii tegemist küllaga. Nüüd teab Marii, kui vale see mõte on.  

Veebruaris tundis ta, et kaenlaalune lümfisõlm on palpeeritav ning see pani häirekellad tööle. Regionaalhaigla rinnakabinetist saadeti ta mammoloogi vastuvõtule ja sealt edasi ultrahelisse. Loomaarsti haridusega Marii märkas ultrahelipildilt kohe, et tema rinnakoes on ebanormaalse struktuuriga moodustised. Ka uuringut teinud arsti ütles ausalt, et ei hakka olukorda ilustama ja tõenäoliselt on tegu halvaloomulise rinnakasvajaga. “Tol hetkel kukkus mu maailm kokku,” sõnab Marii.   

Ravi tõi rahu  

Kas ma nüüd ei näegi oma väikest last suureks kasvamas? Kas reisid, millest ma olen unistanud, jäävadki tegemata? Kas ei saagi mehega vanaduspõlves käest kinni hoides päikeseloojangut nautida? Need olid esimesed mõtted, mis hakkasid naise peas keerlema. “Teadmatus on alati kõige raskem,” tõdeb ta. 

Proovide vastused tulid väga kiiresti – HER2 rinnavähk – selle teadmise põhjal said arstid hakata kohe edasi tegutsema. Tegu on küll väga kiiresti kasvava ja agressiivse vähivormiga, kuid õnneks on ravivariandid olemas.  

Marii sai kiiresti aja magnetresonants- ja kompuuteruuringule ning käis ka viljatusravi arsti juures nõu pidamas, kas hakata munarakke külmutama. Kuna protseduur võtnuks mitu nädalat aega ja Mariil on juba üks laps, kuulas naine oma raviarsti dr Tõnis Metsaotsa soovitust keemiaraviga mitte viivitada. Ka elukaaslane toetas: “Sina ja sinu tervis on tähtsamad kui lapsed, kes meile võib-olla tulevikus võiksid sündida. Sina pead olema terve. Kui pole sind, ei ole ka munarakkudest kasu,” meenutab Marii.   

Pildil Marii koos perega

Marii arvab, et oma meditsiinitausta tõttu on tal olnud mõnevõrra lihtsam  diagnoosidest ja ravist aru saada. “Eestis on ravi maailmatasemel,” pole ta kiitusega kitsi. Ta annab ühe väga praktilise soovituse kõigile, kes saavad vähidiagnoosi ja lähevad arsti vastuvõtule. “Küsi arsti nõusolekut ja pane telefon vestluse ajaks salvestama, sest suure tõenäosusega oled sa nii stressis, et mitte midagi ei jää meelde,” sõnab ta. Marii pani alati enne konsultatsioonile minekut märkmikku oma küsimused kirja ja hiljem oli salvestuselt väga hea üle kuulata, mida arst vastas. 

Ravi võis alata, esimese keemiaravi doosi sai ta 6. aprillil.  

Kogemus kui õpetaja

Mõistagi pole alati võimalik kõike ette teada ja nii kujuneb kogemusest suurim õpetaja. Marii ei teadnud, kuidas talle keemiaravi mõjub. Filmidest oli ta muidugi näinud, kuidas pärast keemiaravi läheb süda kohutavalt pahaks ning voodis lamamine on eelistatuim olemise viis. Aga kuidas läheb temal? Kas see juhtub kohe, kui infusioon verre voolab või jõuab ta enne siiski autoga koju sõita? Esimese keemiaravi eel korraldas Marii asjad nii, et läks pärast ravi sõbranna juurde ja mees jäi lapsega koju – puhuks, kui tal peaks väga halb hakkama, oleks tal võimalik rahulikult olla.  

Ravim veres, ei tundnud ta alguses midagi. Sõbranna võttis ta haigla juurest auto peale, et minna koertega jalutama. Õhtul valmistas Marii risottot ja sõi seda isukalt. Kolm-neli tundi pärast sööki olid ravi kõrvanähud kohal – kõht tundus nii täis, nagu oleks end terveks jõuluõhtuks laua taha unustanud ja iiveldus nii tugev, et ta ei suutnud magama jääda. Marii võttis iiveldusvastast tabletti pärast seda kui oli näpud kurku ajanud.  

Edasiste ravidooside ajal oli ta juba targem – ei söönud korraga suurt portsu, vaid väiksemaid näkse ja esimestel ravijärgsetel päevadel võttis juba ennetavalt iiveldusvastaseid tablette.  

Põhjustest ja seostest 

Põhjuste ja tagajärgede seoseid Marii haigusloost ei leia. “Vahel asjad lihtsalt juhtuvad,” tõdeb ta paratamatust. Tema eluviis on olnud pigem haigusi ennetav –normaalses kaalus, sportlik, teinud tervislikke toiduvalikud, suurem osa ajast eelistanud taimetoitu ja söönud vaid harva liha. 

Pildil Marii

Tema onu suri küll noorelt munandivähki ja 84-aastasel vanaemal diagnoositi 2020. aasta lõpus emakavähk, kuid nende juhtumite põhjal ei saa väita, et tegu on suguvõsas leviva haigusega, samuti ei leitud Mariil ühtegi teadaolevat vähigeeni. “Noorematel naistel diagnoositakse enamasti halvema prognoosiga rinnavähke, nii et varajane avastamine on kriitilise tähtsusega,” lisab ta. 

Nullpunkt 

2021. aasta lõpuks oli keemiaravi läbi. Sellele järgnes täielik ravivastus – eemaldatud vasakus rinnakoes ja kaenlaalustes lümfides ei leitud vähirakke, samuti madaldati pärast operatsioon vähi staadium. Kiiritusravi jäi seega vahele, vajalik on veel bioloogiline ja hormoonasendusravi.  

Nüüd on kõik hästi ja on aeg normaalsesse ellu tagasi minna, mõtles Marii. Aga kuidas? “Olen nagu sama inimene, aga päris ei ole ka,” mõtiskleb Marii. Traumat niisama sõrmenipsust ei ületa.  

Hommikuti viis Marii lapse lasteaeda ja võis ise seejärel päev otsa teleka ees istuda, sest muuks motivatsiooni ei jätkunud. “Nullpunkt oli tavapärane olek, tunne nagu oleksid kellegagi tülis või kohe juhtub midagi halba,” kirjeldab Marii sõnu otsides oma enesetunnet. “Kõik on justkui olemas – soe kodu, hea mees, tore laps, kuid ma ei suutnud sellest rõõmu tunda.” Tagatipuks jäi kogu nende pere koroonasse ja võimalus end vähemalgi määral tegevuses hoida lõigati paariks nädalaks läbi. See mõjus kui viimne piisk karikasse. Emotsioonid laksasid lainetena kokku. “Kui seni olin lapse ees suutnud head nägu teha ja mees saanud jama enda kaela, siis ühel hetkel ütlesin ka lapsele halvasti. Pärast seda tundsin end muidugi veel halvemini,” tunnistab Marii.  

Naine mõistis, et ei saa enam ise hakkama, vaid vajab abi. Kedagi neutraalset, kellega rääkida. Nii jõudis ta terapeut Anni Sarve juurde. Terapeut toetas väga Mariis idanenud mõtet hakata võtma antidepressante. 

Õpetus teha paremini 

Marii annab aru, et tema depressioon ei ole tingitud ainult vähist, haigus vaid võimendas seda, suures pildis on pusletükke veel – sünnitusjärgne depressioon, hormoonasendusravi jm.  

Vähidiagnoosi tõttu on Marii saanud tuttavaks mitme saatusekaaslasega, ägedate naistega, kellega ta on saanud headeks sõbrannadeks. “Olen vahel mõelnud, miks mina ei ole nii positiivne kui nemad. Äkki ma peaksin olema!?” mõtiskleb Marii. Kuid tõdeb pead raputades, et pole mõistlik ennast teistega võrrelda.  

Nii võrdleb ta end hoopis iseendaga – sellega, kes ta oli aasta aega tagasi enne diagnoosi. “Selle inimesega võrreldes ma olen nüüd väga palju õnnelikum,” sõnab ta. Lisaks ravimitele on olnud palju kasu terapeudiga vestlustest, seda nii mentaalse kui ka praktilise külje pealt. Just terapeudi soovitusel julges ta lõpuks küsida haigekassast töövõimetushüvitist. Mariile tundus see esialgu mõeldamatu – kuidas ma seda küsin? Mul pole ju midagi viga: jalad ja käed on otsas. Terapeut pani aga asjad oskuslikult perspektiivi: kui sul jalgu ei ole, aga mõistus on, saaksid sa tööd teha, aga kui sul mõistus parasjagu ei tööta hästi, pole ka jalgadest kasu – öelnud terapeut talle.  

Marii tõdeb, et juba ravi ajal hakkas ta enam väärtustama hetke, milles ta parasjagu on. “Ma ei mõelnud enam niivõrd, kuhu ma tahaksin tulevikus minna või kuidas elada. Naudin väga, kui laps mind kallistab, sest see on nii mõnus. Ma ei mõtle, et kasvaks ta juba suuremaks, küll siis saaks temaga seda või toda ette võtta,” räägib Marii.   

Marii koos koeraga

Ta tunneb end õnneliku ja maandatuna, kui tuleb oma Saksa lambakoera Viksikuga metsast jalutamast. Praegu ta veel ei jaksa temaga 10 kilomeetrit järjest joosta. Aga küll ta varsti jõuab. See on Marii eesmärk. 

Tekst: Evelin Kivilo-Paas
Fotod: erakogu, Mihkel Rikas

Marii



Ene

Ei ole aega surra, kui midagi on pooleli

September on verevähi teadlikkuse tõstmise kuu. Saage palun tuttavaks Haapsalust pärit proua Enega, kes sai aastaid tagasi verevähi diagnoosi. 19 aastat hiljem soovib Ene oma loo rääkida, et anda teistele patsientidele tuge ja lootust, äratundmist ja jõudu edasi liikumiseks: „Kasulik on mingi eesmärk võtta ja kogu aeg selle poole liikuda, sest ei ole aega surra, kui midagi on pooleli. Lootust ei tohi kunagi kaotada!“ Verevähid moodustavad oma erinevate esinemisvormidega 7% kõikidest teadaolevatest vähiliikidest.

Loe lähemalt
Tiina koos koos kogemusnōustaja Merike Värikuga

Õppisin hindama olulisi asju elus

Regionaalhaigla teabetoas viis aastat kogemusnõustajana töötanud ja saatusekaaslasi aidanud Tiina jagab oma lugu.   Tiina: „Elu on ilus, elu on väga ilus.” Aga kõik see ei tundunud sugugi nii seitseteist aastat tagasi, 2002. aastal. Märkasin mingil hetkel, et minu parem rinnanibu on sisse tõmbunud. Lohutasin end tükk aega, et ju vanadus vormib mind niimoodi. Enesetunne oli endiselt hea, mingit valu ei tundnud. Siiski jäi kripeldus hinge ja läksin mammoloogi vastuvõtule. Diagnoosi sain teada telefoni teel sel ajal kui olin maakodus.

Loe lähemalt
Egle lugu

Minust ei sõltu muud, kui et ole õnnelik ja ela!

Iluteenindaja ja kolme lapse ema Egle Kõiv sai kolmiknegatiivse rinnavähi diagnoosi märtsis 2021. „Seni, kuni on raviplaan, on kõik hästi,“ on Egle veendunud.  „Minu lugu sai alguse kevadel 2021. Treenisin tihti jõusaalis, kuni ühel hetkel hakkasin tundma, et kõhuli harjutusi on ebamugav teha. Mul on eluaeg olnud suuremad rinnad, mistõttu ei pidanud ma seda kuidagi imelikuks, muutsin lihtsalt harjutusi.  Ma pole kunagi suitsetanud ja kuni 30. eluaastani olin ka täiesti arstivõõras inimene.

Loe lähemalt
Uroloogiliste kasvajate töögrupp

EPL: Uus vähiravim andis Saaremaa mehele tervise tagasi

EPL: Uus vähiravim andis Saaremaa mehele tervise tagasi Viimases staadiumis neeruvähki põdenud patsient tervenes tänu uuele ravimile, mida tulevast aastast rahastab riik. Kuressaare mees Maido ei osanud kolm aastat tagasi aimatagi, mis võib põhjustada tema üha kehvemat enesetunnet. Kui teedeehitusel töötava Maido tervis juba väga nõrgaks jäi ja pea ringi käima hakkas, läks ta Kuressaare haigla erakorralise meditsiini osakonda.

Loe lähemalt
Liisbeth

Ärge kunagi kaotage lootust ega usku paremale homsele

Liisbeth Raig: "Ärge kunagi kaotage lootust ega usku paremale homsele, sest ühel ilusal päeval ongi see parem homne käes." September on verevähi teadlikkuse tõstmise kuu. Verevähid moodustavad oma erinevate esinemisvormidega 7% kõikidest teadaolevatest vähiliikidest. Eestis saab pahaloomulise vereloomekasvaja diagnoosi igal aastal umbes 500 uut patsienti, kuid vaatamata sellele on teadlikkus verevähi olemusest kesine.

Loe lähemalt
Annika Siiboja

Rinnavähist prii

Annika Siiboja on rõõmsameelne tulesäde, kes naljatamisi nimetab end Hunt Kriim­silmaks, sest tegevuste ja hobide nimekiri, mis ta ellu kuuluvad, on aukartustäratavalt pikk. Annika on grimmeerija, tegeleb hobuste ja koertega, annab tantsutrenne ning valmistab kostüüme ja erinevaid peaehteid. 

Loe lähemalt