Pealehele
Viimasel ajal on meedias ilmunud artikleid, millest jääb kõlama, nagu oleks noorte haigestumus vähki erakordselt kasvanud. Kui tõsine see tendents tegelikult on? Mis on nende haigestumiste taga? Kuivõrd erineb nooremate inimeste vähk vanemate omast?
Tekst: Evelin Kivilo-Paas
Fotod: Regionaalhaigla, erakogu
Vähki on kaua peetud haiguseks, mis puudutab peamiselt vanemaealisi. Regionaalhaigla onkoloog, rinnavähile ning pea- ja kaelakasvajatele spetsialiseerunud dr Tõnis Metsaots tõdeb, et viimastel aastatel rahvusvaheliselt avaldatud artiklid muudavad ärevaks – vähki haigestumine on sagenenud noortel inimestel ehk enne enne 50. eluaastat ja seda mitmesuguste vähitüüpide vaates. Ent tähelepanu tõstab ka teadlikkust, iseäranis kui orbiidile satuvad ka tuntud inimesed nagu Kate Middleton, Chadwick Boseman, Shannen Doherty või Olivia Munn.
Ajakirjas BMJ Oncology avaldatud värskest uuringust selgub, et 30 aastaga (1990–2019) suurenesid ülemaailmselt tõepoolest varajase algusega vähijuhtude (alla 50-aastastel diagnoositud) 79% ja surmade arv 28%. Uuringust, kus analüüsiti USA vähiregistri andmeid aastatel 2000–2019, leiti, et 34-st suuremast vähitüübist 17 näitas sagenemist järjestikustes nooremates sünnikohortides.
Ülemaailmsed andmed viitavad noorte haigestumise sagenemisele soole-, rinna-, kilpnäärme- ja munandivähki, samuti nahamelanoomi ja lümfoomidesse. Tervise Arengu Instituudi (TAI) epidemioloogia ja biostatistika osakonna teadur Keiu Paapsi nendib, et ka Eesti andmed ajavahemikus 1995–2022 kõnelevad kasvutendentsist, seda eelkõige vanuserühmas 35–39: teatud vähipaikmetes on haigestumus suurenenud, teistes jällegi vähenenud.
Endiselt on vähk siiski ennekõike vanemate inimeste haigus. Ameerika vähiühingu andmetel olid 2025. aastaks 88% USA vähidiagnoosidest 50-aastastel ja vanematel inimestel ning 59% 65-aastastel ja vanematel. Eesti osakaalud on võrdlemisi sarnased: aastail 2018–2022 olid TAI andmetel 91% vähidiagnoosidest 50-aastastel ja vanematel ning 64% 65-aastastel ja vanematel. Üldhaigestumuskordajad on 2000. ja 2022. aastat võrreldes suurenenud enim 65+ vanuserühmas (27%), alla 50-aastaste hulgas 16%. See tähendab, et kuigi nominaalselt on noorte haigestumine vähki tõusnud, siis koos elanikkonna vananemisega on alla 50-aastaste osakaal protsentuaalselt siiski langenud.
Eesti suurimad murekohad: soole-, rinna- ja munandivähk
Onkoloogias käsitletakse noorte patsientidena 15–39-aastaseid. Eesti nooremate vanuserühmade vähihaigestumuste trendid sarnanevad Keiu Paapsi sõnul paljuski teiste riikidega. Statistiliselt oluliselt on tõusnud kasvajatesse haigestumine 30–39-aastaste naiste ja meeste hulgas 1,5% aastas. Enam on sagenenud 35–39-aastaste naiste haigestumine rinnavähki, mis on kasvanud umbes 2% aastas, küll aga on vähenenud selles vanuses naiste haigestumine emakakaelavähki. Nimetatud vanuserühm on kaetud ka sõeluuringuga ning alates 2018. aastast täiendavalt kaitstud riiklikult rahastatud HPV-vastase vaktsineerimisega. Meestel on kõige murettekitavamaks munandivähk, mis näitab kasvutrendi kõikides nooremates vanuserühmades. „On spekuleeritud, et selles võivad rolli mängida endokriinsüsteemi mõjutavad kemikaalid,“ märgib Paapsi.
Enim aga paneb muret tundma Eesti inimeste üha sagenev haigestumine kolorektaalvähki, mis on suurenenud 15–39-aastaste hulgas 2,8% aastas, 25–39-aastaste naiste hulgas aga isegi 3,3% aastas. Vanuses 15–24 on kasvutrendis on ka lümfoomidesse haigestumus. Melanoomi haigestumus on tõusnud kõikides vanuserühmades, kuigi sünnikohortides on olulised erinevused: iseäranis paistab silma 35–39-aastaste naiste haigestumiste sagenemine. Põhjuseid võib selgitada nii pikaajalisema päikese käes viibimise, solaariumide kasutamise 1990ndatel ja 2000ndate alguses, mis mõjutas ebaproportsionaalselt nooremaid täiskasvanuid, kui ka välisreiside kättesaadavuse suurenemisega. „Nooremate vanuserühmade hulgas oli melanoomi haigestumuse väga suur tõus kuni 2016. aastani. Kui teadlikkus neist riskidest kasvas, muutus käitumine, mis viis väikese ajalise viibega uute juhtumite
vähenemiseni,“ märgib Paapsi. Õnneks on Eesti andmetes ka positiivseid noote. Halva elulemisprognoosiga kopsuvähihaigestumus langeb Eestis jätkuvalt, samuti on vähenenud maovähki haigestumine.
Varajased diagnoosid ja täpsemad andmed
Osaliselt saab varajaste vähijuhtumite arvu kasvu selgitada paranenud võimalustega haigusi avastada ja diagnoosida. „Uuringud, mis katavad väga pikka ajaperioodi (eriti need, mis hõlmavad andmeid ka 1970.–1980. aastatest) näitavad tõepoolest hüppelist haigestumuse kasvu, kuid tuleb arvestada, kui palju on selle aja jooksul muutunud andmete kvaliteet, diagnoosimise võimalused, kasvajate klassifikatsioon,“ selgitab Paapsi. „Lisandunud on tasulisi teenuseid ja inimestel on võimalik käia ise kontrollis, samuti kasutatakse laiemalt piltdiagnostikat, mistõttu on palju juhuleide.“ Keerukamad diagnostikavõimalused, suurem hulk teste, täpsem tuvastamine viivadki rohkemate vähijuhtumite tuvastamiseni ka noorematel inimestel.
Haiguste varajasemaks avastamiseks ning ravi tõhustamiseks on osa riike hakanud kaasama sõeluuringutesse ka nooremaid täiskasvanuid. Näiteks Ameerika Vähiühing soovitab alustada koloskoopiatega juba 45-aastaselt, mitte 50-aastaselt nagu varem.
Ka Eestis tegutsetakse. Aja jooksul on järk-järgult kõigis sõeluuringuprogrammides vanuserühmade piire laiendatud. Vanusepiiride laiendamine toimub pigem vanemate vanuserühmade suunas, kus sõeluuringu tõhusus ja kasu on suurem. “Nooremate vanuserühmade kaasamine pole enamasti vajalik ega ka tõenduspõhine, kuna nendes vanuserühmades on haigusjuhte harva ning sõeluuringu kasu jääb väiksemaks kui võimalik kahju (vale-positiivsed leiud, ülediagnoosimine, tarbetud sekkumised ja lisakulu
tervishoiusüsteemile),” selgitab Paapsi. Et nooremad naised saaksid varem oma riskides selgust, plaanib Tervisekassa 2025. aastal alustada rinnavähi varajase avastamise ja ennetuse personaliseeritud sõeluuringu programmiga 40-aastastele naistele, kelle nõusolekul arvutatakse nende geeniandmete põhjal isiklik riskiskoor haigestuda rinnavähki. Kõrgema riskiskooriga naised peaksid hakkama teistest varem kontrollis käima, teised jätkavad tavapärases (alates 50. eluaastast) sõeluuringuprogrammis.
Klassikalised ja uue aja riskitegurid
Vähi kontekstis viidatakse alati pärilikkusele. Teadusuuringute järgi on geneetilised tegurid siiski võrdlemisi väikese osatähtsusega selles paljutükilises ja mitmetahulises pusles – umbes 5–10% vähijuhtudest on seotud pärilike geenimutatsioonidega. Näiteks BRCA1 ja BRCA2 geenimutatsioonid suurendavad rinnavähi ja munasarjavähi riski või Lynchi sündroom on seotud suurema riskiga haigestuda jämesoole- ja emakavähiga. Sündmused hakkavad laialdasemalt arenema aga siis, kui ansamblisse astuvad keskkond, eluviisid ja juhuslikud DNA mutatsioonid.
Juba aastaid kõneldakse teatud haiguspaikmete vaates vähist ka kui elustiilihaigusest. Maailma terviseorganisatsiooni (WHO) hinnangul oleksid umbes 40% vähijuhtudest välditavad elustiili- ja keskkonnafaktorite muutmisega. Ebatervislikud eluviisid nagu suitsetamine, alkoholi liigpruukimine, pikaajaline päikesekiirguse käes viibimine on klassikalised vähki soodustavad riskitegurid. Need kiirendavad rakkude loomulikku kulumist, mis viib mutatsioonide ja lõpuks vähini.
Mitmesuguseid teooriaid levib ka uuemate riskitegurite – toidu, mikroplasti ja keskkonna kohta. Paljud teadlased viitavad tänapäevastele söömisharjumustele ja kantserogeene sisaldavale toiduvalikule, mis soodustavad kehakaalu tõusu – ka see on üks vähi riskiteguritest.
Toit mõjutab soolestiku mikrobioomi, mis suuresti dirigeerib meie immuunsuse tasakaalu ja üldtervist. „Seedetrakti mikrobioomi muutused, mida soodustavad antibiootikumide tarvitamine, töödeldud toidu, kunstlike magusainete ja mikroplastide mõju, võivad moodustada kroonilist põletikku ja suurendada kolorektaalvähi riski juba noores eas,“ märgib TAI teadur Keiu Paapsi.
Keskkond, harjumused ja valikud
USA-s, nagu paljudes teisteski lääne ühiskondades hakkas nooremate inimeste kolorektaalvähki haigestumus tõusma 1990ndatel. Alatest aastast 1950 sündinud inimesed on olnud mõjutatud mõnevõrra teistsugustest keskkonna- ja riskifaktoritest kui varem sündinud. Dr Metsaots tõdeb, et pikaajaline kokkupuude soolevähi riskifaktoritega algab juba lapsepõlves. „See, mida me nüüd näeme, on aastakümnete vältel toimunud kokkupuute tulemus,“ märgib onkoloog. „Kui seda trendi ekstrapoleerida, võib ennustada jätkuvat soolevähi haigestumuse tõusu, kuna noorem põlvkond hakkab vananema.“
Uuringud viitavad ka kroonilisele unevaegusele ja kehvale unekvaliteedile kui olulisele riskifaktorile vähihaiguse kujunemises. Kuigi halva une mõju noores eas on jätkuvalt teadmata, siis 2020. aastal avaldatud uuringu tulemustest nähtub, et kehv unekvaliteet vanuses 50+ on seotud suurenenud vähiriskiga.
Oma praktikas näeb dr Metsaots ka üha rohkem nooremate inimeste haigestumist pea- ja kaelakasvajatesse. „HPV positiivse pea- ja kaelavähi riskiteguriks on inimese papiloomviirus, mille nad on saanud 10–30 aastat tagasi ning mis on seletatav viimase 50 aasta vältel toimunud muutustega seksuaalharjumustes,“ selgitab ta. „Üldjuhul on need inimesed tervislikud ning heade elukommetega, eristudes selle poolest klassikalisest pea- ja kaelavähist, mida põhiliselt soodustab pikaajaline alkoholi ja tubaka tarbimine.
Juhtumid, mis liigituvad müsteeriumide hulka
Selle aasta veebruaris ajakirjas Time ilmunud artikkel „The Race to Explain Why More Young Adults Are Getting Cancer“ viitab aga hoopis keerulisematele mustritele, miks üha rohkem nooremaid täiskasvanuid haigestub. Teadlastel aga ei ole vastuseid.
On juhtumeid, mis lihtsalt ei allu loogistele selgitustele: näiteks noorte mittesuitsetavate naiste haigestumine kopsuvähki või 20ndates patsientide kasvajad, mis näevad molekulaarsel tasandil välja nagu 80-aastastel. Mõni aasta alkoholi tarvitamist või kehva toitumist selliseid kasvajad ei tekita, vaid need viitavad sellele, et inimesed on olnud kahjulike ainete mõju all juba pikka aega, avaldavad eksperdid Time’is.
Artiklis tõdetakse, et noorte inimeste seletamatu haigestumine vähki on keeruline probleem, kuna potentsiaalseid terviseohte eksisteerib tänapäeva maailmas palju. Ent teadlased ei jäta uurimises jonni. Näiteks patoloog professor Shuji Ogino Harvardi Brigham and Women’si haiglast Bostonis on välja töötanud uudse uurimismeetodi, mis ühendab epidemioloogia (rahvastiku tervisetrendide uurimine) ja molekulaarpatoloogia (kasvajate süvatasandi uurimine). Koos meeskonnaga uurivad nad umbes 4000 soolekasvaja koeproovi inimestelt, kes haigestusid eri vanuses. Iga pisike koeproov sisaldab lugematul hulgal vihjeid – alustades sellega, mida inimene sõi ja jõi ning lõpetades bakteritega, kes elasid tema kehas enne vähi tekkimist. Proove töödeldakse spetsiaalse värvimisega, mis võimaldab mikroskoobi all eristada eri rakutüüpe erksates värvides. Need detailid aitavad teadlastel eristada noorte ja vanemate patsientide kasvajaid, tehisintellekti abiga aga seostatakse andmeid varasemate teadusuuringutega, et leida seoseid elustiili, keskkonnategurite ja raku omaduste vahel. Kirurg ja vähiteadlane dr George Barreto Flindersi ülikoolist Lõuna-Austraalias aga uurib näiteks võimalust, et vähi alged võivad tekkida juba enne inimese sündi ema üsas.
On hästi teada, et loote-eelne ehk prenataalne arenguperiood võib mõjutada lapse tervist kogu elu jooksul. Barreto usub, et kui vanemad puutuvad raseduse ajal kokku kantserogeensete ainetega, võib see mõjutada vähiriski hilisemas elus. Selle teooria tõestamine ei saa olema lihtne, kuna see nõuab tohutul hulgal andmeid ja võib võtta aastakümneid. Ka Eesti arstideni jõuab järjest patsiente, kes diagnoosist kuuldes ei mõista, kuidas see võimalik on – söönud enamasti tervislikult, teinud regulaarselt trenni, alkoholiga ei liialda, suitsetanud pole...
Patsient Egle lugu: kolmiknegatiivne
Dr Metsaotsa patsient, iluteenindaja ja kolme lapse ema Egle Kõiv sai ühe agressiivseima rinnavähivormidest, kolmiknegatiivse rinnavähi diagnoosi neli aastat tagasi 35-aastaselt. Terve naine treenis tihti jõusaalis, suitsetanud polnud ta kunagi. Avastamise hetkeks oli tuumor naise rinnas arenenud 6-sentimeetriseks.
Eglet ootas ees umbes aasta jagu keemiaravi (kaheksa tsüklit intravenoosset kombinatsioonkeemiaravi operatsioonieelselt ja kaheksa tsüklit suukaudset keemiaravi operatsioonijärgselt), kuna operatsioonieelne ravi ei ole andnud täielikku ravivastust. Sel kevadel kontrollis käies oli vere- ja mammograafinäitude põhjal haigus kontrolli all. Sügisel on plaanis uus kontroll.
Naise raviperioodi sisse on jäänud mitu rinna taastusoperatsiooni – mõlemas rinnas on tal implantaadid ning haiget rinda on täiustatud oma keharasvaga. „Ma ei uskunud, et viitsin taastamisoperatsioonidega jamada, aga olen otsustanud sel teekonnal katsetada kõike, mida meditsiiniteadus pakub,“ sõnab Egle.
Naine oma diagnoosi, ravi ja antud ajaga rahu teinud. Ta teab, et tuleb suuta end analüüsida ja jälgida kriitiliselt oma peamisi sümptomeid – peavalusid ja tasakaaluhäireid. Oma Instagrami konto #kolmiknegatiivne kaudu suhtleb ta värskelt diagnoosi saanutega. Ta rõõmustab, et tema haigusperioodi ajal on raviplaanides nii palju arengut. „Kogemus ise on šokeeriv, kuid sellest on võimalik luua omamoodi väärtus, mis on eluosa,“ sõnab Egle.
Kui erinev on noorte vähk?
Dr Metsaots tõdeb, et noortel esinevad vähid kalduvad olema agressiivsemad ja alluvad tihtipeale ka ravile erinevalt, kuid seda ei saa siiski üldistada igale vähipaikmele. „Näiteks rinnavähk kipub noortel olema agressiivset bioloogilist tüüpi – suurema tõenäosusega HER2-positiivne või kolmiknegatiivne,“ tõdeb dr Metsaots. Probleemiks peab ta aga ennekõike seda, et sageli avastatakse rinnavähk noortel naistel keskmiselt hilisemas staadiumis, põhjuseks võib olla nii diagnoosi hilinemine kui ka agressiivsem vorm. Noorte patsientide vajadused ravis on unikaalsed. Klassikalised vähiravi meetodid – nagu keemiaravi, kiiritus ja operatsioon – võivad noortele, kel on ees veel aastakümneid elu, kaasa tuua ulatuslikke ja elumuutvaid kõrvalmõjusid.
„Loomulikult on noores eas vähi diagnoos erakordselt raske. Tihti alustavad noored patsiendid selles eluetapis oma karjääri ja planeerivad perekonda. Vähidiagnoosi saades variseb elu justkui kokku,“ nendib dr Metsaots. „Vähiravi ise põhjustab ohtralt stressi ning võib avaldada pikaajalist mõju kehapildi muutuse kaudu, näiteks opereeritud rinna või stoomi näol kõhul. Samuti võivad inimest saata pikaajalised kõrvaltoimed, nagu viljakuse vähenemine, perifeerne neuropaatia, häired südametöös, kardiotoksilus, mäluprobleemid ja keskendumisraskused.“ Kõige sellega on Regionaalhaigla arvestanud ning patsientide raviteekonna toetamiseks kuuluvad ravimeeskonda lisaks onkoloogidele ka sotsiaaltöötaja, psühholoogid, kogemusnõustajad, kõrvatoimete õed. Koostööd tehakse viljatusraviarstide ja meditsiinigeneetikutega.
Patsient Revo lugu: maovähist vabaks
Viit aastat peetakse vähiravis maagiliseks tähiseks – kui see on möödunud ning kasvaja pole oma kombitsaid enam näidanud, võib inimese suure tõenäosusega terveks kuulutada. Toitumisterapeudil ja kogemusnõustajal Revo Türkil (41) on maovähidiagnoosi saamisest möödas kuus aastat. Noore mehena ei osanud Revogi esialgu diagnoosi enda jaoks võrrandisse panna. „Paar nädalat arvasin, et see on halb unenägu ja vale leid, ühel hetkel aga mõistsin, et see on reaalsus, millega pean hakkama tegelema,“ meenutab ta. Kõige keerulisemaks peab mees kaht esimest haigusaastat, mille jooksul eemaldati temalt magu, tuli taastuda operatsioonidest ja keemiaravist, käia kontrollides. „Sel ajal ma polnud elujõuline inimene. Mõtlesin küll, et kõik on hästi, aga haiglasse jõudes oli alati kartus sees –
äkki jälle midagi leitakse,“ räägib Revo.
Mõistagi on ka Revo analüüsinud, miks just teda vähk tabas, pealgi veel noorelt. Enesehävituslikult pole ta elanud. Ettevõtjana oli küll stressi parasjagu ning aastate eest ei pööranud ta ka oma söömisele kuigi suurt tähelepanu. Revo on veendunud, et psühhosotsiaalsete tegurite ja vaimse heaolu mõju haiguste kujunemises ei tasu alahinnata. „Tihtipeale hoiame näiteks pikalt kinni töökohast või mõnest ühiskondlikust rollist, mis meile tegelikult ei meeldi või millest oleme ära väsinud, kuid me ei julge teha muutust ja liikuda edasi, sest oleme ebakindlad. Kokkuvõttes oleme aga õnnetud. See tekitab sisemist
rahuolematust, mis hakkab närima – ka see võib viia lõpuks haiguste tekkeni,“ arvab kogemusnõustajana tegutsev Revo. Tagantjärele tõdeb temagi, et oli kaua kinni asjades, mis tekitasid stressi ja pinget. „Oleme ka pikalt elanud hirmupoliitika väljas – koroona, sõda, majanduses toimuv – pinge on igal pool päris suur. Palju stressi, kehv toitumine, unevähesus, kogu aeg on vaja teha järjest rohkem tööd, et ära elada. Sellest ka see haigestumine järjest suureneb,“ mõtiskleb Revo. „Elus peab valitsema tasakaal ning töö kõrvalt peab jääma aega ka pere ja sõprade jaoks.“
Tervenemise võtmed: usalda arste ja aita iseennast
Revo peamised põhilised tugisambad tervemise teekonnal olid raviplaan, elustiil ja mõtteviis, vaimsed praktikad stressi maandamiseks ning lähedaste tugivõrgustik „Olen veendunud, et kõik see aitas mul jõuda selleni, et olen täna terve,“ lausub ta.
Kogu ravi vältel mängis tähtsat rolli usaldussuhe raviarsti, onkoloog Tiit Suurojaga. „Kõik minu kõhklused ja kahtlused suutis ta oma enesekindluse ja rahuga kõrvale heita. Tema lühikesed ja konkreetsed vastused ei jätnud järeldusteks ruumi,“ sõnab ta.
Ent Revo arvates on peale raviplaani tervenemises suur roll ka isetegemisel. Toitumist muutis mees esialgu üsna radikaalselt – loobus neljaks-viieks kuuks täielikult valgest suhkrust ja nisujahust, menüüst jäid välja ka kiired lihtsüsivesikud ning liha- ja piimatooted. „Tegin kehale söömise hästi lihtsaks: mu toidulaud koosnes peamiselt taimsest toidust ja munast, jõin palju aed- ja köögiviljamahlu, tarvitasin rohkelt taimset valku ehk kaunvilju. Tundsin sellest reaalset kasu – mu kehal läks kergemaks ja une kvaliteet paranes,“ räägib Revo. Samuti leidis ta põhiravile tuge Hiina meditsiinist. „Oluline on leida inimene, kellega rääkida ausalt, tundmata ebamugavust. Minu jaoks oli see vend, kel on minust kümme aastat rohkem elukogemust,“ tõdeb Revo. „Kõik see kokku andis mulle ka tunde, et olen midagi iseenda
jaoks teinud ning sain sellest enesekindluse ja jõu edasi liikuda.“
Praegu sööb toitumisterapeudiks õppinud mees suuresti kõike, kuid väldib poolfabrikaate, valmistoite, vorsti- ja singitooteid. Ta soovitab panna menüüs tugevalt rõhku köögiviljadele, vikerkaarevärvidele taldrikul ning jälgida, et toit oleks kiudaineterikas. „See on organismi puhastamiseks, ülekaalu vältimiseks ja haiguste ennetamiseks väga vajalik,“ ütleb Revo. Mida soovitab ta teistele, kes saavad noorelt vähidiagnoosi? „Mõtle läbi, mis kohas sa hetkel oled ning millised on sinu väljavaated. Mis sulle jõudu annab ning mis on sinu eesmärk,“ ütleb Revo. „Selle kaardistamine annab elujõu ja tahte liikuda edasi, pingutama ka läbi valude. Mina sain aru, et olen noor inimene, olen oma perele ülivajalik ning ma tahan näha oma lapsi suureks kasvamas. See oli minu motiveeriv jõud.“
Egle tõdeb, et tunneb end imeliselt. Tema keemiaravi lõppes aprillis 2022 ning alates sellest hetkest on ta olnud retsidiivivaba ehk haigus pole uuesti ilmnenud.
Positiivsel rajal aitavad hoida pere, lapsed, sõbrad, koerad-kassid. Juba ravi alguses otsustas ta, et usaldada arste ja psühholoogi, kes on olnud suureks toeks. „Elan ja tõesti katsun väärtustada igat päeva, ja ämbritki, mis on ju meie elu osad,“ sõnab ta. „Unistan palju ja üritan oma unistusi ka realiseerida. Unistustel on nii mõnus edasiviiv ja eluline jõud,“ sõnab ta.
Edusammud agressiivsete vähivormide ravis
Viimastel aastatel on suured muutused toimunud kahe agressiivse rinnavähi alatüübi, HER2-positiivse ja kolmiknegatiivse ravis, mis on parandanud märkimisväärselt patsientide tervenemise väljavaateid.
Mittespetsiifilise keemiaravi kõrvale on lisandunud sihtmärkravimeid, mis võimaldavad pakkuda patsientidele nn rätsepravi. Operatsioonieelne ravi võimaldab määrata kasvaja haigustundlikkust ning tõhustada seeläbi kõrgema taastekke riskiga patsientide ravi, et saavutada parim tervistumise tõenäosus.
Alates 2020. aastast on Tervisekassa rahastusega kõigil II ja III staadiumiga HER2-positiivse rinnavähiga patsiendel võimalus kasutada operatsioonieelset keemiaravi koos kahe HER2-vastase antikehaga. „Seesugune kombineeritud ravi võimaldab üle 60% juhtudest operatsiooni hetkeks saavutada rinnavähi suhtes täieliku ravivastuse,“ selgitab onkoloog Tõnis Metsaots. „See tähendab, et operatsioonijärgses kasvajapreparaadis puudub kasvajaline komponent – vähist on alles jäänud vaid armkude. Selline tulemus parandab oluliselt haiguse prognoosi ning nende patsientide haigusvaba elulemus on üle 90%.“
Sellegipoolest jääb 40% patsientidel vaatamata maksimaalsele operatsioonieelsele ravile rinda või lümfisõlmedesse jääkkasvaja alles. „Neil on kasvaja bioloogiliselt agressiivsem, operatsioonieelse keemiaravi suhtes resistentsem ning nende patsientide viie aasta haigusvaba elulemus on ajalooliselt olnud 70%,“ räägib dr Metsaots. „Need patsiendid vajaksid ravi eskaleerimist. Taaskord, hea uudisena on alates 2021. aastast Eesti patsientidele kättesaadav uut tüüpi antikeha ja keemiaravi kombinatsioonpreparaat, mille operatsioonijärgne manustamine parandab märgatavalt ehk poole võrra nende patsientide haigusvaba prognoosi.“
Kättesaadavad on ka kolmiknegatiivse rinnavähi uued ravivõimalused. „Kliiniliselt on kolmiknegatiivne rinnavähk agressiivne, ravile halvasti alluv kasvaja ning metastaseerumise korral rinnavähkidest halvima prognoosiga,“ selgitab onkoloog. Seni on selle diagnoosiga patsientidele pakutavad ravivõimalused olnud piiratud vaid keemiaraviga, kuid alates 2024. aastast on Eestis kättesaadav immuunravi, mida kasutatakse nii enne operatsiooni kui ka vajadusel pärast kasvaja kirurgilist eemaldamist.
Lihtsustatult stimuleerib see ravim immuunsüsteemi, et keha ise tunneks muteerunud ja kiiresti areneva kasvaja ära kui kehavõõra ja asuks seda ründama. Selle ravimi lisamine II ja III staadiumi kolmiknegatiivse rinnavähi keemiaravile parandab dr Metsaotsa sõnul oluliselt haiguse kaugtulemusi – kui viieaastane haigusvaba elulemus keemiaraviga on 72%, siis immuunravi kombinatsiooniga 81%.
Dr Metsaots tõdeb, et Regionaalhaigla arstkond on uutest ravivõimalustest tingitud muutust juba ka selgelt ravitulemustes märganud: üha rohkem patsiente saab suurepärase ravitulemuse ning haiguse metastaseerumist ehk IV staadiumiks arenemist kohatakse harvem.
Kuula! Vähist ausalt ja avatult
Delfi taskuhäälingus „Onkoloogika“ räägivad kaks IV staadiumi vähidiagnoosiga naist, Kristel Leif ja Pille Retter, ausalt ja avatult oma teekonnast. Taskuhäälingus kohtuvad päris elu lood, emotsioonid ja teaduspõhine info. Lisaks saatejuhtide isiklikele lugudele toob „Onkoloogika“ kuulajateni valdkonna ekspertide teadmised, teiste kaasteeliste kogemused ning arutelud selle üle, mida elu vähiga kaasa toob – alustades ravivõimaluste ja vaimse tasakaaluga ning lõpetades huumoriga, mis aitab raskustest läbi tulla.