Pealehele
Reede, 26. september. Kell on 8.30. Põhja-Eesti Regionaalhaigla päevakirurgiakeskuse ooteruumis istuvad esimesed patsiendid, hommikumantlid seljas.
Nende terviseseisund on juba põhjalikult hinnatud: anestesioloogi küsitlusleht täidetud, teada on läbipõetud ja kaasuvad haigused – nagu ka harjumused, sh suitsetamine ja alkoholi tarvitamine –, võetavad ravimid ning seegi, kas patsient on millegi suhtes ülitundlik. Vajalikud vereanalüüsid ja uuringud on tehtud. Patsiendid on öelnud operatsioonile jah. Pole midagi, mis võiks seda takistada. Nad on nii valmis, kui olla saab.
Operatsioonile eelnenud päeval on neile helistanud päevakirurgia õde-nõustaja Diana Tõkke. Ta on käinud patsiendiga läbi kõik olulise: mis kell ja kuhu täpselt tulla, mida ja millal enne operatsiooni tohib süüa-juua, selgitanud, et verd vedeldavad ravimid tuleb ära jätta või asendada ning et viirushaiguste tunnuste korral tuleb jääda koju. Et midagi kõrvust mööda ei läheks, saadab ta patsiendile ka e-kirjaga meeldetuletuse ja infolehe.
Kõik algab patsiendi ohutusest
Päevakirurgia töö algab patsiendi ohutuse ja turvalisuse tagamisest – see on vundament, milleta ei püsi püsti ükski ravi ega hooldus. Sarnaselt statsionaarse kirurgilise raviga on ka päevakirurgias määravad selged tööprotsessid ja kokkulepitud standardid. Määrav on personali regulaarne koolitus ning kompetentsi hoidmine.
Päevakirurgia on viimastel aastatel arenenud helikiirusel ja võimaldab teha üha keerukamaid operatsioone, ilma et patsiendil tuleks öid haiglas veeta. Et päevakirurgia patsientide valikul ei määra enam mitte ainult vanus, vaid elujõulisus ja üldine toimetulek kaasuvate haigustega, tuleb erilist rõhku panna kommunikatsioonile ning ohutust tõstvate protseduuride järgimisele. Tähtis on patsientide informeerimine operatsioonieelses rahulikus keskkonnas, kirurgilise ohutuse kontrollkaart ning arvestada vanusega seotud riske. „Sestap pöörame ka päevakirurgias üha suuremat tähelepanu patsiendi hiljutistele kukkumistele, mis on võetud ka Euroopa patsiendiohutusprogrammis fookusesse,“ selgitab päevakirurgia osakonna õendusjuht Evelin Paisujõe. „Selle kohta on vaja täita küsimustik – kui patsient on kukkunud, tuleb teda eriti hoolikalt jälgida, sest operatsioonist tingitud lisastress, ravimid ja võõras keskkond võivad kukkumise riski suurendada. Küsimustiku alusel määratakse skoor ning õde hindab patsiendi liikumisvõime stabiilsust ja abivahendi vajadust. Meie eesmärk on patsient võimalikult kiiresti pärast operatsiooni liikuma saada, sest nii paraneb inimene kiiremini. Oluline on, et patsient saaks kodus oma igapäevatoimetustega hakkama ning jätkaks ka kodus liikumist.“
Regionaalhaigla päevakirurgia osakonnas on viis operatsioonituba. Kui muidu töötab neist täie võimsusega neli, siis täna kolm – ka kirurgil võib laps haigeks jääda. Viies tuba ootab vajalikku sisustust.
Ühe päeva jooksul jõuab päevakirurgias operatsioonile 25‒30 patsienti, neist 10‒15 opereeritakse lokaalanesteesiaga. Siin tehakse operatsioone üheksal erialal: neurokirurgia, otorinolarüngoloogia, ortopeedia, pea- ja kaelakirurgia, näo- ja lõualuukirurgia, üldkirurgia, uroloogia, günekoloogia ja mammoloogia.
Üks operatsioon kestab keskmiselt poolteist tundi, suuremad lõikused kuni kaks ja pool tundi. Septembrikuu viimase reede operatsioonigraafikus on neli nimmelülide vahelise diski operatsiooni, kaks songa, ühe sapipõie ja üheksa nahakasvaja lõikust, nende hulgas nii hea- kui ka pahaloomulised.
Päeva esimene lõikus: Arturi sapipõis
Kell 9.00. Kolmandas operatsioonitoas on sapipõie operatsiooniks ette valmistatud Artur (55). Operatsiooni tiimi kuulub seitse inimest: operatsiooniõde ja õendustöö koordinaator Eva-Heleen Koit, operatsiooniõde Anneli Soolmann, operatsioonitoa tehnik Svetlana Smirnova, anestesioloog Jevgenia Hudolejeva ja anesteesiaõde Kirke Kotkas ning kursusekaaslastest kirurgid Jaan Kirss ja Mariliis Rauk.
Igaühel on oma kindel roll ja vastutus ning üks ei saa toimida teiseta. Õed on ette valmistanud operatsioonitoa ja patsiendi: puhastanud patsiendi naha; sättinud silmadele plaastrid, et need operatsiooni ajal lahti vajudes ära ei kuivaks; paigutanud lauale vajalikud töövahendid. Opereeriv kirurg ei võta laualt ise midagi, kõik ulatab talle õde. Patsiendi povidoon-joodi lahusega kollaseks võõbatud kõhul on kirjutatud suurte trükitähtedega kolm tähte LCE, mis on lühend operatsiooni nimest. „Isegi patsiendi katmine linaga on täppistöö – kui lina paigas, ei tohi seda enam nihutada,“ mainib operatsiooniõde Eva-Heleen Koit.
Kolmest komponendist ehk unerohust, valuvaigistist ja lihaslõõgastist koosnev anesteesia on Arturi unne suigutanud. Anesteesiaarst ja -õde hoolitsevad selle eest, et patsiendil oleks võimalikult vähe stressi, südametegevus oleks normis, aparaat hingaks tema eest ning kui peaks tekkima verejooks, tuleb sellele reageerida.
„Kirurgi ülesanne on lihtsalt korralikult käituda ja õigel ajal kohale tulla,“ muigab dr Jaan Kirss. „See on hästi suur töö, mis siin taustal käib. Meie teeme siin täna ainult selle jäämäe tipu osa ära.“
Igal meedikul oma kindel roll
Opitoas mängib taustaks muusikat Relax FM. Selgub, et sarnase muusikavalikuga kanalid on vaat et kogu maailma opitubades eelistatuim valik. Muidugi on ka kirurge, kes tulevad oma playlist’iga, kuid dr Jaan Kirss ja dr Mariliis Rauk nende hulka ei kuulu. Nemad hoopis mõtlevad teinekord ise laule välja.
Veel enne, kui laparoskoop Arturi sapipõie suunas liikuma hakkab, tutvustab tiim end maskide tagant veel korra nimepidi ning ütleb, millist rolli keegi täidab. See on operatsiooni kontrollkaardi üks osa ning patsiendi ohutuse tõttu vajalik. Kõigi osapoolte koostöö on ülioluline.
Aastaid tagasi tehti sapipõie lõikus avatult, nüüd jäävad laparoskoobist vaid väikesed lõikehaavad. Sapipõie operatsioon sõltub paljuski inimese anatoomiast, selle kestus varieerub 20 minutist kuni pooleteise tunnini. Tänase operatsiooni aeg liigub rekordi suunas – umbes 15 minuti pärast on Arturi sapipõis võidukalt Eva-Heleen Koidu käes, pistetud „Gucci kotti“ formaliinilahusesse ning uurimiseks valmis.
Kirurgid õmblevad-kleebivad väikesed lõikehaavad niidi ja liimiga kokku. Õde kuivatab naha ning hoolitseb, et haavad oleksid kaitstud. „Sulavad niidid on väga mugavad – nii hoiab patsient operatsioonijärgsete tegevuste pealt kokku kuni terve päeva oma elust,“ nendib dr Kirss. Tõsi, vahel on vaja kasutada eemaldatavaid niite, näiteks kui opereeritud piirkond saab tugevalt mehaanilist koormust, koed vajavad pikaajalist toestust või on tegu mustade haavadega, samuti võib see sõltuda operatsiooni eripärast. Kirurgid on töö lõpetanud, neid ootab täna ees veel kaks songa operatsiooni. Patsienti jääb mõneks ajaks veel jälgima anestesioloog ja anesteesiaõde – et opereeritu ise hingama hakkaks ja tema lihaste töö taastuks.
Patisendi teekond peab olema selge ja lihtne
Operatsiooniõeks otse koolipingist ei saa, nemad koolitab välja haigla. „Operatsiooniõe eripära seisneb selles, et siin on vaja palju tehnilist kiirust, kuid patsiendiga suhtlemist on vähe,“ selgitab õendustöö koordinaator Eva-Heleen Koit. „Kõik operatsioonikäigud peavad õel selged olema – kirurg ei pea midagi ütlema, vaid õde juba teab, mida ta parasjagu vajab. Ajaga on läinud töö keerulisemaks ja tehnilisemaks, juurde on tulnud lisavahendeid. Kogu aeg nihutame piire.“
Regionaalhaiglas on aastaid panustatud sellesse, et tõsta patsientide teadlikkust ravi käikudest ning muuta tema teekond keerukana tunduvas süsteemis võimalikult selgeks ja lihtsaks. Päevakirurgiasse operatsioonile jõudes on patsiendil enamasti juba pikem meditsiiniteekond selja taga: perearst ja -õde, polikliinik, uuringud ja analüüsid, teised erialaspetsialistid.
Vahetult enne operatsiooni kohtub patsient ka hooldaja, õe ja opereeriva kirurgiga. Kui on tekkinud veel mõni probleem või küsimus, saab see lahenduse. Ka valuraviga alustatakse kohe, kui patsient osakonda saabub. See on ennetav valuravi – valu tuleb peatada enne, kui see tekkida võib.
Operatsioonilaualt viiakse patsient anesteesiaõdede ja hooldajate valvsa silma alla ärkamispalatisse. Ärgates saab patsient juua-süüa, infot edasise kohta ning valuravi jätkub. Kui valu ei häiri, saab patsient lihtsamini liikuma ja rutem koju.
Ortopeedipatsienti nõustab ka füsioterapeut, kes selgitab välja vajaduse edaspidiseks taastusraviks ning annab harjutused kiiremaks paranemiseks. Kirurg teeb ülevaate operatsiooni õnnestumisest ning annab kaasa väljavõtte haigusloost, kus on kirjas operatsioonijärgsed soovitused režiimiks ning õe-nõustaja telefoninumber, kuhu küsimuste korral helistada. Ja ongi patsient kojuminekuks valmis.
Neurokirurgia tuba: Kaili diski sopistus
Keskuse teises operatsioonitoas opereerib neurokirurg ja neurokirurgia innovatsiooni üks eestvedajatest päevakirurgias dr Martin Keba nimmelülide vahelist diski Kailil (44). Selline lõikus kestab tavapäraselt 40 minutist pooleteise tunnini.
Kaili on staažikas jalgpallimängija. Kaks aastat tagasi opereeriti tal Regionaalhaiglas põlve. Kui see korda sai, algasid jalavalud. Kaili kannatas aasta aega, lootes, et küll valu taandub ja ta taastub ise. Siis läks naine aga füsioterapeudi vastuvõtule, kus selgus, et probleem on hoopis seljas, mitte jalas.
Kaili pidi loobuma suuremast sporditegemisest: jalgpallist, jooksust, jõusaalitrennist. Harjutas pool aastat hoolsalt füsioterapeudi nõuannete järgi, käis ujumas, kõndis 10 000 sammu päevas – kõik see aitas kaasa taastumisele ja leevendas ka valu, kuigi lõplikult see ikkagi ära ei kadunud. Ta lonkas, jalg suri alatasa ära ning tallaalune muutus tundetuks. Kuna valu ei lasknud enam ka öösiti magada, tuli arstiga aru pidades otsus opereerida. Magnetresonantstomograafia (MRT) näitas nimmelülide vahelise diski sopistust, mida oli vaja puhastada, kuna see surus närvi vastu.
Ärkamispalatis operatsioonist toibunud Kaili tõdeb, et võrreldes paari aasta taguse ajaga, mil tal põlve opereeriti, on päevakirurgia areng olnud märkimisväärne. „Mäletan, et toona tulin haiglasse hommikul, kuid operatsioonile sain alles pärastlõunal, nii et jõudsin söömata olemise tõttu juba väga tigedaks muutuda. Nüüd toimus kõik nii kiiresti. Tulin haiglasse ja juba poole tunni pärast algas operatsioon. Teavitused ja juhised olid selged ja arusaadavad,“ kiidab ta. „Kui mul algas nohu ja hakkasin kõhklema, kas saan üldse operatsioonile tulla, helistasin haiglasse ja sain kõikidele küsimustele vastused. Teadsin ette, mis tuleb, nii et mul polnud mingisugust hirmu. Kõik on hea eesmärgi nimel.“
Voodi kõrvale lauale on Kailile pandud banaan, kohupiimakreem ja mahl. Ta ootab, et arst annaks talle edasised juhised, ning seejärel kojuminekut.
Jalgpalli plaanib ta tulevikus asendada mõne rahulikuma ala, näiteks padeliga. „Jalgpallis tekib adrenaliin, mille tõttu ei tunne isegi kukkudes valu, vaid jooksed lihtsalt edasi. Vigastuste oht on väga suur,“ sõnab ta. Kohe kindlasti ei kavatse ta aga spordist loobuda. „Sport on üks minu elu osa, see annab energiat,“ sõnab Kaili.
Õpitud abitusest ja ärevusest on vaja üle saada
Kuu aja eest ametisse astunud päevakirurgia osakonna õendusjuht Evelin Paisujõe tuli Regionaalhaiglasse tänavu mais. Ta on kaardistanud, mis sujub päevakirurgias väga hästi ning kust on võimalik veel paremaks minna. „Ma sooviksin, et erialad tunneksid üksteisega koos töötades veelgi mugavamalt ning inimesed julgeksid olla rohkem avatumad. Aeg-ajalt kohtab ikkagi vanast ajast jäänud lahterdust, mis on arsti, mis õe vastutus. Tahaksin, et õdedel kaoks ära hirm arstiga suhtlemisel, et arst usaldaks õde ja õde arsti – see on minu ideaal. See tagab ka parema ravikvaliteedi ning patsiendi turvalisuse,“ räägib Paisujõe.
Patsiendi turvalisus ja ohutus on osakonnas olnud esmatähtis aegade algusest, küll aga soovib Paisujõe, et patsientide ärevus oleks enne operatsiooni väiksem. „Ärevus tekitab segadust ja unustamisi – me küll räägime, et ei tohi päev varem teatud ravimeid võtta või süüa-juua, aga ärevuse tõttu see ikkagi mõnikord ununeb,“ sõnab ta. Üks võimalik parendusvõimalus selleks on erinevad digirakendused, mida näiteks mujal maailmas kasutatakse patsientidele meeldetuletuse tegemiseks. Ka suurema hulga tugipersonali kaasamine võib olla üks lahendustest. Paisujõe sõnul on üks patsientide peamisi hirme endiselt narkoos – mida see ikkagi endast kujutab ning mis nendega sel ajal toimub. „Kõik invasiivne, mis läbib patsiendi nahka ega ole nende kontrollitav, tekitab hirmu. Kõheldakse, kas nad saavad kodus iseseisvalt haavahooldusega hakkama,“ selgitab Paisujõe. „Kui vastused küsimustele on olemas ning vajaduse korral ka lisaselgitused, väheneb ka ärevus.“
Õendusjuht tõdeb, et palju kohtab osakonnas ka patsientide õpitud abitust. „Julgustame patsiente palju liikuma, et nad tuleksid ise oma tervisega toime. Selleks on vaja aga jällegi rohkem selgitusi, et inimesel tekiks kindlustunne, et turvaline keskkond on tagatud,“ selgitab Paisujõe.
Reedel operatsioonile, esmaspäeval tööle
Ärkamispalatis on narkoosist toibunud sapipõie operatsiooni läbi teinud Artur. Ta tunnistab, et oli enne operatsiooni väga närvis ja ärevuses. „Ootasin midagi hullu – hakkavad lõikama, veri hakkab voolama, oeh ... kuid jäin magama ja oligi kõik,“ tunnistab mees kergendusega. Kõik on mõistetav – viimane haiglakogemus jääb Arturil lapseikka, millest ta ei mäleta suurt peale meeletu valu.
„Praegu on mul supertunne, kohe ei usugi, et nii võib olla,“ ütleb Artur naeratades. „Ja kui kiiresti see kõik toimus! Mul on tohutult vedanud, et mulle tehti sellised uuringud, avastati valude põhjus ja leiti minu jaoks aega,“ kiidab Artur. Nüüdsest ajab mees läbi ilma sapipõieta – keha on aga tark ega salli tühja kohta: maks toodab endiselt sappi, mis voolab otse peensoolde.
Esmaspäeval plaanib Artur tööl olla. Nii nagu ka kõik teised tänased patsiendid, tõdeb kirurg Jaan Kirss. „Päevakirurgia on mugav ja toibumine kiire. Haiglas pikutades ei saa keegi otseselt terveks, täie tervise ja harjumuspäraste tegevuste juurde jõutakse ikkagi kodus,“ tõdeb dr Kirss.
Koos dr Kirsiga päevakirurgias peamiselt kõhupiirkonna operatsioone tegev kirurg Mariliis Rauk tõdeb, et võrreldes 2012. aastaga, mil ta kirurgina päevakirurgias tööd alustas, on tempo läinud kiiremaks, haigeid on rohkem ning lõikused muutunud keerulisemaks. „Varem olid raskemad haiged, keda nüüd võetakse vastu ka päevakirurgiasse, teises statsionaarses keskuses,“ täpsustab ta. „Päev täidetakse siin operatsioonidega maksimaalselt ära. Enamik lõikusi on muutunud laparoskoopiliseks – see on juhtunud viimase kümne aastaga. Mõnesid operatsioone, näiteks veenilõikusi, aga üldse ei tehtagi,“ räägib Rauk.
Päevakirurgia – võit kõigile osapooltele
„Ühiskond vananeb, haigusi tuleb juurde – seetõttu oleme pidanud vaatama, mida annab haiglast rohkem välja tuua ning kuidas lühendada patsientide haiglas viibimise aega,“ ütleb operatsioonikeskuse juhataja, anestesioloog Markko Pärtelpoeg, kellel äsja täitus kahekümnes tööaasta Regionaalhaiglas.
„Sellele on kaasa aidanud kogu meditsiini areng: operatsiooni meetodid on läinud vähem traumat tekitavaks, anesteesia mõju on muutunud lühiajalisemaks ja inimesed toibuvad kiiremini: kui varem võis selleks kuluda kuni terve päev, siis nüüd möödub toime enamasti juba 20 minutiga,“ tõdeb dr Pärtelpoeg. Näiteks seljaoperatsioonid, mille järel viibis inimene varem kolm kuni neli päeva haiglas, tehakse nüüd päevakirurgias.
„Päevakirurgia on kiire ja riikliku meditsiinisüsteemi jaoks odavam. Tänu päevakirurgiale saame inimestele rohkem pakkuda ehk võtta vastu rohkem patsiente. Patsiendile on see turvalisem, kasulikum ja psühholoogiliselt parem – ta ei jää haiglasse teiste murede keskele, vaid võib minna koju, kus ei ole võõraid teekondi tualetini, saab süüa oma toitu ning teha jõukohaseid toimetusi. Pärast operatsiooni on ülioluline õige valuravi, kuid ka see on tänapäeval võimalik inimesele koju kaasa anda, selle manustamiseks ei ole vaja meedikut. Teada on ka, et haavad paranevad kodus kiiremini. Nende hoolduse teeme siin patsiendile selgeks.“
Tulevikku vaadates näeb operatsioonikeskuse juhataja, et abiliste osakaal võiks jääda osakonnas pigem väiksemaks, seevastu peab suurenema nõustamise osa ja patsientide teadlikkuse tõstmine, et patsiendid saaksid iseenda eest hoolitsemisega pärast operatsiooni kodus hakkama. „Osakonnas töötav abistav personal ei kao küll päris ära, nagu näiteks tänapäeva lennujaamades või kauplustes näeme, kuid tähtis on korraldada süsteem selliselt, et patsiendi teekond oleks hästi turvatud ja ohutus tagatud,“ sõnab dr Pärtelpoeg.
Ühest unistab dr Pärtelpoeg küll – sellest, et tulevikus näeks päevakirurgia osakonna ärkamispalat välja nagu lennujaama lounge, kus narkoosist toibudes saab patsient rahulikult ringi liikuda, endale ise millal tahes võileiva valmistada ning soovi korral arvutiga tööd teha. „Tõsi, tähtsad elumuutvad otsused ja näiteks tööalaste lepingute sõlmimine tasub endiselt küll pigem hilisemaks jätta,“ sõnab ta sooja muigega.
Oleme astunud ühte sammu ühise eesmärgi nimel
Janika Rukis, päevakirurgia osakonna loomise juures viibinud, 15 aastat päevakirurgia õendusjuht
Põhja-Eesti Regionaalhaiglas alustas 6. septembril 2010 tööd esimene päevakirurgia osakond Eestis – aeg oli selleks küps. Eesmärk oli viia patsiendi haiglas viibimise aeg miinimumini ja tagada tema kiire operatsioonijärgne taastumine. Tehnoloogiliselt olid operatsioonid muutunud keerulisemaks, kuid patsiendile vähem traumeerivaks. Selgeks oli saanud, et kodune keskkond aitab paremini kaasa patsiendi taastumisele ja paranemisele.
Tõhus koostöö
Seisin 2010. aasta alguses toonase kirurgiakliiniku juhataja dr Leonhard Kuke kabinetis ning suutsin teda veenda, et olen õige inimene selle osakonna loomisel kaasa aitama. Osakonna valmimine sai teoks kirurgia- ja anesteesiakliiniku juhtide tõhusa koostööna. Dr Andrus Remmelgas juhtis siis anesteesiakliinikut. Ilma operatsioonikeskuse juhi dr Sergei Kagalota ning operatsioonikeskuse õendusjuhti Kai Sletita poleks päevakirurgia osakond olnud see, milleks ta kujunes.
Päevakirurgia osakonda koondusid operatsioonideks kirurgiakliiniku 11 eriala kirurgid, keda oli umbes paarisaja ringis, lisaks anestesioloogid, anestesistid, operatsiooniõed, tehnikud, osakonna õed, hooldajad – kõik pidid astuma ühte sammu ühise eesmärgi nimel, milleks oli patsiendi kvaliteetne kirurgiline ravi ning kiire ja turvaline taastumine. Kokku tuli koondada erinevate isiksuste soovid ja vajadused.
Esimesetel kuudel paiknes osakond Mustamäe korpuse 0-korrusel vastvalminud kiiritusravi ruumides, seejärel kolisime Hiiu onkoloogiahaiglasse. See periood tõi välja puudujäägid päevakirurgiapatsientide valikus, osapoolte arusaamades, patsiendile informatsiooni kättesaadavuses. Töötasime välja patsiendi teekonna skeemid, haiguste ja operatsioonide infolehed ja -voldikud.
Patsientide positiivne tagasiside
2016. aasta aprillis alustasime tööd Mustamäel viie operatsioonitoaga osakonnas. Nüüdseks on kujunenud päevakirurgiakeskus suuremaks, tugevamaks, patsiendisõbralikumaks ning seda tänu suurepärasele meeskonnatööle ja eri erialade spetsialistide koostööle.
Mulle on olnud hästi südamelähedane päevakirurgia õe-nõustaja ametikoha loomine, millega kaasnes osakonna sujuvam töö, paranes patsiendi informeeritus ning suurenes tema kindlustunne, et operatsioonijärgselt kodusele ravile suundudes on olemas õde, kes vajaduse korral tema küsimustele vastab ja aitab probleemidele lahenduse leida.
Suurt rõõmu on valmistanud patsientide positiivne tagasiside. Kiidetakse meeldivat ja hoolivat personali ning asjalikke arste. Mõnedki on maininud, et esimest korda tunnevad nad ennast haiglas nii koduselt ja meeldivalt, et tahaksid tagasi tulla. Aastatega on patsiendid muutunud ka teadlikumaks, kuid samas ka nõudlikumaks.