Pealehele
Pille-Riin Orumaa on keemiaravi osakonna õendustööga iga kandi pealt kursis: ta tuli keemiaravi osakonda tööle abiõena, jätkas õena ning alates maikuust toimetab õendusjuhi rollis. See pole veel kõik: tal jagub ka ideid, kuidas hinnata onkoloogilise õendusabi kvaliteeti või liikuda õdede paikmepõhise töökorralduse suunas.
Tekst: Eli Lilles
Rääkige pisut oma teekonnast Regionaalhaiglas.
Regionaalhaiglas alustasin juba Tervishoiu Kõrgkooli alguses hooldajana pea- ja kaelakirurgia osakonnas. Ka seal puutusin onkoloogiaga kokku. Järgnes praktika välismaal, seejärel tulin keemiaravi osakonda ning pärast nelja ja poolt aastat alustasin õendusjuhi ametis. Mulle pakuti kandideerides kohta ka neurokirurgiasse, kuid kuna onkoloogia oli juba varasemast pisut tuttav ning mu enda lähedased on olnud vähihaiged, siis soovisin onkoloogia erialale kaasa aidata ja seda arendada.
Kuidas teil on õendusjuhi ametis seni läinud?
Ma arvan, et mitte just kõige hullemini (naerdes). Nagu mujal, on ka meil väga suur õdede puudus kimbutamas, seega on väljakutseks õdede leidmine, väljaõpetamine ja hoidmine onkoloogiavaldkonna juures. Olgem ausad, ega onkoloogia kõigile sobigi. Praegused töötajad on väga-väga tublid ja ääretult soojad. Siin on nagu teine perekond: kodus on üks ja tööle tulles siin teine.
Millised eesmärgid olete endale õendusjuhi ametis seadnud?
Lühiajalised eesmärgid on personaliteemalised: võimalikult palju uusi õdesid leida ning nad meie keskkonda integreerida. Kolm uut abiõde, kes veel Tervisehoiu Kõrgkoolis käivad, on juba lisandunud. Ka Y-korpusesse kolimine on katsumus, aga saame täitsa oma maja. Pikemas perspektiivis tahaks koostöös arstidega liikuda paikmepõhise õenduse suunas. Näiteks ongi eraldi õde, kes on spetsialiseerunud kopsukasvajatele, ja tema teeb rohkem koostööd kopsukasvajatele spetsialiseerunud onkoloogiga. Õel oleks oma grupp patsiente, ta saaks paremini nende probleeme või kaasuvaid haiguseid tundma õppida. Õel oleksid oma patsiendid, kelle haigusest tingitud õendusabi vajadust õde hästi tunneks.
Teine pikem eesmärk on onkoloogiaõdede vaimsele tervisele tähelepanu pööramine. Näiteks õpetada, kuidas õed saaksid psühholoogilist esmaabi anda, nii patsientidele kui ka kolleegidele.
Kus te ennast viie aasta pärast näete?
Ütlen ausalt, ei oska veel ette näha. Ideaalis tahaks terviseteaduse magistriõppega ühele poole saada ning siis minna biomeditsiini doktoriõppesse.
Kas magistritöö on onkoloogia ja keemiaraviga seotud?
Jah, valideerin eesti keelde onkoloogilise õendusabi kvaliteediskaalat. Praegu Eestis sellist instrumenti või mõõdikut onkoloogilise õendusabi kvaliteedi hindamiseks polegi, see oleks esimene. Skaala sisaldab küsimusi, et patsient saaks ka ise õendusabis kaasa rääkida. Kui praegu alustan keemiaravi, siis identifitseerin patsiendi ja ravimi ning panen ravimi tilkuma. Eeldame, et patsient on arstiga juba rääkinud ning nõusoleku raviks andnud. Õde ei küsi enam, kas teeme või mida teeme. Küsimustiku abil saab lisaks välja selgitada ka psühhosotsiaalse turvatunde – kas patsient tunneb, et on heades kätes, kas ta tunneb, et ka tema perele on tähelepanu pööratud. Eraldi on välja toodud ka religioon ja spirituaalsed vajadused. Tõlkisin skaala vastavalt rahvusvahelistele teadustöö nõuetele ning nüüd ootan eetikakomitee luba uuringuga edasi minekuks. Plaan on viia küsitlus läbi keemiaravi osakonna esmaste patsientide seas. Ka see, kui küsimustik meie töösse ei sobi, oleks oluline tulemus, sest paljud küsimustikud, mis mujal maailmas loodud, ei pruugi saada rakendatud Eesti oludes.
Kui palju on õendusjuhil õetööd, kui palju administratiivset poolt?
Praegu on personalipuuduse tõttu õetööd isegi natuke rohkem olnud. Üldiselt on osakonna õendusjuhi töös nii ühte kui ka teist sama palju. Õe tööd teen ka, kuid õendusjuhina tuleb igapäevaselt õpetada ja juhendada oma töötajaid, lahendada igapäevaseid olukordi. Seoses Y-korpuse valmimisega oleme keskuses kõik olulised oma panusega, meil on osakonna ja keskuse õendusjuhtidega omavahel tööülesanded ning vastutus jagatud. Kõik aitame üksteist.
Paranevad tingimused nii patsientidel kui ka töötajatel
Põhja-Eesti Regionaalhaigla Mustamäe meditsiinilinnaku Y-korpusesse kolimine toob Pille-Riin Orumaa sõnul paremad tingimused nii patsientidele kui ka töötajatele. Loodetavasti motiveerivad need uusi töötajaidki lisanduma. Orumaa toob näiteid, mida uue korpuse avamine tähendab.
- Paremad tingimused nii töötajatele kui ka patsientidele. Patsientidel on rohkem privaatsust ja mugavust: palatid on enamasti ühe- või kahekohalised.
- Uues korpuses on sellised palatid, kus on võimalik negatiivse rõhu tekitamine. Kui isolaatori patsiendil on mure, saab ta aga oma vajadustest ka uuemate tehnoloogiavahendite kaudu teada anda.
- Uude majja tuleb kuuekohaline intensiivpalat, kus saab raskemas seisundis patsiente jälgida, uues korpuses on keemiaravi osakonnas samuti intensiivravi palat.
- Uue korpuse keemiaravi osakonnas on loodud juurde tingimusi, kus saab patsiendi või ka kolleegidega privaatsemalt rääkida, teiste tööd segamata.
- Uues keskuses oleme kõik kolleegidega üksteisele lähemal, praegu kitsaste olude sunnil oleme üle maja hajutatud. Kindlasti see ühendab kolleege veelgi ja on meeskonnale igati hea.