"Ma tahan, ma suudan, ma võin" – raamat armastusest ja elujanust

Juba mitu kuud püsib raamatumüügi edetabelites esikohal Mauri Dorbeki raamat tema naise Kristi võitlusest kopsuvähiga. Mis on selle raamatu fenomen? 

Kas müügiedu toidab inimeste uudishimu või lugu, mis pakub lohutust ja äratundmist neile, kes samuti kaotasid mõne lähedase kurjale haigusele? Raamatu lõppu jõudes tõdesin, et Kristi Ojasaare lugu õpetab väga ehedalt, kuidas leinaga toime tulla ning leppida kalli inimese surmaga.

Lugesin ja soovisin, et see poleks päris inimeste tõesti sündinud lugu. Peamiselt sellepärast, et võimas ja haarav tekst kandis palju suuremat üldistusjõudu, kui julgenuks oodata inimeselt, kes pole kunagi ühtegi raamatut kirjutanud. Kujutluslike tegelastega välja mõeldud lugu seedunuks lihtsamalt. Tragöödia tõi valusalt meelde sarnaste lugudega kaotused enda sõprade seas.

Raamat algab Kristi ja Mauri muretu ja rõõmu täis eluga, aga lõppeb südant murdva surmastseeniga Põhja-Eesti Regionaalhaigla 12. korruse vähiravi palatis. Me usume enda ja oma lähedaste igavesse elusse. Väärtustame naudinguid, tarbimist, turismi ja investeerimist. Ignoreerime surma võimalust nii kramplikult, et me ei taha teada sellega kaasnevast šokist, võimatusest tööd teha, surnukeha logistikast, jalust maha niitvast kurbusest, laste lohutamisest ja pöördumatusest.

Loe edasi Postimees 6. detsember 2022