Kiirem pääs soodusnimekirja tooks uued vähiravimid õigeaegselt Eesti patsientideni, kirjutab Vahur Valvere.
Uudised Euroopa Liidu plaanist reformida ravimiturgu on julgustavad. Tänu kiiretele arengutele vähibioloogia, inimgenoomi uuringute ja tehnoloogia valdkonnas on ka vähi diagnostika ja ravi viimasel kümnel aastal teinud läbi tohutu arengu ning muutunud varasemast oluliselt personaalsemaks.
Nende arengutega seoses on tulnud turule ka palju uusi ja innovaatilisi vähiravimeid. Seda ilmestavad Euroopa Ravimitootjate Liidu poolt läbiviidud ravimite kättesaadavuse uuringu "WAIT indikaator" tulemused, millest selgub, et aastatel 2018–2022 Euroopas heakskiidetud 168 innovaatilisest ravimist oli vähiravimeid 46 ehk ligikaudu 27 protsenti. Kahjuks olid Eestis neist kättesaadavad vaid kaheksa.
Rääkides kasvajate süsteemravist, on tavapärasele keemia- ja hormoonravile lisandunud konkreetsetele vähigenoomi molekulaarsetele sihtmärkidele suunatud nn sihtmärkravi. Väga kiirelt on arenenud ka immuunravi, mille käigus on konkreetsetele molekulaarsetele sihtmärkidele suunatud raviga võimalik aktiveerida patsientide enda immuunsüsteemi ehk teisisõnu vähivastast kaitsevõimet.
Väga sageli kombineeritakse parema ravivastuse saamiseks omavahel erinevaid ravimeetodeid. Perspektiivikaks on osutunud ka arengud geeni- ja rakuravi valdkonnas, mille käigus mõjutatakse konkreetseid vähi arenguga seotud geene või soodustatakse konkreetsete vähigeenide vastaste antikehade teket. Just nimetatud valdkondade tõenduspõhised tulemid võiksid veelgi kiiremini ka Eesti vähipatsientideni jõuda, et nende eluiga veelgi pikendada ja elukvaliteeti parandada.
Kinnitan, et Eestis on vähiravi heal tasemel ja toimub rahvusvaheliselt tunnustatud juhiste järgi. Viimasel aastakümnel on vähielulemus Eesti patsientide seas oluliselt paranenud ja Eesti Vähiregistri andmetel ületab meie vähihaigete viie aasta suhteline elulemus koos hea prognoosiga nahavähiga juba 60 protsendi piiri. See tuleneb eelkõige positiivsetest arengutest vähi diagnostika ja ravi valdkonnas, aga on kindlasti seotud nii elanikkonna tervisekäitumise paranemisega kui ka varasemast aktiivsema osalemisega erinevates vähi sõeluuringuprogrammides.
Oluliselt on edasi arenenud ka vähihaigete taastus- ja toetusravi ning elulõpuravi võimalused, kuigi Põhjamaadega võrreldes on meil jätkuvalt palju arenguruumi.
Võib kindlalt väita, et kaasaegsete diagnostika- ega ravimeetodite osas meil suuri puudujääke Eestis ei ole, kuid vähiravi ees seisab siiski ka mitmeid probleeme. Üks teravamaid on praegu arstide, õdede ja radioloogiatehnikute nappus. Teine murekoht on innovaatiliste ravitehnoloogiate, sealhulgas ka uute vähiravimite kättesaadavus.
Kõige olulisemad ravimid, mida vähiravis teatakse läbimurde ravimitena, on Eestis enamjaolt kättesaadavad, kuid uute efektiivsete innovaatiliste vähiravimite soodusnimekirja jõudmine võtab võrreldes teiste Euroopa Liidu riikidega oluliselt rohkem aega. Praegu tuleb neid Eesti patsientidel "WAIT indikaatori" uuringu andmetel oodata pärast Euroopas müügiloa saamist rohkem kui kaks aastat ehk üle 700 päeva.
Patsientide jaoks sõltub ravimi kättesaadavus suuresti sellest, kas ja millal jõuab ravim soodusravimite nimekirja ja seda Euroopa Liidu tasemel kavandatav reform tingimata ei muuda, sest need protseduurid on Eesti enda otsustada.
Paraku pole onkoloogi töös harvad olukorrad, kus peab vähipatsiendile ütlema, et on olemas ravim, mis neid aidata võiks, kuid tõenäoliselt puudub meil sellele ligipääs. Mõnikord on võimalus võtta haige kliinilisse ravimiuuringusse või saada talle ravim ravimifirma konkreetse ravimi kiirendatud kättesaadavuse programmi raamides. Geeni- ja rakuravi teadusuuringud on aga keerulised, tihti väiksemate patsientide arvuga ja Eesti väiksuse tõttu siia sageli ei jõua.
Ma väga loodan, et koostöös mõne Põhjamaa vähikeskusega avaneb Eesti vähipatsientidel tulevikus võimalus sellistes uuringutes vahetult osaleda. Kui muid võimalusi enam ei ole, tuleb patsiendile vahel appi Kingitud Elu Fond.
Selleks, et jõuda innovaatiliste vähiravimite kättesaadavuselt Põhjamaade ja Lääne-Euroopa riikidega sarnasele tasemele, vajab tervisekaasa lisarahastust. Kuid samuti vajaks ülevaatamist soodusravimite menetlemise protsess, et lihtsustada ja kiirendada uute tõhusate ravimite jõudmist patsiendini. Üht-teist on siin juba ka muudetud, kuid palju on veel teha.
Samuti tuleks nii ametnikkonna kui ka ravimitootjate esindajatel hinnaläbirääkimistel näidata üles suuremat paindlikkust. Kaaluda tasub võimalust sõlmida senisest veelgi sagedamini kokkuleppeid, kus ravimi eest tasumine toimub vastavalt ravimi tegelikule kliinilisele kasule. Lihtsustatult tähendab see, et kui ravim toimib, saab ravimitootja selle eest ka arve esitada.
Samuti võiksime liikuda suunas, kus rahastusotsuste metoodika võtaks lisaks ravimite efektiivsusele ja kulutõhususele täiendavalt arvesse riigi majandusarengu üldist taset ning haiguse raskusastet ja haiguskoormust. Teisisõnu peaksime arvestama, kui palju aastaid jääb haiguse tõttu elamata võrreldes keskmise oodatava elueaga antud patsiendirühmas.
Ravimite hindamise otsustusprotsessi peaks tervisekassa kaasama senisest enam erialaseltside volitatud valdkonna eksperte, kes saavad patsientide reaalsest ravivajadusest lähtudes anda pädevat erialast nõu. Need põhimõttelised muutused ei mõjuta tingimata tervisekassa eelarvet, küll aga tähendavad muutust meie mõtteviisis.
Statistika näitab, et iga kolmas täiskasvanud elanikkonna liige võib ühel eluhetkel haigestuda vähki. Teisalt ei vasta ammugi enam täielikule tõele kujutluspilt, et vähipatsiendid ei suuda ühiskonnaellu piisavalt panustada.
Kiired arengud vähiravis tähendavad, et oleme võitnud patsientidele juurde väärtuslikke senisest parema kvaliteediga eluaastaid, et veeta nn kvaliteetaega lähedastega ning samas ka tulemuslikult tööelus osaleda. Kuna vähihaiguse kulu ühiskonnale on suur, siis senisest enam selle ravi arendamisele panustades võiksime võita kõik koos.
Toimetaja: Kaupo Meiel
Artikkel on ilmunud 13.06.23 ERR-i uudisteportaalis: https://www.err.ee/1609005704/vahur-valvere-uute-vahiravimite-kattesaadavusest