Pealehele
Mõnikord tulevad parimad ideed teenuste ja protsesside parandamiseks just arstidelt ja õdedelt, kes oma igapäevatöös seda vajadust näevad. Arendusprojektid ei pea alati olema ülemäära suured, mõnikord piisab ka väikestest muudatustest. Kaks näidet, kuidas kliinilise personali ideedest ja algatusest sündis uus projekt, on teie ees.
Füsioterapeutide infokaardid
Regionaalhaigla füsioterapeudid koostöös õenduspersonaliga on välja töötanud visuaalse abimaterjali ehk infokaardid, mis mõeldud patsientide aktiveerimiseks ja kiirema taastumise toetamiseks.
Füsioterapeudid Kaisa-Kristina Kivirand ja Ann Brit Altmets meenutavad, et infokaartide idee sai alguse eelmisel aastal. Osakonnas tekkinud asendravi muret arutades mõeldi, mida saaks paremini teha, ning sellest kasvas juba infokaartide mõte. Üsna ruttu sündis ka esimene versioon kaartidest ning sai alustada katseprojektiga. Kuigi mõte tuli asendravist, leiti, et kaartidele saaks õendus- ja hoolduspersonali jaoks kanda laiemaid soovitusi, mis aitaksid ka osakonna sees ravisse puutuva info vahetust parandada.
Esmalt hindab ja määrab füsioterapeut patsiendi aktiivsuse ning vastavalt sellele lisab patsiendi voodi juurde infokaardi. Kaartide eesmärk on suurendada patsientide kehalist aktiivsust, ennetada lamatiste teket statsionaarse ravi ajal ning soodustada seeläbi kiiremat taastumist. Lisaks annavad kaardid teavet õenduspersonalile asendravivõtete, patsiendi kehalise võimekuse ja liikumissoovituste kohta ning õendus-hoolduspersonalile infot patsiendi neelamisfunktsiooni, turvalise toitmise võtete ja alternatiivsete kommunikatsioonivõimaluste kohta.
Kaisa-Kristina Kivirand ja Ann Brit Altmets selgitavad, et kaartide loomisel võeti eeskujuks Johns Hopkinsi aktiivsuse hindamise skaala. Selle järgi valiti värvid, numbrid seati tegevuse vormi. Näiteks pannakse patsiendi voodi juurde silt, mis annab õenduspersonalile soovituse muuta patsiendi asendit, aidata ta istuma või aidata püsti.
Haiglale omaselt on kaardid triaaži värvides. Nii saab voodikesksem patsient ühe punastest kaartidest, mis suunabki asendravi teostama või võtma patsienti istuma. Kui patsient suudab siirduda kas püsti seisma või kõrvale toolile, siis ta saab kollase kaardi, ning kõige aktiivsem rohelise. Helesiniseid kaarte kasutatakse kuulmislanguse, nägemisvaeguse ja kommunikatsioonihäiretega patsientide puhul. Kaarte võib olla ka korraga mitu.
Pildid võeti internetist ning koduarvutites sündisid esimesed prototüübid. Katseprojekti kokkupanekul aitas ravikvaliteedi koordinaator ning mullu suvel uuritigi, kuidas kaartidega rahul ollakse. Kui ettevõtmine õnnestus, võeti kampa tudeng, kes andis juurde oma ideed. Omavahel põrgatati versioone ning nii sündiski lõplik visuaalne lahendus.
2024. aasta oktoobrini olid katseprojekti raames loodud kaardid kasutusel I ortopeedia osakonnas, kuid oktoobris tutvustati projekti kõikidele õendusjuhtidele ning huvi oli suur. Tänaseks on allkirjastatud ka ametlik juhend, mis infokaartidega kaasas käib. Uus disain on valmis ning kaardid ootavad trükkimist-valmimist.
Kaisa-Kristina Kivirand ja Ann Brit Altmets tunnevad heameelt, et Regionaalhaiglas innovatsiooni ning arengu eest seistakse ja sellega kaasa tullakse. Lisaks paranes nende hinnangul ka personali omavaheline suhtlus osakonnas.
Isolatsioonipalatite märgistused
Teatud isolatsiooninõuetega palatites peab kandma isikukaitsevahendeid, samas juhtub tihti, et neid nõudeid korrektselt ei täideta.
Regionaalhaigla infektsioonivaldkonna juht dr Mait Altmets meenutab kunagi loetud teadusartiklit, kus Zürichi ülikooli haigla kolleegid olid kaasanud isolatsioonipalatite märgistuse loomisesse disaineri. Sellest tekkis tal idee, kuidas midagi sarnast võiks katsetada ka Regionaalhaiglas, sest senised sildid polnud suure tekstimahu tõttu arusaadavad ega näinud head välja.
Eelmisel aastal toimunud teenusedisaini sprindi üritusel saadi Eesti Kunstiakadeemia tudengitega kätehügieeni murekohtade lahendamisel koostöökogemus. Sel aastal pakuti EKA graafilise disaini tudengitele välja isolatsioonimärgistuse teema ning nad said läbi käia kogu protsessi, kuidas tellijaga koostööd teha ning tellija vajadustest aru saada. „Tudengid pidasid haiglas seminare, käisid osakondades, näitasid prototüüpe, millele tagasisidet koguti, ja viisid läbi küsitluse, et isolatsiooniteema endale paremini selgeks teha. Õppeaine lõpuks pakuti välja üheksa varianti, mille hulgast said töötajad QR-koodi abil oma lemmiku valida. Nelja väljavalitud versiooni testiti edasi töökeskkonnas ning koguti tagasisidet, mille põhjal valiti üks lahendus, mis sai omakorda täiendused,“ räägib dr Altmets uute märgistuste sünniloost.
„Ettevalmistused algasid 2024. aasta alguses, põhiline töö käis aprillis-mais, kui toimusid seminarid ja tööde esitlused, kus tudengid said oma töid näidata ning lähenemisi tutvustada. Augustis testisime silte osakondades. Tagasiside oli väga hea ning ning nüüd ootame, millal saame sildid kasutusele võtta,“ lisab ta. Detsembri keskel võetigi sildid juba kasutusele.
Koostöö käigus selgus näiteks, et töötajad ootasid ka silti, mis juhendaks isolatsioonist väljumisel. Uus märgistus on selge ja ühtse visuaalse keelega. Piktogrammid on mõistetavad ka erineva emakeelega inimestele. „Kogemus oli põnev. Huvitav oli näha väljastpoolt tervishoidu tulevate inimeste arusaama, mis soodustab kastist välja mõtlemist. Võime arvata, et palju teksti ja kogu info koondamine on kõigi ootus, kuid sellised sildid ei ole visuaalselt loetavad. Igapäevatöös me ei oska selliseid asju tähele panna,“ jagab dr Altmets kogemust ning soovitab koostööd EKA-ga ka teistele: „Tuleb veidi aega varuda ning eeltöö ära teha, et oskaks võimalikele küsimustele vastata.“
Järgmist disainiprojekti veel silmapiiril pole, küll aga hakkasid infektsionistide mõtted liikuma teenusedisaini ja teekondade disainimise suunas.
Disain tervishoius
Eesti Kunstiakadeemia koostööprojekte on Regionaalhaiglas tehtud juba üle viie aasta. Eri õppekavade tudengitele on see osutunud heaks võimaluseks päris kliendiga koostööd teha.
Enamasti antakse tudengitele probleemipüstitus, mida nad siis lahendama asuvad. „Probleemipüstitusi kogume konkreetse projekti jaoks meie haigla klinitsistidelt ja teenistustelt ning enamasti saab iga grupp tudengeid kaardistamiseks ühe teema,“ selgitab Regionaalhaigla teenusedisainer Helen Staak.
„Oleme teinud nii lühemaid, nädalapikkuseid sprinte kui ka terve semestri kestvaid projekte. Sel sügisel teeme koostööd EKA sotsiaalse disaini magistriõppekavaga, kus vaatame otsa töötajate enda tööprotsessidele. Eesmärk on tuvastada tarbetuid tegevusi ja samme töökorralduses, tekitada juurde aega ning suurendada töötajate heaolu,“ lisab ta.
Protsess oli väga sujuv ja meeldiv
Hanna-Maria Marnat
Eesti Kunstiakadeemia graafilise disaini õppekava tudeng
Kaisa-Kristina Kivirand Regionaalhaiglast võttis ühendust EKA graafilise disaini osakonnaga ja küsis, kas mõni tudeng tahaks vabatahtlik olla. Minu õppejõud, graafilise disaini osakonna juhataja Ott Kagovere pakkus projekti tudengitele ja ma võtsin selle vastu.
Kaisa-Kristina oli oma kolleegidega välja mõelnud, milliseid silte nad soovivad, ja mul jäi üle need valmis kujundada. Alguses tegin paar proovisilti, et kinnitada, kas minu suund sobib. Protsess oligi kordamööda siltide saatmine, seejärel tagasiside saamine ning selle põhjal muudatuste tegemine.
Kõige huvitavam oli käia haiglas kohal ja arutada töötajatega, mida nemad siltide kujundusest arvavad ja mida kujundustest soovivad. Nad rääkisid nii elavalt kaasa ja lihtsalt tore oli näha, kui kirglikud Regionaalhaigla töötajad on. Sain näha ruume, voodeid või seadmeid ja liikumise abivahendeid, et saaksin neid siltidel võimalikult hästi kujutada.
Haigla siltide puhul on kõige olulisem kiire ja selge info edasi andmine. Selleks peavad kujundused olema silmapaistvad, võimalikult puhtad ehk pilt ei tohi liiga kirjuks minna, aga need peavad olema ka piisavalt detailsed. Nende kõigi omaduste vahel peab leidma kuldse kesktee.
Regionaalhaigla töötajad motiveerisid ja andsid energiat
Filipp Rodtšenkov
Eesti Kunstiakadeemia graafilise disaini õppekava tudeng
Ülikool andis ühe õppeaine raames võimaluse selles projektis osaleda. Meile anti ülesanne parandada kommunikatsiooni külastajatega, kes sisenevad isolatsioonipalatitesse – olgu nad patsiendi sugulased, arstid või haiglapersonal. Tegelikult oli mingi formaalne suhtlusvahend juba enne olemas, kuid see ei olnud eriti silmapaistev ja pigem tapeedi rollis – need olid lihtsalt Wordis tehtud lamineeritud sildid. Need täitsid enam-vähem oma ülesannet, kuid selleks tuli esmalt silti märgata, väga lähedale minna, lugeda ning alles siis tekkis arusaam, et palatisse sisenedes võib inimene kokku puutuda väga ohtliku haigusega. Seetõttu proovisime koos klassikaaslastega seda olukorda parandada. Käisime mitu korda Regionaalhaiglas, suhtlesime personaliga, konsulteerisime, milline lahendus toimib paremini ja milline halvemini, viisime läbi küsitlusi ning samal ajal uurisime ise erinevaid infograafikaga seotud tekste.
Kõige rohkem meeldisid mulle kohtumised personaliga, eriti need hetked, kui nad andsid meile tagasisidet meie variantide kohta. Oli näha, et nad olid sellest tõesti huvitatud, ja nende entusiasm andis palju energiat, motiveerides veelgi rohkem katsetama ja teemasse süvitsi sukelduma.
Minu arvates oli selle projekti kõige keerulisem osa läbi mõelda kõik võimalikud sildi kasutamise stsenaariumid, arvestades erinevaid inimesi haiglas. Sildi info pidi olema kättesaadav kõigile: eakatele inimestele, neile, kes ei räägi eesti keelt, vaegnägijatele ja personalile, kellel ei pruugi alati olla aega sisusse süveneda.