Usaldusväärne kiiritusravi patsiendi teenistuses

Tekst: Heli Lehtsaar-Karma

Sel suvel jõudis Regionaalhaigla kiiritusravikeskuse pühendunud töö suure tunnustuseni – Regionaalhaiglast sai Rahvusvahelise Aatomienergia Agentuuri ankurkeskus. See tähendab, et nüüdsest ollakse kiiritusravi valdkonnas rahvusvahelise koolitaja ja nõuandja rollis.

„Tunne oli väga hea! See on tunnustus Regionaalhaigla ja Rahvusvahelise Aatomienergia Agentuuri (IAEA) pikaajalisele koostööle ning meie panusele sellesse,“ meenutab kiiritusravikeskuse meditsiinifüüsika talituse juhataja Eduard Gerškevitš tunnet, mis teda valdas uudisest teada saades.

Just Gerškevitš, kel 24 aastat Regionaalhaiglas töötamise staaži, sellest viimased 14 aastat meditsiinifüüsika talituse juhina, tegi 2024. aasta suvel ettepaneku, et Regionaalhaigla võiks IAEA ankurkeskuseks kandideerida. „Jah, see oli Eduardi hullumeelne idee,“ meenutab kiiritusravikeskuse juhataja Kätlin Tiigi. „Ma mõtlesin küll, et meil on niigi suured projektid käimas, kuidas me jõuame samal ajal ka mahuka kandideerimisprotsessiga tegeleda, aga Eduard arvas, et peame kohe tegutsema. Tema elab alati tulevikus,“ muigab Kätlin Tiigi kolleegi iseloomustades.

Nii asutigi enam kui saja lehekülje jagu kandideerimisdokumente täitma ja vastati virtuaalsetel hindamisintervjuudel komisjoniliikmete küsimustele. Intervjuudel osales lisaks meditsiinifüüsikutest Tiigile ja Gerškevitšile ka kiiritusravikeskuse ülemarst Mikk Saretok.

Maailmatasemel tehnika ja personal

Põhjuseid, miks Regionaalhaiglast sai üks seitsmest ankurkeskusest Euroopa ja Kesk-Aasia piirkonnas, on küllap rohkem kui ühel käel sõrmi. Kätlin Tiigi toob välja pikaajalise hea koostöö IAEA-ga nii koolituste kui ka kvaliteediauditite vallas ja Regionaalhaigla kiiritusravi muljet avaldava arengu viimastel kümnenditel, millega saame teistele meiega samalt stardipositsioonilt alustanud endistele Nõukogu Liidu „vaba“riikidele ja selle mõjualas olnud teistelegi riikidele eeskujuks olla. Kätlin Tiigi sõnul võis rolli mängida ka tõsiasi, et Eesti inimeste võõrkeelte oskus on laialdasem võrreldes nii mõnegi suurema Euroopa riigi omaga. „Kui näiteks taanlased saaksid koolitada taani ja inglise keeles, siis meie saame koolitada eesti, inglise, vene, soome ja ehk ka saksa keeles,“ toob Kätlin Tiigi näiteid. Ta lisab, et ankurkeskuseks saamine tõi Regionaalhaiglale tuntust ja võimaluse näidata, et ollakse maailmatasemel.

Regionaalhaigla kiiritusravikeskuse 90-liikmelise meeskonna teadmised on maailmatasemel ja kogemused kuldaväärt.

Eduard Gerškevitš rõhutab, et IAEA kiiritusravi kvaliteedihindamise ehk QUATRO eksperdid on Regionaalhaigla kiiritusravikeskust 2009. ja 2019. aastal auditeerinud ja mõlemal korral tunnustanud keskust kompetentsikeskusena. „Me oleme alates koostöö algusest 1997. aastal käinud kümnetel IAEA korraldatud koolitustel. Mingil hetkel usaldati koolitamine juba meie onkoloogidele, meditsiinifüüsikutele, radioloogiatehnikutele ja teistele kiiritusraviga seotud spetsialistidele,“ kinnitab Gerškevitš, et Regionaalhaigla kiiritusravikeskuse 90-liikmelise meeskonna teadmised on maailmatasemel ja kogemused kuldaväärt.

Samamoodi kuldaväärt on IAEA abi, mida on Regionaalhaigla kiiritusravi arendamiseks antud nii teadmisi jagades kui ka kiiritusravi seadmete soetamisse rahaliselt panustades. Kuidas aga koostöö omal ajal algas?

Kiiritusravi on teinud tiigrihüppe

Kuni 2000. aastate keskpaigani oli kiiritusravi planeerimine käsitöö ja ravi polnud kaugeltki sama efektiivne kui praegu, mil saab kiirguse täpselt kasvajasse suunata, järgides kasvaja kuju. Ka ravi kättesaadavus oli kehv – paljud kiiritusravi vajavad vähipatsiendid ei saanudki ravi, sest selleks vajalikke seadmeid polnud piisavalt.

Regionaalhaigla koostöö IAEA-ga sai tuule tiibadesse 1997. aastal dr Karl Kanne eestvedamisel. „Eestis arenes kiiritusravi tänu IAEA-le. Ilma selleta oleks meil kiiritusravi välja surnud,“ kinnitab Regionaalhaigla onkoloog-vanemarst Maire Kuddu. Ta teab, mida räägib, sest 1988. aastal Hiiul onkoloogiahaiglas tööle asunud ja aastatel 2000–2022 Regionaalhaigla kiiritusravikeskuse juhataja ametit pidanud tohter on näinud nii kiiritusravi kriisiaastaid kui ka fööniksina tuhast tõusmist. Viimane saigi juhtuda tänu IAEA-le, kes panustas lisaks lühemate ja pikemate koolituste võimaldamisele ka rahaga uute kiiritusravi seadmete jaoks.

Esmalt osteti 2003. aastal kiiritusravi planeerimise süsteem ja 2006. aastal soetati esimene tänapäevane lineaarkiirendi, millega sai teha kolmemõõtmelist kiiritusravi. Seega just 2006. aastat võibki pidada nüüdisaegse kiiritusravi sünniajaks Regionaalhaiglas. Kaks aastat hiljem osteti järgmine sarnane kiirendi, 2011. aastal soetatud kolmas kiirendi võimaldas juba intensiivsusmoduleeritud kiiritusravi ning 2016. aastal astuti tubli samm edasi täppiskiiritusravi võimaldava kiirendi ostuga. Kokku on soetatud seitse kiirendit, neist kaks viimast tänavu, et vahetada välja vanemad kiirendid.

Kui küsida Eduard Gerškevitšilt, kas ajaloo hõlma vajunud koobaltravimasinat ja tänapäevast lineaarkiirendit võrreldes oleks paslik joonele panna Zaporožets ja Tesla – või hoopis Lamborghini –, soovitab Gerškevitš mõelda veel suuremalt, öeldes, et pigem on kohane võrdlus Zaporožets ja kosmoselaev. Kokku töötab Regionaalhaiglas selliseid „kosmoselaevu“ praegu neli tükki.

Nii polegi imestada, et dr Maire Kuddu kinnitab: Regionaalhaigla kiiritusravi on teinud tiigrihüppe, sest mitmekümneaastane mahajäämus tehti tasa kümmekonna aastaga. „Ma olen uhke, et suutsime kiiritusravikeskuse elus hoida ja tiigrihüppe sooritada tänu soojale ja intensiivsele koostööle IAEA-ga. Nad olid meiega väga rahul ja seetõttu oleme käinud oma tiigrihüppe kogemusi näiteks IAEA koolitustel jagamas,“ teatab ta.

Gerškevitš lisab, et Regionaalhaigla kiiritusravikeskus on seadmete poolest tipptasemel, kuid ega ainult seade ei ravi – seda teeb ikka inimene. „Meil on motiveeritud ja hästi koolitatud meeskond. Kui varem käisime IAEA koolitustel välismaal, siis nüüd toob ankurkeskus meile koolitused koju kätte. Saame nii ise neil osaleda kui ka teisi koolitada – oleme selleks valmis,“ võtab Eduard Gerškevitš teema kokku.

Ankurkeskuseks saamine tõi Regionaalhaiglale tuntust ja võimaluse näidata, et ollakse maailmatasemel.

Kolm eri põlvkonda, sama kirg töö suhtes

Kätlin Tiigile teeb rõõmu, kui valmib suurem projekt 

Arstide perest pärit Kätlin Tiigi tahtis pärast 2011. aastal Tallinna Tehnikagümnaasiumi lõpetamist matemaatika- ja füüsikaõpetajaks õppida, kuid arstist vanaema laitis mõtte maha – õpetajate palgad polnud toona kiita. Seepeale asus Kätlin õppima Tallinna Tehnikaülikoolis tehnilist füüsikat. Õpingute ajal Regionaalhaigla kiiritusravikeskusesse osalise ajaga tööle tulnud Kätlin tegi bakalaureusetöö pooljuhtidest, juhendajaks Aleksei Gavrilov – mees, kes on Eesti onkoloogia rajaja dr Aleksander Gavrilovi sugulane ning rääkis onkoloogia ja kiiritusravi arengust põnevaid lugusid. Nii astuski Kätlin magistrantuuri meditsiinifüüsika erialale ja tegi lõputöö hingamisega kohandatud kiiritusravist – ravitehnikast, mida toona Regionaalhaiglas juurutama hakati.

Aastatel 2020–2021 viisid õpingud Kätlini Triestesse Teoreetilise Füüsika Keskusesse ning praktikale Verona ülikooli haiglasse. Plaani Itaaliasse jääda aga ei tekkinud. „Itaalias on väga mõnus puhata ja reisida, aga Eestis on hea elada ja töötada. Meie asjaajamine, näiteks digiriik, on kiire, meil on neli aastaaega – väga mõnus,“ põhjendab Kätlin.

2021. aasta lõpus Eestisse naasnud, kandideeris ta kiiritusravikeskuse juhiks ja võitis konkursi. Kätlin tunnistab, et tema tugevus on protsesside ja tehnoloogia, mitte inimeste juhtimine. „Keegi pole igas valdkonnas parim,“ nendib ta. Nii valmistabki talle töös kõige suuremat rõõmu see, kui mõnele suuremale projektile või tegevusele saab punkt pandud. „Näiteks tänavu märtsis sai tööle pandud kaks uut kiirendit – see oli hea tunne!“

Eduard Gerškevitš – Regionaalhaigla meditsiinifüüsika talituse juht ja hinnatud koolitaja ja auditeerija

Tartlane Eduard Gerškevitš õppis 1990. aastate esimeses pooles Tartu Ülikoolis füüsikat, aga töised väljavaated ei paistnud füüsikutele kuigi head. Elu tõi aga ise võimaluse kätte. „Tartu Ülikooli Kliinikum sai 1995. aastal esimese lineaarkiirendi ja neil oli vaja füüsikut selle aparaadiga tegelema – meditsiinifüüsikuid ju toona ülikoolis ei õpetatud,“ meenutab Eduard oma teekonda meditsiini juurde.

Tartu päevil algas ka tema koostöö Rahvusvahelise Aatomienergia Agentuuriga (IAEA), mis jätkus pärast seda, kui Eduard 2001. aastal Tallinna kolis ja Regionaalhaiglas tööle asus.

Lisaks Regionaalhaigla meditsiinifüüsika talituse juhi ametile on Eduard ka hinnatud koolitaja ning teeb paljudes riikides IAEA kvaliteediauditeid, mistõttu viibib ta kolmandiku aastast kodusest Eestist eemal. „Üle maailma eri riikides koolitamine ja auditeerimine arendab mind ning saan neid teadmisi Regionaalhaiglas rakendada,“ kinnitab ta.

Kui küsida Eduardilt, millised on tema töös need hetked, kus ta tunneb, et teeb ägedat tööd, vastab Eduard kindlalt: „Iga hetk on selline! Olen 25 aastat meditsiinifüüsikaga tegelenud ja mulle on see kogu aeg meeldinud, sest leian erinevaid suundi ühe ja sama töö sees. On rutiinseid tegevusi, teadustööd, koolitamisi, auditeerimisi – kõik on veidi erinevad, aga nende ühine nimetaja on meditsiinifüüsika kiiritusravis.“

Maire Kuddu – aastad kiiritusravi heaks

Tartu Ülikooli arstiteaduskonna cum laude lõpetanud Maire Kuddu jaoks ei olnud meditsiin ainuke valik – ka ajakirjandus ja juura paelusid teda. „Minu ema suur soov oli, et läheksin arstiks õppima. Ka ta ise soovis arstiks saada, kuid küüditamine ja järgnenud 17 aastat Siberis tõmbasid unistusele kriipsu peale,“ meenutab praeguseks ligi 40-aastase töökogemusega onkoloog, kuidas ema soov sai erialavalikul otsustavaks.

Õpingute kuuenda aasta läbis Maire kirurgias, soovides spetsialiseeruda näo ja kaela plastilisele kirurgiale. „Hiljem sain aru, et mul poleks selleks kätt olnud,“ möönab ta, kuigi läbis ka internatuuri kõrva-nina-kurguhaiguste erialal.

Õnnelik juhus viis ta 1988. aastal kokku Hiiul töötanud onkoloogiga, kes soovitas sinna tööle tulla. „Rääkisin peaarstiga ja selgus, et neil on vaja pea- ja kaelakasvajatega tegelevat arsti. Läksingi ja läbisin aastatel 1988–1990 kiiritusravi kliinilise ordinatuuri,“ meenutab Maire oma töötee algust. Kui aastal 2000 tabas kiiritusravikeskuse juhti dr Karl Kannet äkksurm, tuli Mairel päevapealt tema töö üle võtta.

Töid-tegemisi ja vastustust oli mõistagi palju. Isegi nii palju, et Maire toob selle piltlikustamiseks näite: „Mul on kaks poega. Üks neist ütles mulle kord: „Ema, lase sellest kiiritusravist lahti, see ei ole su kolmas poeg.“ Aga mina ei ole suutnud seda teha.“ Nii tugev on arsti elu kutse.

Allikas: Regionaalhaigla ajakiri 2025 nr 3