НА ГЛАВНУЮ СТРАНИЦУ
Fotol: Dr Piret Kaarde
Fotod: Aivar Kullamaa
Tekst: Eli Lilles
Dr Piret Kaarde asus tööle esmalt Eesti onkoloogiakeskusesse, mis hiljem ühines Regionaalhaiglaga. Juba kaheaastase üldinternatuuri ajal said talle tuttavaks Mustamäe haiglahoone ja paljud tänased kolleegid.
Naistehaiguste keskus Regionaalhaiglas koosneb polikliinikust ja osakonnast. Kõik arstid teevad polikliinikus vastuvõtte, patsiendid pöörduvad kaebustega ise või suunatakse teistest raviasutustest konsultatsiooniks. „Meie tugevus ongi see, et sama arst, kes patsiendi polikliinikus vastu võtab, tegeleb temaga edasi ning vajaduse korral ka opereerib. Patsiendil tekib turvatunne, sest ravimeeskond on üldjuhul sama ning ta teab, kelle poole vajaduse korral pöörduda,” toob dr Kaarde välja.
Keskus tegeleb kolme suunaga: onkogünekoloogia, günekoloogia ja mammoloogia.
„Prioriteet on onkoloogilised haiged – ravime nii rinnavähi- kui ka günekoloogilise pahaloomulise kasvajatega haigeid. Lisaks ebaselge geneesiga günekoloogilised kasvajad. Sageli selgub diagnoos alles operatsiooni ajal ning siis peab olema võimekus teha ka pahaloomulise kasvaja raviks vajalik operatsioon,“ tutvustab dr Kaarde.
Suure osa patsientuurist moodustavadki kasvajahaiged: Eestis on juba 800‒900 rinnavähi esmasjuhtu aastas. „Nendest ligi kaks kolmandikku ravitakse meie keskuses, günekoloogilisi kasvajaid on Eestis 400‒500 juhtu aastas. Lisaks tegeleme healoomuliste günekoloogiliste haigustega, näiteks: beniigsed kasvajad, endometrioos, vaagnapõhja allavaje, uriinipidamatus,“ selgitab ta.
Keskus ei tegele küll sünnitusabi ega rasedusega seotud küsimustega, kuid ka sellest ei saa päris mööda, sest pakutakse erakorralist abi ja kasvaja võib olla ka rasedal. Naistehaiguste keskuse ampluaasse jäävad samuti kopteriteenuse kutsed, mis tähendavad näiteks nende patsientide, keda ähvardab enneaegne sünnitus või teised sünnitusabi patoloogiad, transporti väikesaartelt.
Naistehaiguste polikliinikus tegeletakse ka emakakaela sõeluuringute ning HPV-vastase vaktsineerimisega, mammoloogid ja ämmaemandad tegelevad rinnavähi sõeluuringul avastatud kõrvalekallete edasise diagnostikaga.
Patsientide raviteekond
„Tavapärane raviteekond algab sellest, et patsient tuleb ise või saadetakse polikliinikusse vastuvõtule. Peame oluliseks, et patsiendid pääseksid arsti või ämmaemanda vastuvõtule esimeste alarmeerivate sümptomite korral või saatekirjaga kahe nädala jooksul. Naistehaiguste keskuses korraldatakse vajalikud uuringud, kuid kõik onkoloogilise ravi otsused tehakse multimodaalses konsiiliumis. Kohtume kaks korda nädalas, vaatame koos radioloogidega uuringuid, arutame haiguslugusid ning teeme otsused,“ ütleb dr Kaarde.
Tänapäeva diagnostika on läinud väga täpseks. „Näiteks emakakaelavähi puhul on kirurgilist ravi jäänud vähemaks – seda kasutatakse ainult algstaadiumis haiguste puhul, suurem osa patsiente saavad kiiritus- ja keemiaravi. Üldprintsiip on selline, et väga väikese staadiumi ning madala riskiga haigused ravitakse väikesemahulise operatsiooniga, võimalikult säästvalt, tihti päevakirurgias. Agressiivse ja kõrgema staadiumi haiguste puhul tuleb teha suuremahulisi operatsioone, mida teeme koostöös onkokirurgide, veresoontekirurgide ja uroloogidega,“ selgitab dr Kaarde.
Hästi toimiv meeskond
„Suured ja radikaalsed lõikused onkogünekoloogias nõuavad hästi toimivat meeskonda ja palju ressurssi. Kuid tihtipeale sõltub edasine ravi ja haige käekäik sellest esimesest lõikusest, seega tuleb see hästi teha ning selleks kõik jõud kontsentreerida,“ selgitab dr Kaarde, lisades: „Õnneks on Regionaalhaiglas imelised kolleegid, kellega koos on rõõm töötada, ning ka kõige keerulisemad haigusjuhud saab lahendatud. Siinkohal on hea võimalus neid tänada!“
Patsient vajab tuge ka pärast haiglaravi. Raviteekond jätkub pärast kirurgiat sageli süsteem-ja/või kiiritusraviga. „Meil on olemas toimivad tugisüsteemid, mida püüame pidevalt edasi arendada. Üritame kaasata raviteekonda ka perearste, eesmärgiga suunata patsiendid esimesel võimalusel perearsti juurde jälgimisele. Samas säilib otsekontakti teel vajaduse korral kiirem tagasitee Regionaalhaiglasse,“ räägib dr Kaarde.
Personaalmeditsiini tulek
Üks naistehaiguste keskuse tegevussuund on personaalmeditsiin. „Kui patsiendid on osalenud mõnes geeniuuringu projektis või on tegemist perekondliku riskiga ja geenimutatsioonist on teada saadud, siis vajavad nad nõustamist ja sageli ärevuse maha võtmist,“ selgitab dr Kaarde.
„Ravi- ja jälgimisjuhised on küll pikka aega olemas olnud, kuid üks asi on juhis ja teine inimene selle taga. Munasarjade ja munajuhade eemaldamine laparoskoopiliselt võtab aega 20 minutit, aga patsient peab selle uue olukorraga edasi elama. Ainult juhis ei ravi,“ räägib dr Kaarde personaalmeditsiini liikumisest arstitöösse.
„Meil on dr Riina Kütneri eestvedamisel eraldi register, mille alusel geenimutatsioonidega patsiente jälgime, kutsume nad tagasi regulaarsesse kontrolli. Selle taga on suur töö ja panustame väga palju, et iga patsient saaks temale sobiva ravi või jälgimise otsuse,“ lisab dr Kaarde.
Arengusuunad günekoloogias
Meditsiin on kogu aeg muutumises, tänane teadmine on juba vana, nendib dr Kaarde günekoloogia arengutest rääkides.
„Günekoloogias on toimunud laparoskoopia võidukäik, mis on väga positiivne. Paljud günekoloogid ei valda enam lahtise kirurgia meetodit, kuid meil on see kogemus olemas ja oskus väga hea, seda võime pidada meie üheks tugevuseks. Näiteks vaagnapõhja kirurgia on liikunud samuti laparoskoopia suunas, samas endometrioosi puhul on viimastel aastatel ravi põhimõtted ümber hinnatud – opereerida nii vähe kui võimalik, rohkem kasutatakse medikamentoosset ravi. Päevakirugilised günekoloogilised operatsioonid liiguvad jälle ambulatoorseks – hüsteroskoopia, emakakaela konisatsioon tehakse paljudel juhtudel lokaalanesteesias,“ toob ta näiteid.
„Kui alustasin, oli rinnahaigete käsitlus lihtne: tehti mammogramm, vähi diagnoosiga enamasti rind eemaldati. Praegu kuulub rinnavähiga patsiendi raviplaani rinda säilitav või taastav kirurgia,“ toob arst näite valdkonna arengust.
Dr Kaarde sõnul ei räägita tänapäeva onkogünekoloogias enam patsiendi terveks saamisest, vaid võimalusel ka laste saamisest või hea elukvaliteediga elamisest. „Selleks peame meie kõvasti pingutama. Eaka patsiendi puhul seevastu tuleb hoolega kaaluda, kas agressiivne onkoloogiline ravi on alati patsiendi huvides.“
Töö pole keeruline, kui töö meeldib
Naistehaiguste keskuse juhi rollis on dr Kaarde alates 2023. aasta algusest.
„Juhtimine on päris suur väljakutse ja avaneb hoopis erinev vaade nii organisatsioonile kui ka töötajatele. Varem oli lihtne – läksin hommikul polikliinikusse või operatsioonituppa ja õhtuks oli töö tehtud.“
Juhiks saades oli suur soov keskust paremaks muuta. „Alustasime koos õendusjuhi Katri Kukk-Toomsaluga üsna raskes situatsioonis, kus 12 õe ametikohast oli täidetud neli ning 26 voodikohast sai avada kümme. Tänu kolleegide ühisele pingutusele ja teiste keskuste toetusele tulime kriisist välja.“
Uute ülesannetega harjumine võttis aega. „Regionaalhaigla pakutud koolitusprogrammist juhtidele oli palju abi ning seal tekkis väga tore suhtlusring. Kõige suuremaks väljakutseks said siiski inimsuhted. Sain tunda nii väga tugevat toetust kui ka vastasseisu. Enamik kollektiivist on õnneks väga kokkuhoidev, töökas ja abivalmis. See on puhas rõõm,“ räägib dr Kaarde juhi rolli väljakutsetest.
Kolme lapse kõrvalt on arstikarjääris olnud ka raskemaid aegu, kuid kui töö meeldib ja perekonna tugi on olemas, saab kõigega hakkama, on dr Kaarde veendunud.
Vabal ajal meeldib dr Kaardele reisida, nautida kultuuri ja loodust. „Kuid kõige parem koht on kodu – seal saan ennast välja lülitada,“ tunnistab ta. Dr Kaarde ei tee saladust, et tema kirg on ka meri ja ujumishooaeg kestab vähemalt seitse kuud.
Teekond Regionaalhaiglasse
Dr Kaarde alustas sünnitusabi ja günekoloogia residentuuri Pelgulinna haiglas. Kuid tollane süsteem oli erinev ning nõudis residentuuriks sponsorit. „Tänu internatuuri ajal traumapunktis töötamisele ning Mustamäe haigla legendaarsele günekoloogile ja minu esimesele õpetajale dr Elvi Gluškole sain Mustamäe haigla residendiks. 1998. aastal asusin tööle Eesti Onkoloogiakeskusesse,“ meenutab ta.
Paljud Regionaalhaigla arstid said Onkoloogiakeskusest kaasa hindamatu kogemuse ja mõtteviisi pahaloomuliste kasvajatega patsientidega tegelemiseks. Kompetentsi on edasi arendatud ja nooremate kolleegidega jagatud.
„Diagnostika ja tugisüsteemid olid praegusega võrreldes olematud. Samas olid onkoloogilised patsiendid koondatud Eestis kahte keskusesse. Kirurgid tegid enamasti ise ka keemiaravi, nii olen ka mina üle kümne aasta keemiaravi teinud,“ räägib dr Kaarde.