Kuidas tulla toime kroonilise haigusega?

Kroonilise haiguse diagnoos muudab sageli inimese elu igapäevaselt ja pikaajaliselt. Haigusega kaasnevad valud, piirangud ja elustiilimuutused võivad mõjutada nii füüsilist toimetulekut kui ka vaimset heaolu. Oluline on mõista, et kohanemine sellise olukorraga on protsess, mis nõuab aega, kannatlikkust, teadlikkust ja enesest hoolimist.

Tekst: Kristi Kalvik

Regionaalhaigla psühhiaatriakliiniku juhtivpsühholoog

Uue elukorraldusega kohanemiseks ja tasakaalu leidmiseks on mitmeid psühholoogilisi strateegiaid ja praktilisi nõuandeid. Järgnevalt käsitlengi oskusi ja soovitusi, mis aitavad kroonilise haigusega paremini toime tulla.

1. Aktsepteerimine – esimene, kuid raske samm.

Kroonilise haiguse aktsepteerimine ei tähenda alla andmist. Vastupidi, see tähendab valmisolekut uue reaalsusega kohaneda ja otsida võimalusi heaolu säilitamiseks. Teisisõnu, aktsepteerimine ei tähenda loobumist, vaid suuna muutmist iseenda heaolu poole. Elu võib olla elamist väärt ka siis, kui selles on valu ja raskusi.

● Tunded on lubatud. Kurbus, ärevus, pahameel või lootusetus on normaalsed tunded, mis võivad haiguse tõttu esile kerkida. Nende lubamine ja teadvustamine on osa uue olukorraga kohanemisest.
● Eitamine ei aita. Haiguse ignoreerimine võib pikemas plaanis stressi suurendada ja kohanemist raskendada. Teadlikkus olukorrast aitab aga kontrolli oma elu üle tagasi võtta.

2. Haigus ei defineeri sind.

Krooniline haigus võib mõjutada elu erinevaid aspekte, kuid see ei ole inimese identiteet. Haiguse olemasolu ei tähenda seda, et inimese oskused, väärtuslikkus ja iseloomuomadused kaovad.
● Leia meeldivaid tegevusi ja rõõmu. Loovus, hobid, uute oskuste õppimine või isegi igapäevased väikesed toimetused aitavad taastada enesetunnet, mis ei ole seotud haigusega.
● Säilita rollid ja suhted. Oled jätkuvalt sõber, pereliige, kolleeg või loov mõtleja, seda isegi siis, kui need rollid vajavad kohandamist.

3. Toimetulekuoskused, mis päriselt aitavad.

Toimetulek uue olukorraga ei tähenda kannatamist, vaid elukvaliteeti ja vaimset tervist
toetavate lahenduste leidmist.

Tõhusad toimetulekumeetodid.
● Päeviku pidamine. Mõtete ja tunnete kirja panemine aitab vähendada sisemist pinget ja luua selgust selles, mis olukorra juures enam stressi ja muret tekitab.
● Mõtetega toimetulek. Mitte kõik mõtted ei ole reaalsusega kooskõlas või abistavad. Õppides eristama abistavaid mõtteid koormavatest, on võimalik säilitada tasakaal. Me ei saa valida, mis mõtted meile pähe tulevad, kuid saame valida seda, milliste mõtetega me kaasa läheme ja edasi mõtleme. Abistav on märgata häirivaid mõtteid, kuid mitte neid edasi mõelda.
● Lõdvestustehnikad ja teadvelolek. Hingamisharjutused, lihaste lõõgastamine ja teadveloleku harjutused aitavad maandada ärevust ja kehalist pinget. Haiguse pärast muretsemine viib keha pingesse, seetõttu on tähtis end teadlikult lõdvestada. Teadveloleku harjutused aitavad märgata kehas olevaid aistinguid, kuid nendega ei pea alati kaasa minema.
● Vähenda muretsemist. Liigne muretsemine võib suurendada väsimust ja stressi. Aita end, seades sisse nn muretsemise aeg – lubad endal teadlikult muretseda vaid kindlal kellaajal päevas, näiteks vahemikus 13.00–13.15. Ülejäänud ajal püüa muremõtted edasi lükata oma muretsemise ajale.
 

4. Austa oma vajadusi ja piire.

Haigus võib tuua kaasa enam väsimust ja ka muutusi sotsiaalses elus. Seetõttu on oluline õppida oma keha ja vajadusi kuulama ning julgelt piire seadma.
● Väsimus ei ole nõrkus. Kui keha vajab puhkust, ei ole tegemist laiskusega, vaid vajadusega taastuda ja puhata. See on märk sellest, et aeg on oma vajadusi kuulata.
● Ei ütlemine on vajalik. Kui ütled ei, siis ütled jah iseendale ja oma heaolule.
● Lähedased ei näe sinu pähe. Kui vajad puhkust või mõistmist, on oluline sellest avatult rääkida. Teiste ootustele vastamine ei saa tulla enda arvelt.

5. Ole enda vastu kaastundlik.

Enesekriitika on kroonilise haigusega inimestel sage: „Ma ei saanud hakkama“, „Ma olen teistele koormaks“. Kuid just sellised mõtted kahjustavad enam inimese enesetunnet ja vaimset tervist.
● Märka, kui oled enda vastu liiga karm. Küsi endalt: „Kas ma ütleksin seda oma heale sõbrale?“. Kui mitte, ära ütle ka endale. Sõnasta kriitiline sõnum enda jaoks heasoovlikumaks.
● Märka toredaid hetki elus. Iga päev on hetki, mis läksid hästi – ka väiksemad saavutused väärivad märkamist. Õhtuti kolme positiivse hetke meenutamine tugevdab emotsionaalset tasakaalu ja meelerahu.

6. Ära jää üksi – julgus abi otsida on tugevus.
Sotsiaalne ja emotsionaalne toetus on taastumise võtmekomponendid. Uuringud näitavad, et tugevad suhted ja professionaalne tugi vähendavad kroonilistel haigetel oluliselt depressiooni ja ärevushäirete riski.
● Jaga oma kogemust lähedastega. Aus vestlus aitab lähedasel mõista sinu vajadusi ja ootusi antud olukorras.
● Tugigrupid. Kohtumine inimestega, kes mõistavad sinu olukorda, loob turvatunde ja vähendab eraldatust.
● Psühholoogiline abi. Kui tunned, et emotsionaalne koormus on muutunud liiga suureks, otsi professionaalset tuge. Teraapia aitab leida uusi toimetulekuviise ja taastada sisemist rahu.

Ennast toetades

Krooniline haigus võib muuta elu kulgu, kuid ei kustuta sinu väärtust ega võimalust elada täisväärtuslikku elu. Väga oluline on end uues olukorras abistada ja toetada.

1. Aktsepteeri uut olukorda, kuid ära kaota lootust.
2. Arenda oskusi, mis aitavad sul ennast paremini tunda.
3. Ära unusta, et sa oled rohkem kui oma haigus.
4. Julge olla enda suhtes kaastundlik ja austada oma vajadusi.
5. Küsi abi – see on tugevuse, mitte nõrkuse