НА ГЛАВНУЮ СТРАНИЦУ
Onkoloog dr Tõnis Metsaots tegeleb Regionaalhaiglas iga päev pea- ja kaelapiirkonna ning rinnanäärmekasvajatega. Arst on seda meelt, et uued lahendused parandavad patsiendi ravivõimalusi sel juhul, kui need on kättesaadavad. Nii panustab ta oma aega ka sellesse, et patsientideni tuua uusimat ravi, ning ootab pikisilmi Y-korpuse, moodsa 21. sajandi vähiravikeskuse avamist järgmise aasta alguses.
Tekst: Eli Lilles
Kuidas jõudsite onkoloogia juurde ning kuidas kujunes spetsialiseerumine valdkonna sees?
Kuna ma 12. klassis ei teadnud, kuhu edasi õppima minna, aga bioloogia ja keemia mulle väga meeldisid, siis sai viimasel hetkel tehtud valik arstiteaduskonna kasuks.
Erialavalikut aga ei tahtnudki ma liiga vara teha, pigem soovisin avatud pilguga kõiki erialasid uurida. Käisin mitmes erialaringis, sealhulgas onkoloogiaringis, kus Jana Jaal pakkus mulle võimalust teha laboris teadustööd multiformse glioblastoomi vallas. Teadustöö avaldati arstiteaduskonna päevadel ning sain tunnustusena selle eest Heidi-Ingrid Maaroosi stipendiumi. Nii süvenes huvi onkoloogia vastu. Kuna keemia ja bioloogia olid mulle juba varem väga meeldinud, siis tundus mingi tugevam terapeutiline eriala kõige sobivam valik ja astusingi onkoloogia residentuuri.
Onkoloogia residentuuri vältel puutub resident kokku kõigi olulisemate kasvajapaikmetega, seda nii medikamentoosse onkoloogia (klassikaline keemiaravi, hormoonravi, sihtmärkravi ja immuunravi) kui ka kiiritusravi suhtes. Püüdsin käia nii Tartus kui ka Tallinnas, tutvuda erinevate osakondadega, erinevate paikmetega. Ajapikku hakkas meeldima pea- ja kaelakasvajate ravi, kuna see on kompleksne ning samas meeskonnatöö kirurgide, kiiritusravi ja keemiaravi arstide vahel.
Viimasel residentuuriaastal, kui olin piisavalt küps, et iseseisvat ambulatoorset tööd teha, puutusin rohkem kokku rinnavähiga. Tegemist on kõige sagedasema kasvajapaikmega Eesti naistel, igal aastal tuleb juurde pea 800 uut juhtu ning neist üle 60 protsenti ravitakse Regionaalhaiglas. Samas pole tegemist ühe haiguse, vaid heterogeense kasvajate rühmaga, seda eriti medikamentoosse onkoloogia vaatest. Nii on ka iga patsiendi ravi personaliseeritud ning ravivõimalusi palju.
Kuidas kujunes üleminek residendist iseseisvaks spetsialistiks?
See toimub järk-järgult. Esimestel residentuuriaastatel sai kõik keerulisemad raviotsused juhendajatega käbi arutatud. Residentuuri lõpetades oled iseseisvam ning lõpueksami ajaks võid teoreetiliste teadmiste poolest isegi tipus olla, kuid ega sa valmis onkoloog veel ei ole, kasutad mentori abi ja õpid iseseisvalt kogu aeg juurde.
Mis selle juures kõige raskem oli?
Väga keeruline on kõige raskemat aspekti välja tuua. Võib-olla tooks välja vaimse poole, kuna onkoloog on tihti patsiendi ihuarst, seda terve raviteekonna vältel. Selles mõttes residentuuris veel täiesti küpseks ei kasva ja siin on kindlasti mentorid olulised: Regionaalhaiglas rinnavähi teemadel kindlasti Riina Kütner ja Vahur Valvere, pea- ja kaelakasvajate puhul Kadri Putnik ja Maire Kuddu.
Mind võeti Regionaalhaiglas erialaarstina kolleegide poolt kiiresti kampa, püüdsin ka ise täisväärtuslik meeskonnaliige olla. Juba esimesel aastal võeti mind Eesti Onkoteraapia Ühingu juhatusse ning hakkasin tegema haigekassa tervishoiuteenuse loetelu muutmise taotlusi, et patsientide ravivõimalusi veelgi täiendada.
Onkoloogia süsteemravi on pidevalt arenev ja innovatsioon aitab patsienti vaid siis, kui see on kättesaadav. Igal aastal olen püüdnud esitada vähemalt kaks taotlust ja oleme saanud ka uusi ravimeid. Näiteks 2020. aastal saime haigekassa poolt rahastatud ravimite loetellu juurde pertuzumabi, mis oluliselt täiendab neoadjuvantses ravis teise-kolmanda staadiumi HER2-positiivse rinnavähi ravivõimalusi. Eelmisel aastal lisati loetellu trastuzumabemtansiin, mida
operatsioonijärgselt kasutades paraneb kõrgema riskiga HER2-positiivse rinnavähi haigusvaba elulemus poole võrra, ning jaanuarist lisandub kolmiknegatiivse metastaatilise rinnavähi ravis ka immuunravi võimalus. Raviteekonda tuleb kogu aeg täiendada ning vähemalt HER2-positiivse ning kolmiknegatiivse rinnavähi puhul saame öelda, et raviarsenal on tipptasemel. Tegemist on aja- ja ressursimahuka protsessiga, millele kulub kümneid tunde enda vabast ajast. Samas ühiskondlikus vaates on investeeritud ajaühiku kohta kasutegur äärmiselt suur, sest kui kõikidele Eesti patsientidele lisandub mingi uus raviviis või -võimalus, siis on kasutegur kohe tunda.
Teadusest rääkides – kaks aastat tagasi osalesin projektis EstPerMed, mille raames uurisime polügeense riskiskoori mõju rinnavähi avaldumisele ja ootame nüüd projekti tulemusi. Mahukas töö on olnud uue riikliku „Vähitõrje tegevuskava 2021–2030“ koostamine, kus lõin kaasa süsteemravi töörühmas ja tegevuskava koordineerivas juhtrühmas. Tegevuskava ise on valmis ning avaldatud, nüüd algab rakendusplaani paikapanemine.
Mida soovitate praegustele onkoloogiaresidentidele tulevaseks tööeluks?
Kindlasti soovitan kõigil residentidel teha tsükleid mõlemas linnas, kus on vähiraviga tegelevad keskused, seega nii Tallinnas kui ka Tartus, et tutvuda kõigi meie toredate kolleegide ja osakondadega.
Onkoloogia on niivõrd kiiresti arenev eriala, eriti süsteemravi puhul. Näiteks mu 2017. või 2018. aastal ostetud õpikud on juba vananenud.
Soovitan teadusmaailma viimaste uudistega kursis olemiseks otsida lisakanaleid, kus uuemaid raviviise avaldatakse. Mulle endale meeldib käia rahvusvaheliselt koolitustel, näiteks suurimate Euroopa vähiorganisatsioonide ESMO, ESTRO, ESO koolitustel. Virtuaalselt meeldivad mulle rahvusvahelised meililistid või näiteks USA onkoloogidele suunatud suletud foorumid, kus haigusjuhte arutatakse. Meditsiinis on ka nn medTwitter võimas tööriist, kus rinnavähi spetsialistid uuemate uuringusuundade üle diskuteerivad.
Kuidas on süsteemravi praeguseks muutunud võrreldes sellega, mida arstiteaduskonnas õppisite?
Areng on olnud tohutu. Arstiteaduskonnas õppisime, et 4. staadiumi melanoomi keskmine elulemus on 8–10 kuud. Eelmise aasta andmete järgi on elulemus praegu 72 kuud ja paranemas. Melanoom on etalonnäide, kus lisandunud on immuunravi ning sihtmärkravi on meie patsientide prognoosi drastiliselt parandanud.
Immuunravi kandub ka teistesse paikmetesse, saamegi seda võimalust järgmisest aastast kasutada kõige agressiivsema rinnavähi ehk 4. staadiumi kolmiknegatiivse rinnavähi ravis, parandades elulemust kümne kuu võrra esimeses liinis ravides. Sarnaseid näiteid saab tuua ka teiste paikmete puhul.
Ka süsteemravi sees on areng olnud nii kiire, et subspetsialiseerumine on üha levinum. Ma ei kadesta praeguseid onkoloogiaresidente selles mõttes, et ravimeid tuleb kogu aeg juurde, igal oma kõrvaltoimed ja näidustused. Kui aastatel 1999–2008 registreeriti Euroopa Ravimiametis 31 vähivastast preparaati, siis aastatel 2009–2018 oli neid juba 83. Järgmine kümnend võib tuua üle saja uue preparaadi.
Kuidas sattusite just Regionaalhaiglasse?
Olen Tallinnas sündinud ja kasvanud, mu sõbrad ja sugulased on siin, ka arstist abikaasa on tallinlanna.
Valisin Regionaalhaigla, kuna tegu on kõige suurema vähikeskusega. Nii rinnavähi kui ka pea- ja kaelavähi puhul ravitakse üle poole Eesti patsientidest Regionaalhaiglas. Patsientidele on siin kõik ravivõimalused olemas, tagades hea ravikvaliteedi, samuti on siin väga toredad kolleegid – seega oli Regionaalhaigla igati loogiline valik.
Millised on parimad viisid tööst väljalülitumiseks?
Peab leidma mingi tasakaalu töö ja eraelu vahel. Kõige raskem oli minu meelest COVID-19 kriisi algus, kus pingeid ja teadmatust valitses eriti palju. Nii nagu EMO-s, jätkati tööd ka onkoloogias. Tol kevadel leidsingi viimase hobina purjetamise. Paar sõpra ostsid vana jahi, mida oleme järk-järgult putitanud, nüüd käime sõiduhooajal igal nädalal Pirita lahel võistlemas, teeme ka kaasa igasuvisel Muhu väina regatil. See on väljalülitumiseks suurepärane, jälgid hoopis tuult ja purje, mõtled taktikat ja rebid sooti.
Lisaks meeldib mulle reisida, võimaluse korral proovin võtta mitmenädalase puhkuse, et eksootilistes kohtades töömõtted unustada. Pärast residentuuri lõpetamist kasutasin ajaakent, kui mul oma patsiente veel ei olnud, ning kahekuulise pausi ajal käisime naisega seljakotireisil Namiibias, Lõuna-Aafrikas, Mauritiusel, Sri Lankal ja Nepalis. Kohati pole sellistes kohtades ka mobiililevi, muidu kipub meilboks kahjuks kogu aeg kaasa tulema.
Moodsa vähiravikeskuse ootuses
Praegu käivad ehitustööd ning loodetavasti märtsis saame kolida Y-korpusesse. Täiesti uude viiekorruselisse hoonesse liiguvad nii keemiaravi osakond kui ka päevastatsionaar. Moodsas korpuses paranevad oluliselt patsientide ravivõimalused, aga ka arstide töökeskkond läheb mugavamaks ning mõeldud on teadustöö võimalustele. Juba praegu tegeleme töökorralduse planeerimisega, et valutult uude keskusesse kolida.