Vahur Valvere - suurkuju onkoloogias

Sel aastal pälvis Regionaalhaigla auväärse tiitli Grand Man onkoloog-ülemarst, kümme aastat onkoloogia- ja hematoloogiakliinikut juhtinud ning paljudes ühiskondlikes ametites aktiivselt tegutsev dr Vahur Valvere, keda peetakse väga heaks arstiks ja tõeliseks suurkujuks Eesti onkoloogias.

Tekst: Marina Lohk 

Iseseisva onkoloogiakliiniku loomine Regionaalhaiglas, palliatiivravi kõrgemale tasemele viimine, Eesti liitumine maailma vähideklaratsiooniga ja riikliku vähitõrjeplaani koostamise algatamine, Eesti Vähiliidu kampaania „Terve Eestiga vähi vastu“ on mõned olulisemad teetähised, mis dr Valvere panusega seoses meenuvad. 

„Dr Valvere on tõeline suurkuju Eesti onkoloogias, kelle panus vähiravi arendamisse on olnud väga suur,“ ütleb Regionaalhaigla juhatuse liige ülemarst prof Peep Talving. Tema sõnul on dr Valvere inimlikkus, kollegiaalsus ja professionaalsus kõigile suureks eeskujuks. Kolleegid kirjeldavad dr Valveret tasakaaluka, ausa, empaatilise, väärika ja usaldusväärse inimesena.

Tunnustus kogu erialale
Tiitli Grand Man pälvinud dr Valvere sõnul on see kahtlemata tunnustus kogu erialale ja kõigile kolleegidele, kellega on aastaid head koostööd tehtud, mitte ainuüksi tema enda tegevusele. „Seda enam, et onkoloogia on interdistsiplinaarne, me teeme koostööd sisuliselt kõigi Regionaalhaigla kliinikutega. Oma ühiskondlikes ametites olen ma teinud koostööd ka väljaspool haiglat teiste haiglatega, teiste onkoloogia organisatsioonide ja erialaliitudega nii Eestis kui ka väljaspool Eestit,“ lisab ta, olles tänulik kõigile kolleegidele ja koostööpartneritele talle langenud tunnustuse eest. 

Dr Valvere sõnul hõlmabki talle omistatud tiitel kogu tema erialast tegevust nii haiglas sees kui ka väljaspool haiglat. Ühiskondlikest ametitest on ta olnud Eesti Onkoloogide Seltsi juhatuse esimees (1996–2001), eri positsioonidel Eesti Vähiliidus (alates 1992), sotsiaalministeeriumi onkoloogianõunik (1994–2005), Tervise Arengu Instituudi eetikakomitee liige (alates 1997) ja teadusnõukogu liige (1991–2005). Sellele lisandub liikmelisus mitmes rahvusvahelises erialaliidus: Euroopa Onkoteraapia Ühingus (ESMO) ja Ameerika Kliinilise Onkoloogia Ühingus (ASCO). Samuti on ta olnud Eesti esindaja ESMO-s ja ESMO Kesk-Ida-Euroopa töögrupi liige ning mõne aasta ka ESMO direktorite nõukogus. Tänu sellele õnnestus saada Eestisse ja teistesse Balti riikidesse päris palju rahvusvahelisi onkoloogiaalaseid, eriti süsteem- ja palliatiivravi koolitusi.

Dr Valvere ise peab enda seni suurimateks saavutusteks iseseisva keemiaravi osakonna ja onkoloogiakliiniku loomist Regionaalhaiglas. Teise olulise märksõnana toob ta välja ravikvaliteedi tõstmise, mille peegelduseks on hulk akrediteeringuid. „Mul on ka hea meel, et olin hematoloogiaosakonna Ida-Tallinna keskhaiglast Põhja-Eesti Regionaalhaiglasse toomise juures ja me käivitasime ühiselt autoloogsete tüvirakkude siirdamise projekti, mis on eeltingimuseks rakuteraapia arengutele tulevikus. Lisaks olen saanud panustada erinevate paikmepõhiste registrite tegevusse, näiteks rinnavähi register, mis oli esimene, mille me kolleegidega koos organiseerisime,“ räägib dr Valvere. 

Eesti Onkoloogide Seltsiga seotud tegevuse hulgast toob ta olulisemana välja kolme iseseisva sektsiooni – kirurgia, kiiritus ja onkoteraapia – loomise ning esimeste diagnostika-, ravi- ja jälgimisjuhiste väljaandmise, milles osalesid ka haiglad. „Need olid minu mäletamist mööda esimesed erialapõhised diagnostika- ja ravijuhised, mis Eestis loodi, hiljem tulid teised ja varsti võtsid nende koordineerimise üle Eesti Haigekassa ja ka Tartu Ülikool,“ meenutab dr Valvere olulist teetähist kogu Eesti tervishoius.

Vähiarstiks isa eeskujul
Dr Vahur Valvere teekond vähiarstina sai alguse suuresti onkoloogist isa Ülo Valvere mõjutustel, ehkki oma osa oli toona ka professor Karl Kullil, kes luges Tartu Ülikoolis neljanda kursuse tudengitele onkoloogia loenguid ja juhendas praktikume. Samuti oli ta Vahur Valvere neljanda kursuse maovähiteemalise teadustöö üks juhendaja prof Salupere kõrval. Tulevast arsti inspireerisid prof Kulli juures kõrge professionaalsus – tegemist oli tema sõnul suurepärase onkokirurgiga – ja empaatiavõime ehk hoolimine oma patsientidest. 

Isa oli aga see, kes innustas Vahur Valveret ennast arendama ja edasi pürgima. „Isa oli aastatel 1980–1985 peaarst Eesti Onkoloogiakeskuses, mina lõpetasin ülikooli 1982. Isa ütles, et tal on seal kõik nii targad arstid, et alles ülikooli lõpetanud noort inimest ta ei taha tööle võtta, vaid aitab võimalusel kaasa minu õppima minekule. Olin sunnitud viieks aastaks Moskvasse minema, et pisut targemana tagasi tulla ja et onkoloogiakeskus mind tööle võtaks,“ meenutab muheledes dr Valvere. Tegelikult mõjutasid tema onkoloogia ja kitsamalt keemiaravi eriala valikut ja Moskvasse õppima mineku otsust oma isikliku eeskuju ja nõuannetega ka Eesti onkoloogia ja onkoloogiateaduse väljapaistvad arendajad dr Aleksander Gavrilov, prof Väino Rätsep ja prof Pavel Bogovski Tallinnast. Moskvas kaitses Vahur Valvere ära ka teaduskraadi, mis oli ühtlasi esimene kandidaadikraad Eestis kasvajate süsteemravi teemal.

Moskvast naasnud, töötas ta esimesed aastad praeguses Tervise Arengu Instituudis, varasemas Eksperimentaalse ja Kliinilise Meditsiini Instituudis (EKMI), algul nooremteaduri, teadurina ja siis kliinilise onkoloogia osakonna juhatajana, aga paralleelselt ka haiglas, tolleaegses Eesti Onkoloogiakeskuses. Isaga koos ta paraku enam koos töötada ei saanud, kuna isa läks 1985. aasta sügisel väljateenitud vanaduspensionile, kuid nagu dr Valvere ise ütleb, oli isa oma ülesande täitnud – poeg oli targemaks saanud. Aastal 1995 asus dr Valvere tööle Eesti Onkoloogiakeskuse ülemarstina ja lahkus EKMI-st. Aastal 1994 jõudis ta pool aastat stažeerida ka Jaapanis, mis tuli onkoloogiakeskuse ülemarstiks saamisel kindlasti kasuks. Aastal 2001 liitus onkoloogiakeskus Põhja-Eesti Regionaalhaiglaga ja alates sellest ajast ongi dr Valvere töötanud eri ametikohtadel juba Regionaalhaiglas. 

Vähihaigete ravi ei koosne ainult vähiravist
Moskva ajast meenuvad dr Valverele ka mõned raskemad hetked vähiarstina — sellesse perioodi jäävad tema patsientide esimesed surmad, mida ta mäletab siiani. „Mõlemal juhul oli haigus üliagressiivne, aga kuna patsiendid olid väga noored, kellel elu veel ees, siis oli see noorele ja algajale arstile kaunis tõsine katsumus. Ühte neist patsientidest käisime isegi üleliidulise onkoloogiakeskuse peadirektori ja Nõukogude Liidu meditsiiniakadeemia presidendi akadeemik Blohhiniga üliulatusliku kirurgilise ravi võimalikkuse suhtes konsulteerimas. Ta oli suurepärase ja ülikogenud kirurgina noort, kaunist, aga murest murtud naispatsienti kohe nõus ka isiklikult opereerima, aga midagi väga olulist seoses tööga akadeemias tuli jälle vahele, nii et operatsiooni tegi üks teine professor. Kahjuks see aga patsiendi elu siiski ei päästnud ja ka kõik keemiaravi võimalused olid juba ammendunud,” meenutab ta.

Dr Valvere tunnistab, et töö vähipatsientidega on emotsionaalselt kahtlemata keeruline, selles on palju kaasaelamist ja vahel tuleb ka väljaspool tööaega neile toeks ja abiks olla.  Kuid kõike ei saa tema sõnul täielikult südamesse võtta, vastasel juhul kaasneks kiirelt läbipõlemine. Mitmesugused hobid, lähedased ja sõbrad aitavad pingeid maandada ning tööst välja puhata ja taastuda. Oluline on tema jaoks ka Saaremaal suvekodus käimine. Omal ajal mängis dr Valvere päris palju korvpalli, võrkpalli ja tennist, tegeles kergejõustikuga, kuid enam ei luba tervis, peamiselt mitu korda opereeritud selg, sporti teha. Nüüd peab ta ennast rohkem tugitoolisportlaseks, kes elab innukalt kaasa eeskätt eri sportmängudele. 

Patsiendid õpetasid dr Valveret juba kohe karjääri alguses aru saama, et elus ei ole rohkem ja vähem tähtsaid asju, vaid et patsiendile on kõik temasse puutuv oluline. „Üks soliidne teaduste doktorist härrasmees ütles mulle näiteks juba esimesel tööaastal mu väite peale, et juuste väljalangemine on meestel pisiasi: „Lugupeetud doktor, elu ju pisiasjadest koosnebki!“ Inimeste valulävi ja rõhuasetus teatud vähiravi kõrvaltoimetele on erinev ja alati ei saa neid ühtviisi julgustada, rahustada. Igaühele peab lähenema individuaalselt. See on tegelikult see, mida haiged ootavad,“ arutleb dr Valvere, keda patsiendid tema kolleegi, diagnostikakliiniku juhataja dr Äli Roose sõnul armastavad, sest ta näeb suuremat pilti ja hoolib vähiravi kõrval ka patsientide toitumisest, sotsiaalsest poolest, räägib nendega.

Kui varem pöörati vähihaigete psühhosotsiaalsele toetusele üsna vähe tähelepanu, siis Eesti Onkoloogiakeskus oli omal ajal esimene onkoloogiaasutus, kus loodi palliatiivravi ehk toetusravi teenistus. Nüüd on kõigil haigetel võimalik minna psühholoogi ja sotsiaaltöötaja konsultatsioonile ning saada aktiivravi kõrval nii vajalikku tuge. Alates 2018. aasta sügisest on Regionaalhaigla interdistsiplinaarne vähikeskus esimene Euroopa Onkoteraapia Ühingu (ESMO) poolt akrediteeritud onkoloogia ja palliatiivravi integreeritud keskus Balti regioonis, mis kinnitab onkoteraapia ja palliatiivravi uuele tasemele viimist. Selle taga oli lisaks dr Valverele suuresti ka dr Helis Pokkeri, dr Pille  Sillaste ja dr Mari Lõhmuse panus. 

Kui rääkida tulevikust, arvab dr Valvere, et midagi väga grandioosset ta tööalaselt enam ei planeeri, väiksemad eesmärgid jätab aga esialgu saladuseks. Kindlasti tahab ta jätkata arstitööd rinnavähi süsteemravi vallas ning teadus-arendustegevust onkoloogia-hematoloogia vallas. Samuti plaanib ta jätkata ühiskondlikku tegevust Eesti Vähiliidus. 

Oma ainsat poega Sveni pole enda isa jälgedes astunud arst erialavalikul survestanud: poeg õpib Hollandis Euroopa õigust ja Euroopa majandust. „Olen lähtunud põhimõttest, et ei ole niivõrd tähtis, mida sa teed, vaid kui hästi sa seda teed ja et see tegevus pakuks mitte ainult isale, vaid ka sulle endale rahuldust ja rõõmu,“ nendib dr Valvere.