НА ГЛАВНУЮ СТРАНИЦУ
Vähidiagnoosiga inimene ei ole haige inimene, vaid inimene, kellel on haigus. Inimesed, kellel on haigus, ei vaja mitte haletsust ega kaastunnet, vaid mõistmist ja arusaamist.
Ülevaateartikli eesmärk on tutvustada onkopsühholoogia olulisust vähihaiguste ravis, selgitada selle erialaga seotud mõisteid ja definitsioone, anda ülevaade olulisematest teadusuuringutest nii Eestis kui ka välismaal ning soovitusi, millele nende praktikasse viimisel tähelepanu pöörata. Artiklis on toodud välja onkopsühholoogiaga seotud valdkonnad ja nendevahelised koostöösuhted ning võetud fookusesse meditsiinipersonali vaimne tervis koos teaduspõhiste toimetulekusoovitustega.
Autor: Inna Narro, kliiniline psühholoog (onkoloogia), Põhja-Eesti Regionaalhaigla Hiiu taastus- ja palliatiivravi kliinik
Onkopsühholoogial kui psühholoogia valdkonnal ei ole pikk ajalugu, kuid 50 aastaga on selle olulisus vähihaiguste ravis järjest suurenenud. Pahaloomulistesse kasvajatesse haigestunute arv kasvab, samas suureneb ka remissioonis olevate patsientide hulk, sest tänapäeva ravivõimalused suudavad tagada neile parema füüsilise elukvaliteedi ja pikema elulemuse.
Vähki haigestunute arv on lähiaastatel kogu maailmas märkimisväärselt kasvamas. Ennustatakse, et uute haigusjuhtude arv suureneb 2030. aastaks 45% ning vähi üleelanute arv 2032. aastaks 30%. Arvestades pahaloomuliste kasvajate uute juhtude ja elulemuse protsenti, on oluline, et psühholoogia valdkond reageeriks sellele vajaliku tööjõu loomisega (1). Selleks, et koondada ühte vähihaigete ja nende lähedaste psühholoogiliste, käitumuslike ning sotsiaalsete aspektidega tegelevad spetsialistid, loodi psühhiaater Jimmy C. Hollandi eestvedamisel 1986. aastal Ameerika Psühhosotsiaalse Onkoloogia Ühing (American Psychosocial Oncology Society – APOS). Ühingu missioon laienes 2000. aastate alguses kõikidele psühhosotsiaalse onkoloogia alal tegutsevate erialade võrgustikutöötajatele. Psühho-onkoloogiale kui distsipliinile pandi alus aastal 1977, kui dr Holland lõi võimalused vähihaigetele psühhiaatrilise abi saamiseks New Yorgis asuvas Memorial Sloan-Ketteringi Vähikeskuses (Memorial Sloan Kettering Cancer Center, 1945 Alfred P. Sloan & Charles F. Kettering) (2).
Psühho-onkoloogia või onkopsühholoogia
Vähihaigetega tegeleval psühholoogia valdkonnal on mitmeid nimetusi: psühho-onkoloogia, psühhosotsiaalne onkoloogia, psühhiaatriline onkoloogia või lihtsalt onkopsühholoogia – kõik need viitavad samale kliinilisele erialale, mis tegeleb vähihaigusega seotud emotsionaalsete ja psühhosotsiaalsete probleemidega.
Andrea ja Zsolt Fekete kasutavad oma teadustöödes terminit onkopsühholoogia ning määratlevad seda valdkonda kui interdistsiplinaarset teadust, kus psühholoogil on kanda oluline empiiriliselt tõestatud roll. Uuringud kinnitavad, et psühhoterapeutiline sekkumine parandab onkoloogilise diagnoosiga patsientide elukvaliteeti, vähendab emotsionaalset stressi, aitab ellujäänutel muuta tervisele kahjulikku käitumist, suurendab sotsiaalset toetust, vähendab kemoteraapia mõjusid, parandab immuunsüsteemi ja tagab kvaliteetsema funktsionaalse seisundi (3).
Kaasatud valdkonnad
Psühho-onkoloogia distsipliini peetakse uueks peatükiks vähihaiguste ravis, mis ühendab endas nii onkoloogia kui ka psühholoogia valdkonna (4). Laiemas plaanis on vähidiagnoosil kaks psühholoogilist mõõdet. Esimene neist on emotsionaalne reaktsioon, kuidas patsiendid ja nende perekonnad diagnoosile reageerivad, ning teiseks on haigusega kaasnevad emotsionaalsed, käitumuslikud ja psühhosotsiaalsed raskused, mis mõjutavad vähidiagnoosiga elamist (2). Sellest lähtuvalt hõlmab psühho-onkoloogia psühholoogilist, sotsiaalset, perekondlikku, hooldajatepoolset ja ühiskondlikku vastutust, mis mõjutavad nii patsiendi kui ka nende lähedaste toimetulekut ning kohanemist kõikide haigusfaasidega. Lisaks onkoloogiale ja psühholoogiale on oluline roll psühhiaatrial, sotsiaaltööl ja vaimulikul hingehoiul (5). Kaasatud valdkondade tegevusalasse kuuluvad veel vähidiagnoosiga patsientide taastusravi psühholoogilised aspektid, partnerlus, pere- ja sotsiaalküsimused, psühhomeetriline hindamine, psühhoharimine, toetava ja palliatiivse ravi psühholoogilised ning sotsiaalsed probleemid ja ennetustegevus (6).
Kliinilise psühholoogia võtmeroll onkopsühholoogias
Psühholoogilised probleemid onkoloogia valdkonnas kerkivad esile alates diagnoosi saamisest ning kestavad kuni patsiendi elu lõpuni (6). Civilotti koos kolleegidega uuris 92 erineva diagnoosiga vähihaige psühholoogilisi vaevusi ning leidis, et 60% uuritavatest patsientidest koges post-traumaatilise stressi sümtomeid (7). Paljud kemoteraapiast tingitud aspektid ning hormoonteraapia, steroidid ja interferoonid mõjutavad vaimse tervise funktsioneerimist ning on seotud patsiendi suurema ärevusega või depressiooni haigestumise võimalusega. Depressioon on üks kahjustavamaid ravi mõjutavaid tegureid ja võib suureneda vähipatsientide enesetapuriski (8). Tihti kaasneb keemiaraviga kognitiivse võimekuse alanemine, millest sagedasemad on lühimälu ning täidesaatvate funktsioonide defitsiit. See keemiaravist tingitud haigussümptom on defineeritud kui kemoteraapiaga seotud kognitiivne kahjustus ehk kõnekeeles “kemo-aju” (1). Vähi universaalsus ja selle mõju igale eluvaldkonnale tõstavad esile kliinilise psühholoogia keskse rolli nii sotsiaalsete kui ka kultuuriliste tegurite käsitlemisel (9). Sellest lähtuvalt peaksid kliinilise psühholoogia alased uuringud ja praktika ning meditsiin arenema paralleelselt, et tagada selles valdkonnas integreeritud ja tõenditel põhinev lähenemine (10).
Onkopsühholoogiaalased uuringud
Onkoloogilise diagnoosiga patsientide psühholoogilisi uuriguid alustati aastal 1950 ja nende eesmärgiks oli luua erialane teaduspõhine koostöö sama valdkonna arstidega. Ühine teadustöö oli psühhiaatria ja meditsiini vahelise suurema usalduse aluseks ning lõi kahe eriala vahelised tihedama koostöö võimalused. Esimesed uurimistööd, mis viidi läbi Memorial Sloan-Ketteringi vähikeskuse ja Massachusettsi Üldhaigla (Massachusetts General Hospital) vahelise koostöö raames, keskendusid vähihaigete psühholoogilisele kohanemisele haiguse ja raviga. Massachusettsi Üldhaigla sotsiaaltöötaja Ruth Abrams koos oma sotsiaaltöötajatest meeskonnaga pakkus vähihaigetele esmaseid psühhosotsiaalseid teenuseid ning Memorial Sloan-Kettering vähikeskuse grupp keskendus günekoloogiliste ning rinna- ja käärsoolevähi diagnoosiga patsientide psühholoogilistele reaktsioonidele radikaalsete kirurgiliste protseduuride taustal. Nende kahe haigla psühhiaatritest, psühholoogidest ja sotsiaaltöötajatest töörühmad hakkasid looma kliinilistel uuringutel põhineval teabel koostööd kirurgide, radioterapeutide ja onkoloogidega, millest 1970. aastate lõpuks kasvas välja meditsiiniline valdkond psühho-onkoloogia (11).
1950. aastatest alguse saanud psühho-onkoloogiaalased uuringud keskendusid inimese psühholoogiliste tegurite ja vähi võimalike seoste leidmisele. Näiteks Blumberg koos kolleegidega kirjeldas 1954. aastal uurimistulemust, mis kinntas pikaajalise intensiivse emotsionaalse stressi tugevalt stimuleerivat mõju vähi progresseerumisele (12).
1960. aastatel said olulisteks teguriteks onkopsühholoogias psühhiaater Elizbeth Külber-Rossi vähihaigetega tehtud uuringud, mille keskmes olid surma ja leinaga seotud teemad. Tuginedes uuringu tulemustele, vaidlustas ta siiani kehtinud elulõpuga seotud tabud ja julgustas vähihaigetega töötavaid arste ning õdesid patsientidega sel teemal rääkima (11).
Lu Donghao viis Rootsi Karolinska Instuudis läbi uuringu, mille eesmärk oli saada teada, kas ja kuidas psühhiaatriliste häirete ning stressi mõju suurendab naistel emakakaelavähki suremise riski. Üleriigilises kohortuuringus hindasid Lu ja tema kolleegid 4245 Rootsis registreeritud naist (keskmine vanus diagnoosimisel 53,9 eluaastat), kellel diagnoositi emakakaelavähk aastatel 2002–2011. Tulemused näitasid, et 1797 naisel (42,3%) oli 1 aasta enne vähi diagnoosimist või hiljem avaldunud stressiga seotud häire (stressireaktsioon, kohanemishäire, depression, ärevushäire) või nad olid kogenud selliseid stressirohkeid elusündmuseid nagu haigus, lahutus, töötus või surm perekonnas. Diagnoosiaasta, staadiumi, histoloogia ja muude tegurite järgi korrigeeritud statistiline analüüs näitas, et naistel, kellel oli kas stressiga seotud häire või läbi elatud stressirohke elusündmus, ilmnes 33% suurenenud risk vähipõhise suremuse tekkeks võrreldes nendega, kes polnud oma elus stressiga kokku puutunud. Stressiga seotud psüühikahäiretega naistel oli emakakaelavähki suremise tõenäosus 55% ning stressirohkete elusündmusega kokku puutunud naistel oli emakakaelavähki suremise tõenäosus 20%.
Lu Donghao sõnul näitavad eksperimentaalsed uuringud, et psühholoogiline stress moduleerib kasvaja teket ja progresseerumist onkogeenide, angiogeneesi, põletiku ning peremeesorgani immuunvastuste düsregulatsiooni kaudu, mida juhivad hüpotalamuse-hüpofüüsi-neerupealiste telg ja sümpaatiline närvisüsteem. Lu sõnul võivad läbiviidud uuringu tulemused õigustada emakakaelavähiga patsientide psühholoogilise tervise jälgimist (13).
Onkopsühholoogiauuringud Eestis
Eestis tehtud onkopsühholoogiauuringute lähiajalugu ulatub aastatesse 1999–2001, mil onkoloog Rait Labotkini eestvedamisel käivitati Tartu Ülikoolis uuringute raames projekt onkoloogilise mõtteviisi kujunemisest ning onkopsühholoogia õppeprogrammide koostamisest Eesti arstidele (14). Samasse ajavahemikku jääb Helga Suija teadustöö onkoloogiliste haigete psühhosotsiaalse rehabilitatsiooni teemal (15). 2011.–2019. aastate onkopsühholoogialased teadustööd keskenduvad vähipatsientide subjektiivsele heaolule, emotsionaalsetele seisunditele, sotsiaalsete suhetele ja personaalsete väärtuste muutumisele ning uurivad nende mõju terviseseisundile.
Rüütli on leidnud, et vähihaige kõrge subjektiivne hinnang oma tervisele sõltub madalamast negatiivsete emotsioonide tasemest, tagades suurema rahulolu eluga (16). Parema elukvaliteedi tagavad vähihaigetel füüsiline tervis, sotsiaalsed suhted, isiklikud uskumused, haridustase, tööturustaatus ja sotsiaal-majanduslikud näitajad (17). Vulpi hinnangul on vähipatsiendite jaoks oluline individuaalne lähenemine (18) ning nad tunnevad ennast turvaliselt samade probleemidega inimestega hulgas (19). Jõeveer ja Tähepõld selgitasid välja vähihaigusega seotud õendusprobleemid rinnavähidiagnoosiga meeste näitel. Uuringu tulemusel selgus, et rinnavähiga mehed võivad kogeda stigmatisatsioonihirmu kui „naiste haiguse“ põdejad, samuti ebakindlust ja ärevust tuleviku ees, sest meestele suunatud rinnavähialane teave on raskesti kättesaadav (20).
Narro, Raik ja Tirel uurisid Eestis esmakordselt prognoositute vähihaigete (prognosis pessima) ja vähihaiguse üleelanud patsientide elukvaliteediga seotud näitajaid ning võrdlesid neid kontrollgrupiga. Tulemused kinnitasid, et erinevates haigusseisundites vähihaiged tajuvad erinevalt oma emotsionaalseid seisundeid, subjektiivset heaolu ja personaalseid väärtusi. Võrreldes kontrollgrupiga kogevad prognoositud ja vähihaiguse üleelanud patsiendid rohkem depressiooni ja ärevust. Prognoositutel patsientidel ennustab kõrgem depressiooniskoor väiksemat subjektiivset heaolu ja tervisega seotud elukvaliteeti. Kõik kolm uuritud gruppi olid kõige rohkem rahul sõprussuhetega, vähihaiguse üleelanud patsiendid olid kõige vähem rahul sissetulekuga (21, 22, 23).
Kui pereliikmel diagnoositakse pahaloomuline kasvaja, siis haigestuvad moraalselt ka lähedased. Uurides vähihaigete patsientide lähedaste vajadusi, leidis Gross, et lähedased soovivad saada informatsiooni haiguse kohta, olla patsiendi kõrval haiglas ning teda moraalselt toetada (24). Empiirilistele uuringutulemustele toetudes on vähihaigetega töötavatel erialaspetsialistidel võimalik leida vajadusel psühholoogilisi sekkumisvõimalusi, mis toetavad patsienti ja tema lähedasi ravieelsel ajal, ravi kestel ja ravijärgsel perioodil, kaasa arvatud palliatiivravi ning elulõpuhooldus.
Terapeutilised sekkumisvõimalused onkopsühholoogias
Kuna vähidiagnoosi saamine võib patsiendi elu oluliselt mõjutada, on oluline, et onkoloogid lisaksid raviplaani nii farmakoloogilisi kui ka mittefarmakoloogilisi ravimeetodeid. Lisaks füüsilistele mõjudele, mida kasvaja patsiendile avaldab, toovad farmakoloogilised ravimeetodid sageli kaasa selliseid kõrvaltoimeid nagu väsimus, unetus, valu ja depressioon (25). Need võivad mõjutada nii patsiendi füüsilist seisundit kui ka tema elukvaliteeti (26). Onkoloogia valdkonnas on peamiseks kliiniliseks proovikiviks eristada vähidiagnoosiga kaasnevat oodatavat ja mööduvat stressi psühhiaatrilist sekkumist vajavast ülemäärasest ning invaliidistavast stressist. Üks kolmandik vähihaigetest kogeb stressi, mis vajab hindamist ja ravi ning kõige levinumad psühhiaatrilised häired on depressioon, ärevushäired ja kohanemishäired (27).
Li ja Traegeri ülevaateartiklite põhjal on järgnevalt kirjeldatud vähipatsientide puhul enimkasutatavaid sekkumismeetodeid stressi, depressiooni ja ärevuse korral. Nõustamise eesmärk on pakkuda psühhosotsiaalset tuge. Psühhoharimise keskmes on jagada vajalikku olukorraga seotud infot psühholoogilise heaolu tagamiseks. Lõõgastustreening õpetab vabanema füüsilistest ja vaimsetest pingetest lihaseid lõõgastavate harjutuste ja meditatiivsete kujutluste abil. Probleemilahendusteraapia aitab selgitada välja probleemid, leiab neile lahendused ja rakendused ning hindamisvõimalused. Interpersonaalses teraapias on kesksel kohal inimestevahelised suhted ja neist tingitud probleemid. Psühholoogilise kohanemise saavutamiseks keskendutakse rollivahetusele ja puudujääkidele suhetes. Olulisel kohal on töö leinaga. Eneseväljendust toetava teraapia eesmärgiks on samuti psühholoogilise kohanemise soodustamine läbi subjektiivsete kogemuste läbitöötamise ja edasiandmise, mille kaudu luuakse ühised tähendused. Käitumuslik sekkumine õpetab käitumuslikke tehnikaid, nagu tähelepanu eemalejuhtimine, mudeldamine, vaimsed praktikad ja lõõgastumine (28, 29).
Meditsiinivaldkonnas enimkasutatav psühhoteraapia on kognitiiv-käitumisteraapia (KKT), mille eesmärk on selgitada välja ebakohased mõtted ja käitumine. Mõttemustrite ning käitumise teadlik muutmine võimaldab vähendada negatiivseid emotsioone ja ületada keerulise olukorraga seotud kohanemisraskused. KKT efektiivsust onkoloogilises ravis tõestavad paljud vähipatsientidega läbiviidud uuringud. Lee jt (2011) uurisid KKT mõju rinnavähidiagnoosiga naiste vaimsele tervisele. Uuritavatel ilmnesid kiiritusravi kõrvalmõjudena sellised vaevused nagu väsimus ja elukvaliteedi langus. Pärast 6-nädalast KKT-põhist sekkumist suutsid patsiendid oma väsimuse taset paremini kontrollida ning nende elukvaliteet oli kontrollgrupiga võrreldes oluliselt parem (30). Tatrow ja Montgomery (2006) metaanalüüsis uuriti, kuidas KKT mõjutab rinnavähihaigete stressi ja valuga toimetulekut. Tulemused näitasid, et 69% ravigrupis osalenud patsientidest raporteeris vähem valu ja madalamat stressi taset (31). Patsientidega töötamisel on oluline positiivse keskkonna loomine ja suhtlemine, mis vähendab abitust ja lootusetust ning muudab KKT efektiivsemaks (32).
Lisaks KKT efektiivsusele on leitud, et logoteraapial võib olla samuti oluline mõju vähihaigete depressiooni ravis. See teraapiameetod keskendub elu mõtte leidmisele. Elu mõtte leidmine on võimalik läbi kolme väärtuse: konstruktide väärtus, mida indiviid pakub maailmale; empiirilised väärtused, mida inimene on maailmas kogenud, ja hoiakud kui võimekus muuta indiviidi suhtumist muutumatutesse tingimustesse. Logoteraapia tulemused on näidanud olulist positiivset mõju vähihaigete depressiooni ravis (33). Tõhusaid tulemusi vähihaigete vaimse tervise osas on saadud ka psühhodünaamilise psühhoteraapia meetodiga. Teraapia fookuses on haiguse loomulik käik ja ravi, patsiendi tervisliku seisundiga kooskõlas olev paindlik lähenemine, töötamine kaitsemehhanismidega, elukvaliteeti häirivad probleemid ja ülekanne (34).
Onkoloogia valdkonnas töötaja psühholoogiline kognitiiv-käitumuslik eneseabi
Onkoloogia valdkonna töökvaliteet sõltub nagu teisteski meditsiiniharudes suuresti personali vaimsest ja füüsilisest tervisest. Varasemal ajal on arstide vaimset tervist suures osas nn kollektiivse kokkumängu vaimus ignoreeritud, kuid arvestades läbipõlemisjuhtude ja suitsiidide arvu kasvu meditsiinitöötajate hulgas, ei ole probleemist vaikimine enam vastuvõetav. Onkoloogiapraktikas esineb oluline tööga seotud ainulaadne probleem nagu töötamine patsientidega elu lõpus. Sellest lähtuvalt seisavad arstid silmitsi administratiivsete toimingute ja kindlustustõketega. Neil tuleb hankida vajalikke vähivastaseid ravimeid. Arstidel tuleb kursis olla järjest arenevate onkoloogialaste teadmiste ja avalike suhete küsimustega. Selline tegevus paneb proovile arstide vaimse tervise ning soodustab depressiooni ja läbipõlemise teket (35).
Läbipõlemise sündroomi all mõistetakse tööga seotud psühholoogilist seisundit, mida iseloomustavad kurnatus, depersonaliseerimine ja tajutud vähene isiklik saavutus. Paljud uuringud on näidanud, et onkoloogiavaldkonnas esineb võrreldes teiste tervishoiutöötajatega väga suur tööalase läbipõlemise risk õdedel, psühholoogidel ja sotsiaaltöötajatel, kes on oma töös patsientidega emotsionaalselt rohkem seotud (36), kuid sarnaselt nendega kogevad seda ka arstid. Grunfeld jt uurisid 1000 onkoloogiavaldkonna spetsialisti ja leidsid, et pooled valimisse kuulunud arstidest tajusid emotsionaalset kurnatust ja madalat saavutustaset ning kaalusid töölt lahkumist. Põhjuseks toodi välja tajutud stress ja läbipõlemine (37).
On irooniline, et paljud arstid ei soovi meditsiinilist ja psühhiaatrilist/psühholoogilist abi otsida. Põhjus arvatakse olevat selles, et võrreldes teiste erialadega on neil endil otsene ligipääs erinevatele ravivõimalustele. Arstide vaimsele tervisele spetsialiseerunud Ottawa psühhiaater Mamta Gautami sõnul peavad arstid ennast ametialaselt paremaks juhul, kui nad töötavad rohkem ja on ise hooldaja, mitte hooldatava rollis. Arstide hulgas on populaarne kasutada intellektuaalseid kaitsemeetmeid alates probleemi eitamisest (“Mul on kõik hästi”) kuni ratsionaliseerimiseni (“See on lihtsalt sellepärast, et mul pole puhkust olnud”) ja minimeerimiseni (“Ma olen ainult natuke ärrituv”). Psühholoogiliste probleemide ilmnemisel muretsevad arstid eeskätt oma prestiiži ja sissetulekute kaotamise pärast (38) ning vaimne tervis jääb sellest tingitult tagaplaanile. Oluline on vähendada vaimse tervisega seotud probleemide häbimärgistamist meditsiinitöötajate hulgas ning julgustada neid vajadusel end ravima (39).
Enimkasutatavad lõõgastusviisid onkoloogiavaldkonna personali hulgas on uuringute põhjal sõpradega vestlemine, huumori kasutamine, kohvi joomine, söömine ja televiisori vaatamine. Läbipõlemise ennetamisel on osutunud oluliseks aspektiks ususlised veendumused, sest need töötajad, kellel oli tugevam religioossusetaju, raporteerisid madalamat läbipõlemise taset. Kõik need tulemused kinnitavad, et onkoloogiavaldkonna personali konkreetsete probleemide lahendamiseks on vaja võtta kasutusele spetsiaalsed sekkumisemeetoded (40), et tagada tervishoiutöötajate isiklik heaolu ja elukvaliteet (41).
Kognitiiv-käitumisteraapia (KKT) on psühholoogias üks populaarsemaid terapeutilisi lähenemisviise ja sekkumismeetodeid, mida on rakendatud mitmesuguste vaimsete probleemide korral. KKT tõendusbaas väga tugev, mida on kinnitatud ka selleteemalised ülemaailmsed uuringud. KKT teraapiasuuna teerajajad Beck ja Ellis lähtuvad põhimõttest, et psühholoogilisi häireid säilitavad kognitiivsed tegurid ning kohanemisvastased tunnetused aitavad säilitada emotsionaalset stressi ja käitumisprobleeme. Becki mudeli järgi hõlmavad kohanemisvastased tunnetused üldisi uskumusi või skeeme maailma, iseenda ja tuleviku kohta, mis kutsuvad esile konkreetsetes olukordades kindla sisuga automaatmõtteid. Põhimudel väidab, et terapeutilised strateegiad nende kohanemisvastaste tunnetuste muutmiseks toovad kaasa muutused tunnetuses ja käitumises (42).
KKT-le spetsialiseerunud dr Seth J. Gillihani sõnul suudab inimene ennast psühholoogiliselt aidata ning soovitab kasutada mõtlemist ja käitumist hõlmavaid vaimseid tegevusi. Oluline on õppida oma mõttemustreid ära tundma ja neid analüüsima. Nii on võimalik ebakohased ehk kallutatud mõtted asendada realistlike mõtetega.
Õpi jälgima, kuidas mõtted mõjutavad käitumist, see aitab õppida käitumist reguleerima. Käitumise reguleerimise aluseks on oskus planeerida ja ajastada naudinguid ning saavutusi pakkuvaid tegevusi. Nii õpid tajuma, kuidas kordaläinud tegevus mõjutab mõtteid ja emotsioone.
Jaota suuremad ülesanded väiksemateks, nii on need paremini hallatavad. Sammhaaval tuleks seista silmitsi oma hirmudega, nii on võimalus neid järk-järgult ületada. Gillihani lähenemised on küll lihtsad, kuid intuitiivselt ja järjepidevalt nendega tegelemine muudab selle efektiivseks enesele suunatud teraapiaks (43).
Spirituaalne lähenemine onkoloogias
Pahaloomuliste kasvajate korral on aastasadu olnud fookuses patsiendi füüsiline tervis. 1970. aastatel muutus oluliseks J. C. Hollandi juhtimisel vähihaigete psüühiline tervis ja emotsionaalsed vajadused. Viimasel kümnendil on vähihaigete vaimse ja usulise toimetuleku uuringute arv märkimisväärselt suurenenud (44), mis tõendab spirituaalse hingehoiu valdkonna olulisust onkoloogiavaldkonnas nii maailma mastaabis kui ka Eestis. Eesti esimesed hingehoiukoolitused viidi läbi 1990. aastal Tartus, kus koolitajaks oli tol korral Soome luterliku kiriku haiglahingehoiu keskuse koolitusjuht ja psühhoterapeut Esa Fabrin (45). Kaks aastat hiljem, 1992. aasta veebruaris toimus Tartus Maarjamõisa haiglas hingehoiu ja kriisiabi põhikursus. See toimus koostöös Soome luterliku kiriku haiglahingehoiu keskuse, EELK usuteaduse instituudi ja Tartu Ülikooli Maarjamõisa kliinikuga. EELK usuteaduse instituudis on võimalik õppida hingehoidu nii rakenduskõrghariduse kui ka magistriõppe tasemel (46). Seega võime tänapäeval vähihaige füüsilise ja psüühilise tervise kõrval rääkida ka nende spirituaalsest tervisest kui vaimse heaolu komponendist.
Pahaloomulisse kasvajasse haigestumine on tugevalt seotud hirmuga ning seetõttu pöördudakse tihti vaimsete väärtuste või usu poole. Kuna tulevik tundub haigestumise ajal ebakindel, võivad kaasnevad emotsioonid varieeruda muretsemisest kuni vaimsete häirete avaldumiseni (47). Vähidiagnoos on seotud suurenenud enesetapuriski ja enesetapukatsetega ning sellest lähtuvalt peaks olema emotsionaalse stressi ja valu juhtimine patsiendihoolduses keskne aspekt (48).
Hingehoid on haigestunud inimese toetamine psüühilise kriisi korral kogu raviteekonna vältel. Lähtuvalt patsiendi vajadustest ning veendumustest keskendub hingehoid spirituaalsetele, religioossetele ja eksistentsiaalsetele teemadele, kaasa arvatud surm ning lein. Elulõpuravis on kesksel kohal surija eneseväärikust, usuveendumusi ja kultuurilist tausta austav hingehoidlik tugi ning leinatöö lähedastega. Hingehoidlikku tuge saab vajadusel kriisiolukordades ka ravimeeskond (49).
Schreiber ja Brocckopp analüüsisid 18 kvantitatiivset uuringut, mille keskmes oli eesmärk leida seoseid rinnavähidiagnoosi saanud naiste religiooni, vaimsuse ja psühholoogilise heaolu vahel. Religioossuse aluseks võeti religioosne praktika, usuline toimetulek ja jumala tajumine. Vaimsuse mõõte aluseks olid vaimne düstress, vaimne ümberkujundamine, vaimne heaolu ja vaimne lõimumine. Psühholoogilise heaolu alla paigutati nii religiooni kui ka vaimsuse konstruktsioonide kombineeritud mõõt. Ülevaate tulemused näitasid, et selles populatsioonis on usu, vaimsuse ja psühholoogilise heaolu vahel küll piiratud seosed, kuid see on siiski piisav tõendusmaterjal rinnavähidiagnoosiga patsientide uskumuste olulisuse kohta nii haiguse diagnoosimisel kui ka ravis (50). Vaatamata sellele, et spirituaalsuse (vaimsus, uskumused) ja usu roll vähipatsiendi elukvaliteedi või heaolu tagajana on kindla tõenduseta (49), aitab millessegi või kellessegi uskumine nende toimetulekuvõimet tõsta ning kaitsta depressiooni eest (51).
Vähki käsitletakse tänapäeval pigem kroonilise haigusena, mille puhul haiguse taandumine vaheldub perioodiliste ägenemistega. Viimastel andmetel on Eestis viis aastat pärast diagnoosimist elus üle 60% vähidiagnoosi saanud inimestest. Sellest tulenevalt kasvab nende inimeste arv, kes elavad kasvajadiagnoosiga pikki aastaid. Kui 2000. aastal elas Eestis 34 500 inimest, kellel oli elu jooksul diagnoositud vähk, siis 2017. aastal oli neid juba üle 62 tuhande. Meie ühiskond vajab muutust mõtteviisis, et vähidiagnoos tähendab surmaotsust, mis võib sageli olla barjääriks nii elustiili muutmisele, sõeluuringus osalemisele kui raviga nõustumisele (49). Vaimse tervisega seotud küsimused tuleks lisada tervishoiutöötajate koolituskavasse kõigis meditsiinivaldkondades, samuti psühholoogias ja sotsiaaltöös, et spetsialistid oleksid pädevad rahuldama vähidiagnoosi saanud patsientide (27) ja oma kolleegide vajadusi.
Artikkel ilmus mai Lege Artises.
Kasutatud kirjandus:
1. Dornelas EA. Psychological Treatment of Patients With Cancer. Clinical Health Psychology Series. Washington: American Psychological Association 2018.
2. American Psychosocial Oncology Society. Mission & Vision. APOS, 2021 https://apos-society.org/about-us/mission-vision/ 11.02.2021.
3. Fekete A, Fekete Z. The Psychologist’s Role in Oncology. ResearchGate 2012.
https://www.researchgate.net/publication/235933578_The_Psychologist’s_Role_in_Oncology 08.04.2021.
4. Cavallo BJ, Piana R. Celebrating the Life of Jimmie Holland, MD. The ASCO Post 2018. https://ascopost.com/issues/january-25-2018/celebrating-the-life-of-jim… 12.04.202.
5. Nicholas, D. R. On Being a Psycho-Oncologist: A Counseling Psychology Perspective. The Counseling Psychologist 2013; 41:186–215. https://www.researchgate.net/publication/258192218_On_Being_a_Psycho-On… 11. 02. 2021
6. Mehnert-Theuerkauf A. Scope. Frontiers in Psychology 2021. https://www.frontiersin.org/journals/psychology/sections/psycho-oncolog… 25. 04. 2021
7. Civilotti C, Castelli L, Binaschi L et al. Dissociative symptomatology in cancer patients. Front Psychol 2015; 6:118. https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC4338656/ 13.04.2021
8. Shah AJ, Veledar E, Hong Y, Bremner JD, Vaccarino V. Depression and history of attempted suicide as risk factors for heart disease mortality in young individuals. Arch Gen Psychiatry 2011; 68: 1135–1142. https://pubmed.ncbi.nlm.nih.gov/22065529/ 23. 04. 2021
9. Castelli L, Castelnuovo C, Torta R. Editorial: PsychOncology: clinical psychology for cancer patients—Cancer: the key role of clinical psychology. Front Psychol 2015; 6: 947. https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC4491594/ 13.04.2021
10. Castelnuovo G. No medicine without psychology: the key role of psychological contribution in clinical settings. Front Psychol 2010; 1:4. https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC3153736/ 13.04.2021
11. Holland JC. History of Psycho-Oncology: Overcoming Attitudinal and Conceptual Barriers. Psychosomatic Medicine 2002; 64: 206–221. http://www.cuidadospaliativos.org/uploads/2010/05/History%20of%20psycho… 13. 04. 2021
12. Blumberg EM, West PM, Ellis FW. A possible relationship between psychological factors and human cancer. Psychosom Med 1954; 16:277–286. https://journals.lww.com/psychosomaticmedicine/Abstract/1954/07000/A_Po… 15. 04. 21
13. Donghao L. Psychiatric disorders, stress increase risk for cervical cancer mortality. Healio/Hematology/Oncology 2019. https://www.healio.com/news/hematology-oncology/20190809/psychiatric-di… 15. 04. 21
14. Laboktin, R. Onkoloogilise mõtteviisi kujunemine ning onkopsühholoogia õppeprogrammide koostamine Eesti arstidele. Tartu Ülikool 1999-2001.
https://www.eris.ee/project.php?id=243 23. 02. 2021
15. Suija H. Onkoloogiliste haigete psühhosotsiaalne rehabilitatsioon. Tartu Ülikool 1999-2001. https://www.eris.ee/project.php?id=2820 23. 04. 2021
16. Rüütel K. Väärtuste ümberhindamise seosed vähihaigete subjektiivse heaolu ja ärevustasemega. Tallinna Ülikool, magistritöö 2011.
17. Paat-Ahi G, Sikkut R, Veldre V. Vähipatsientide elukvaliteet ja seda mõjutavad tegurid. Praxis 2013. http://www.praxis.ee/vana/index.php-id=1028.html 23. 04. 2021
18. Vulp V. Vähipatsientide elukvaliteet ja seda mõjutavad psühhosotsiaalsed tegurid.
Tallinna Ülikool, bakalaureuse töö 2015.
19. Vaikmäe K. Vähihaigete sotsiaalne toimetulek MTÜ Võrumaa väihihaigete ühenduse liikmete näitel. Tartu Ülikool Pärnu kolledž, lõputöö 2015. https://dspace.ut.ee/handle/10062/48210?locale-attribute=et 23. 04. 2021
20. Jõeveer K, Tähepõld K. Rinnavähk meestel ning sellega seonduvad õendusprobleemid.
Tartu Ülikool lõputöö 2015. https://eons.ee/wp-content/uploads/2015/02/Rinnav%c3%a4hk-meestel-ning-… 23. 04. 2021
21. Narro I. Vähihaiguse üle elanud ja prognosis pessima vähihaigete subjektiivne heaolu ning personaalsed väärtused. Tartu Ülikool, publitseerimata magistritöö 2017. https://dspace.ut.ee/handle/10062/57323 23. 04. 2021
22. Raik K. Subjektiivne heaolu ning emotsionaalne enesetunne prognosis pessima vähihaigete puhul võrrelduna vähki mittepõdevate inimestega. Tartu Ülikool bakalaureuse töö 2018. http://dspace.ut.ee/handle/10062/61320?show=full 23. 04. 2021
23. Tirel M. Prognosis pessima vähihaigete ja vähihaiguste üleelanud inimeste vaimne tervis, terivsega seotud elukvaliteet ja subjektiivne heaolu. Tartu Ülikool, publitseerimata magistrtitöö 2019. https://dspace.ut.ee/handle/10062/65199 23. 04. 2021
24. Gross L. Vähktõvega täisealise patsiendi lähedaste vajadused ja nende rahuldamine Eesti regionaalhaiglates. Tartu Ülikool, magistritöö õendusteaduses 2009. https://dspace.ut.ee/handle/10062/45610 23. 04. 2021
25. American Cancer Society. Cancer facts & figures 2014.
http://www.cancer.org/research/cancerfactsstatistics/cancerfactsfigures… 22.04.2021
26. Daniels S. Cognitive Behavior Therapy for Patients With Cancer.
J Adv Pract Oncol 2015; 6: 54–56. https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC4577033/ 22. 04.2021
27. Gregurek R, Bras M, Dordević V et al. Psychological problems of patients with cancer. Psychiatr Danub 2010; 22:227-30. https://pubmed.ncbi.nlm.nih.gov/20562751/ 22.04.2021
28. Li M, Fitzgerald P, Rodin G. Evidence-based treatment of depression in patients with cancer. J Clin Oncol 2012; 30:1187-96. https://pubmed.ncbi.nlm.nih.gov/22412144/ 18. 04. 2021
29. Traeger L, Greer JA, Fernandez-Robles C, Temel JS, Pirl WF. Evidence-based treatment of anxiety in patients with cancer. J Clin Oncol 2012; 30:1197–205. 23. https://pubmed.ncbi.nlm.nih.gov/22412135/ 18. 04.2021
30. Lee H, Lim Y, Yoo MS, Kim Y. Effects of a nurse-led cognitive behavior therapy on fatigue and quality of life patients with breast cancer undergoing radiotherapy: An exploratory study. Cancer Nursing 2011; 34:22–30 30. https://pubmed.ncbi.nlm.nih.gov/21372697/ 22. 04.2021
31. Tatrow K, Montgomery GH. Cognitive behavioral therapy techniques for distress and pain in breast cancer patients: a meta-analysis. Journal of Behavioral Medicine 2006; 29:17–27. https://pubmed.ncbi.nlm.nih.gov/16400532/ 22. 04. 2021
32. Greer S. CBT for emotional distress of people with cancer: some personal observations. Psycho-oncology 2008; 17:170 173. https://pubmed.ncbi.nlm.nih.gov/17523128/ 22. 04. 2021
33. Koulaee AJ, Khenarinezhad F, Abutalebi M et al. The effect of logotherapy on depression in cancer patients: a systemativ review study. World Cancer Research Journal 2018; 5: e1134.
https://www.wcrj.net/wp-content/uploads/sites/5/2018/09/e1134-The-effec… 22. 04.2021
34. Straker N. Psychodynamic Psychotherapy for Cancer Patients. J Psychother Pract Res 1998; 7:1–9. https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC3330485/ 22. 04. 2021
35. McFarland DC, Hlubocky F, Susaimanickam B, O´Hanlon, Riba, M. Addressing Depression, Burnout, and Suicide in Oncology Physicians. American Society of Clinical Oncology Educational Book 2019; 39: 590–598. https://ascopubs.org/doi/full/10.1200/EDBK_239087 20.04.2021
36. Domagała P. Stress and burnout among oncology nurses: review study. Polish Psychological Bulletin 2018; 49: 482–488. https://journals.pan.pl/dlibra/publication/124346/edition/108501/content 20.04.202
37. Grunfeld E., Whelan, T., Zitzelsberger, L., Willan, A., Montesanto, B., & Evans, W. Cancer care workers in Ontario: prevalence of burnout, job stress and job satisfaction. Can Med Assoc J 2000; 163: 166–169. https://pubmed.ncbi.nlm.nih.gov/10934978/ 20.04.2021
38. Koven S. When the Doctors Need Doctoring. Psychologytoday 2010. https://www.psychologytoday.com/us/articles/201005/when-the-doctors-nee… 21.04.2021
39. Brower KJ. The Professional Stigma of Mental Health Issues. Journal of the Association of American Medical Colleges 2021. https://journals.lww.com/academicmedicine/Abstract/9000/The_Professiona… 21.04.2021
40. Kash KM, Holland JC, Breitbart W, Berenson S, Dougherty J, Oukette-Kobasa S, Lesko L. Stress and burnout in oncology. Oncology (Williston Park, N.Y.) 2000; 14: 1621–1633. https://pubmed.ncbi.nlm.nih.gov/11125944/ 17.04.2021
41. Elen S, Bauwes S, Baillon C, Distelmans W, Jacobs E, Verzelen A. The prevalence of burnout among oncology professionals: oncologists are at risk of developing burnout. Psychooncology 2014; 23:1415-22. https://pubmed.ncbi.nlm.nih.gov/24846818/ 20.04.2021
42. Hofmann SG, Asnaani A, Vonk IIJ et al. The Efficacy of Cognitive Behavioral Therapy: A Review of Meta-analyses. Cognit Ther Res 2012; 36: 427–440. https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC3584580/ 21.04.21
43. Gillihan SJ. Discovering New Options: Self-Help Cognitive Behavioral Therapy. National Alliance on Mental Illness 2016. https://www.nami.org/Blogs/NAMI-Blog/November-2016/Discovering-New-Opti… 21.04.2021
44. Kiaei ZM, Salehi A, Nasrabadi MA et al. Spirituality and spiritual care in Iran: Nurses’ perceptions and barriers. Int Nurs Rev. 2015; 62:584–592. https://pubmed.ncbi.nlm.nih.gov/26572823/ 19.04.2021
45. Aalto K. Hingehoid erinevates kontekstides, hingehoidja roll haiglas. Kirik & Teoloogia. Vaatlusi maailmale teoloogi seisukohalt 2014. https://kjt.ee/2014/04/hingehoid-erinevates-kontekstides-hingehoidja-ro… 19. 04. 2021
46. EELK Konsistoorium. Konverents “25 aastat hingehoidjate koolitamist Eestis” 2017. https://eelk.ee/et/uudised/konverents-25-aastat-hingehoidjate-koolitami… 19.04.2021
47. Mitchell AJ, Chan M, Bhatti H et al. Prevalence of depression, anxiety, and adjustment disorder in oncological, haematological, and palliative-care settings: a meta-analysis of 94 interview-based studies. Lancet Oncol 2011; 12:160 74. 62. https://pubmed.ncbi.nlm.nih.gov/21251875/ 19. 04. 2021
48. Walker J, Waters RA, Murray G et al. Better off dead: suicidal thoughts in cancer patients. J Clin Oncol 2008; 26:4725 730. https://ascopubs.org/doi/10.1200/JCO.2007.11.8844 19.04.2021
49. Terviseinfo. Vähitõrje tegevuskava 2021 – 2030 tööversioon. Terviseinfo.ee https://www.terviseinfo.ee/et/sundmused/event/2756-vaehitorje-tegevuska… 18.04.2021
50. Schreiber JA, Brockopp DY. Twenty-five years later-what do we know about religion/spirituality and psychological well-being among breast cancer survivors? A systematic review. J Cancer Surviv 2012; 6:82 94. https://pubmed.ncbi.nlm.nih.gov/22198806/ 19. 04. 2021
51. Travado L, Grassi L, Gil F et al. Do spirituality and faith make a difference? Report from the Southern European Psycho-Oncology Study Group. Palliat Support Care 2010; 8:405–413. https://pubmed.ncbi.nlm.nih.gov/20875203/ 19.04.2021
Artikkel on ilmunud portaalis Med24: https://www.med24.ee/onkoloogia/onkops%C3%BChholoogia-valdkonna-teoreet…