Taastusravi vaatab patsienti tervikuna

Tõhus vähiravi on kinkinud paljudele elu või seda oluliselt pikendanud. Osa vähihaigetest tervistuvad nii, et aastate möödudes ei jää märkigi, mis meenutaks olnud haigust.

Annelii Jürgenson

Regionaalhaigla taastus- ja palliatiivravi kliiniku taastusravikeskuse juhataja

Ligikaudu 40% vähipatsientidest vajavad haiguse või selle ravi tagajärjel tekkinud nii kehaliste kui ka hingeliste vaevuste tõttu pikema aja vältel taastusravi. Ideaalis peaks taastusravi olema integreeritud vähiravi kõikidesse etappidesse.

Füüsilistest vaevustest esineb enim valu, väsimust, jõuetust, turseid, labakäte-jalgade tuimust, tundlikkuse- ja tasakaaluhäireid, samuti mälu- ja keskendumis- ning meeleoluhäireid.

Onkoloogilist taastusravi osutab erinevate erialade spetsialistidest koosnev taastusravimeeskond, kes käsitleb patsienti kui tervikut. Taastusarst, füsioterapeut, tegevusterapeut, logopeed ja kliiniline psühholoog hindavad igaüks lähtuvalt oma eriala spetsiifikast patsiendi füüsilist, psühholoogilist ning vaimset olukorda ja ühiselt pannakse paika taastusravistrateegia. Tähelepanu pööratakse ka sotsiaalsele keskkonnale, et luua võimalikult toetav õhkkond. Meeskondlik lähenemine tagab patsiendi kõigi vajaduste märkamise ja lahenduste leidmise.

Taastusravis keskendutakse tegevusvõime taastamisele või kui see pole võimalik, siis uue olukorraga kohenemisele. Enim vajavad haiged füsioteraapiat ja psühhoteraapiat. Sõltuvalt vähipaikmest võivad haiged vajada funktsionaalse häire spetsiifilist teraapiat, nagu kõne- ja neelamisteraapia, vaagnapõhjateraapia, lümfiteraapia, armi- ja pehmekoeteraapia jm. Märkimisväärne osa kuulub patsiendi õpetamisele ja nõustamisele, kuidas kohaneda haiguse ja selle tüsistustega kasutades kohandatud tegevusmustrit või abivahendeid.

Füsioteraapia parandab liikuvust

Onkoloogiline taastusravi kui vähiravitee süsteemne osa on Eestis veel alakasutatud. Kindlam koht taastusravil on rinnavähihaigete ravis.

Füsioterapeutiline käsitlus algab rinnaoperatsiooni järgselt. Hoolikalt valitud harjutused järgivad põhimõtet – lihtsamast keerulisemale, väiksemalt koormuselt järkjärguliselt suuremale – eesmärgiga säilitada opereeritud rinnapoolse õla liikuvust, õlavöötme lihaste jõudu, vältida turset ja armide kootumist.

Harjutuste tegemine on veelgi olulisem kiiritusravi ajal ja lõppedes. Kiiritusravist põhjustatud kudede sidekoestumine võib kesta veel aasta pärast ravi lõppemist, mistõttu patsiendile selgitatakse järjepideva harjutamise tähtsust. Rinnataastusoperatsioonid on mahukad anatoomilist struktuuri muutvad sekkumised. Sellise operatsiooni läbiteinud naised õpetatakse jälgima oma rühti ja spetsiifiliste harjutuste abil tugevdama lihaskorsetti.

Rinnavähiravi järgselt võib potentsiaalselt tekkida käe lümfiturse. Erinevate uuringute alusel on selle esinemissagedus erinev – 5–70% haigetest tekib aja jooksul lümfiturse, kuid ekspertide hinnangul jääb see u 20–30% juurde. Mida rohkem kaenlaaluseid lümfisõlmi on eemaldatud ja/või mida intensiivsem on olnud kiiritusravi rinna ja kaenlaaluses piirkonnas, seda tõenäolisemalt võib hilistüsistusena välja areneda lümfiturse. Tavaliselt ilmneb see kuni kolme aasta möödudes operatsioonist või kiiritusravist, kuid harvad pole juhused, kus lümfiturse tekib alles aastaid hiljem.

Rinnavähihaige peaks olema teadlik riskist, et võib tekkida käe lümfiturse. Naine õpetatakse jälgima käe seisundit, ära tundma lümfiturset ja nõustatakse kelle poole pöörduda vaevuse tekkimisel.

Ehkki lümfiturset ei ole võimalik välja ravida, siis regulaarne lümfiteraapia on abiks protsessi ohjamisel ja lümfiturse tüsistuste vältimisel. Lümfitursega patsiendid saavad 15 lümfiteraapiat aastas Eesti Haigekassa rahastusega. Oma roll on ka harjutustel ja aeroobsel treeningul ning kompressioonvarruka kandmisel. Uuringute tulemusel on võimalik ainuüksi liikumisravi ja surveriiete kandmisega vähendada turset 25% võrra.

Spetsiaalsed harjutused ja armiteraapia

Mõnel naisel võib rinnaoperatsiooni ja/või kiiritusravi järgsel ajal operatsiooni arm muutuda tihkeks, kõvaks ning isegi moondada kaenlaalust ja rinna piirkonda. Väljendunud juhtudel võib naha- ja nahaaluskudede tihkuse tõttu samapoolse õla liikuvuse ulatus jääda piiratuks, nii et võib olla raskusi käe tõstmisel üle pea.

Vältimaks armi kootumist, tuleb operatsiooni ning kiiritusravi ajal ja lõppedes soovituslikult igapäevaselt teha lihtsaid, aga mõjusaid harjutusi. Need on suunatud naha ja lihaste venitamisele, et soodustada armkoes olevates uutes sidekoelistes elementides elastsuse kujunemist. Kui armkudet tekib liiga palju ja see hakkab häirima naha elastsust ning liigeste liikuvust, rakendatakse armiteraapiat. Terapeut teeb käsitsi naha venitusi, rullimisi ja muid spetsiifilisi võtteid, et vähendada liiteid ning nö suunata nahas oleva kollageeni venitatavuse paranemist. Ravikuur peaks kestma mõned nädalad, aga vajadusel kauem.

Psühholoog aitab edasi

Kehaline puue või diagnoosiga seotud hirmud võivad naisel põhjustada emotsionaalset madalseisu. Rinna amputatsioon võib tähendada oma soorolli kaotamist, seksuaalsuse langust ning mõnikord ka küsimust elu mõttest. Kuidas leppida muutnud kehaga, kuidas leida oma väärtus naisena ja emana või kuidas kanda suvekleiti kui üks käsi on nähtavalt jämedam? Kui eneseabiraamatud ei anna ammendavat vastust, siis tasub abi otsida taastusravimeeskonna psühholoogilt. Stressi juhtimine, ärevusega toimetulekustrateegiad, kognitiiv-käitumuslik teraapia – need on vaid mõned psühhoteraapia võimalused, aga nende kõigi eesmärk on saada jälle enda kõige suuremaks sõbraks. Keemiaravi järgselt võib esineda uimasust ja mäluprobleeme. Tegemist on mööduva nähtusega, kuid sellistelgi juhtudel annab psühholoog nõu probleemist ülesaamiseks.

Vähihaigete taastusravi on kompleksne, lähtub konkreetse inimese konkreetsetest vajadustest.