Nahavähk

Aastas diagnoositakse üle 1000 esmase nahavähi kolde. 

Nahavähk (ehk mitte-melanoomne nahavähk) on naha epiteelirakkudest tekkinud pahaloomuline kasvaja. Histoloogiliselt eristatakse kaht vormi: basaalrakuline nahavähk ehk basalioom (haigus tekib marrasnaha basaalrakkudest) ja lamerakuline- ehk skvamoosne nahavähk (haiguse teke marrasnaha keratinotsüütidest).

Kliiniliselt on tegemist väheagressiivsete kasvajatega, mis arenevad sageli välja aastate jooksul.

Basalioomi puhul on tegemist paikselt leviva ning ümbritsevaid kudesid destrueeriva kasvajaga, mis ülimalt harva levib siiretena ehk metastaasidena algsest kasvajast eemale.

Lamerakulise vähi levik võib olla mõnevõrra kiirem ning olenevalt haiguse paiknemisest võivad tekkida siirded ehk metastaasid kas lähedastesse lümfisõlmedesse või mujale organitesse.

Mittemelanoomse nahavähi peamine riskitegur on krooniline UV-kiirgus. Lisaks on rida teisi soodustavaid tegureid, mis mõjutavad nimetatud haiguse teket: hele ja kergesti põletuv nahk, kroonilised nahapõletikud (sh leukoplaakia), kokkupuude erinevate kantserogeensete ainete (tubakasuits, tõrv, plii, arseen jt) ning ioniseeriva (radioaktiivne) kiirgusega. Lisaks teatakse nahavähk esinevat erinevate pärilike haiguste korral (pigment-kserodermia, albinism).

Nahavähk on suhteliselt lihtsalt diagnoositav ning õigeaegse ravi korral on ravi tervistav. Nahavähi kahtlusel pöördub patsient kas perearstile või nahaarstile.

Sagedasemad muutused nahal algavad aeglase muutusega nahal (esialgu väike koetihend, mis on valutu. Nahapinna värvus võib olla muutumatu, roosakas/punetav, ketendav või kaetud koorikuga, mille eemaldumisel kolle ei parane vaid tekib uus koorik. Basalioom on sageli nahapinnast kõrgem ning ümar-ovaalse kujuga, aja möödudes võib moodustise keskele tekkida koorikuga kaetud defekt. Lamerakuline vähk aga on pigem nahaga samas tasapinnas olev ebakorrapäraste servadega krooniline defekt (haavanduv, veritsev, leemendav). Sageli ei ole võimalik välisel vaatlusel vahet teha, kas tegemist on basalioomi või lamerakulise vähiga – lõpliku vastuse annab kasvaja histoloogiline uuring.

Eelistatult on mittemelanoomne nahavähki vanemate inimeste haigus (üle 60% juhtudest esineb haigust vanuses 70a ja vanemad). Viimastel aastakümnetel täheldatakse üha varajasemas eas nahavähki neil, kellel esineb eelpool nimetatud riskifaktoreid (inimesed, kes töötavad palju UV kiirguse käes, varasem kiiritusravi ja immuunsupressiivsed haigused, rohke solaariumikasutus).

Diagnoosimiseks vajalikud uuringud võivad olla järgmised:

1. Haiguskolde lokaalne vaatlus koos kogunaha vaatlusega
2. Lümfisõlmede uuring (arsti otsusel radioloogiline uuring)
3. Haiguskolde mikroskoopiline uuring – suurema kolde korral võib enne operatsiooni planeerimist vaja minna kasvajakolde proovitüki uuringut ehk biopsiat; väiksema kolde korral eemaldatakse nii diagnostika kui ravi eesmärgil kogu kolle ning saadetakse patoloogile hindamiseks.

Nahavähi ravi

Mittemelanoomse nahavähi peamine ravi on haiguskolde täielik kirurgiline eemaldamine. Olenevalt kasvaja paiknemisest võib olla vajalik ka platsiline rekonstruktsioon. Kui kirurgide hinnangul ei ole kasvaja opereerimisel saavutatav tulemus kosmeetiliselt aktsepteeritav on võimalik kaaluda väliskiiritusravi rakendamist. Ravimeetodi valik otsustatakse vastava kasvajapaikme konsiiliumis.

Mitteopereeritavate mittemelanoomsete nahavähkide ravialternatiiv on väliskiiritusravi.

Keemiaravi kasutatakse mittemelanoomsete nahavähkide palliatiivses ravis juhtudel, kui haigus on levinud siirete ehk metastaaside näol edasi teistesse organitesse.

Prognoos

Mida suurem ning pikaajalisem on haigus, seda vähem edukas on nahavähi ravi. Üle 95% lokaalsetest nahavähihaigetest tervenevad peale ravi. Peale ravi on vajalik järelkontroll vähemal kord aastas, sest nahavähk võib paikselt taastekkida või tekkida uusi koldeid.