Musta huumoriga vähi vastu

Movembris kinolinadele jõudev Eesti film „Ühemeheshow” on inspireeritud stand-up koomiku Stewart Johnsoni elust. Uue komöödiafilmi inspiratsiooniallikas on ootamatult väga tõsine teema – munandivähk. 

Küsimusele, miks Stewart Johnson suurel ekraanil oma munandivähi üle nalja viskab, on koomiku vastus lihtne: „Miks mitte. See teema ei tohiks inimeste jaoks nii raske olla. Minu arvates oli mul huvitav lugu, seega miks mitte selle üle nalja visata.“ 

Seejuures loodab Stewart, et avameelselt oma haigusest rääkides saab ta teistelegi abiks olla. Nii ongi valminud Eesti esimene komöödiafilm munandivähist. Kusjuures oma roll filmi valmimisel on ka Põhja-Eesti Regionaalhaiglal – kõik haiglastseenid on filmitud just siinses vähikeskuses.

Ootamatu leid
Eestis üle kahekümne aasta elanud stand-up koomik Stewart sai ebameeldiva leiu osaliseks kaheksa aastat tagasi, kui ta Taanis vahetult enne esinemist duši all käis. „Mul ei olnud aega sellele mõelda, sest olin esinemisele hiljaks jäämas. Seega viskasin selle oma peast välja ja keskendusin teistele asjadele. Aga ma teadsin, et igal juhul ma pean arsti juurde minema,“ meenutab koomik. 

Eestisse tagasi jõudes külastas Stewart Tartus perearsti, kust suunati ta edasi uroloogi vastuvõtule. „See uroloog oli üsna vana mees. Ta tahtis, et ma ootaksin veel kolm-neli nädalat, sest ta pidi puhkusele minema. Mõned asjad, mis päriselt sellel visiidil juhtusid, on ka filmis sees,“ tekitab Stewart uue filmi vastu põnevust. 

Stewart aga ei leppinud nii pika ooteajaga ja pääses tutvuste kaudu 1,5 nädala pärast Põhja-Eesti Regionaalhaiglasse uroloogi vastuvõtule. Sinna pidi ta ööseks jääma, sest juba järgmisel hommikul ootas teda kirurgi vastuvõtt. 

Õige mees käib arsti juures
Stewarti diagnoos oli karm: munandivähk. „Ma tahtsin oksendada ja ma mõtlesin, et ma suren. Kui keegi mainib vähki, siis on esimene mõte, et kindlasti ma suren,“ meenutab Stewart toonaseid mõtteid.

„Minu vähk oli eriti agressiivne ja haruldane – sama vähivorm, mis Lance Armstrongil,” võrdleb koomik enda haigust USA profiratturiga. “Kui oleksin pidanud ootama terve kuu, nagu esimene uroloog tahtis, siis oleks vähk olnud minu kopsudes ja võib-olla ka juba ajus, nagu oli Armstrongil. Mul on väga hea meel, et ma ei tahtnud oodata. Sellepärast ma rõhutangi: mehed, kui avastate midagi, siis peate minema kohe arsti juurde!”

Arutades Stewartiga, miks mehed väga arsti juurde ei kipu, jõuame arusaamisele, et see on seotud mehelikkusega. Näib, et üle maailma arvavad kõik „mehelikud” mehed, et tugevatel meestel ei ole arsti vaja. „See on täielik lollus! Kui sa ei taha surra, siis mine arsti juurde – nii lihtne täpselt ongi enda tervisest hoolida,“ julgustab Stewart mehi arsti külastama. 

Huumor kui ravim
Võitluses vähiga otsustas Stewart olla igati aus oma emotsioonidega. Selleks hakkas ta varjunime all kirjutama blogi, mida küll tänaseks enam internetiavarustest ei leia.

„Tavaliselt kipuvad vähidiagnoosiga inimesed ennast haletsema ja siis nad surevad. Mina tahtsin proovida midagi muud. Hakkasin elu ja enda olukorda nägema läbi nalja. Õppisin, et huumor on parim ravim, millega saad ise ennast ravida. Huumor ei ole tugevam kui keemiaravi, aga keemiaravi ma ise kodus teha ei saa. Huumor on minu kontrolli all,” räägib munandivähi seljatanud mees.

„Rääkisin blogis avalikult, ausalt, humoorikalt oma olukorrast. Siis tuli välja, et millegipärast inimestele see meeldib ja seda loetakse,” meenutas Stewart. Üsna pea hakkas ta ka fännikirju saama.

„Näiteks kirjutas üks naine, et tema abikaasa oli suremas, tal ei olnud paranemislootust, aga nüüd ta jälle kõnnib ja on ikka veel elus. Arvan, et see on tänu sinule. Seda lugedes oli mul esiteks hea meel, et aitasin kedagi. Teiseks rõõmustasin, et ma kasutasin varjunime. Kuidas ma tegeleksin selle vastutusega, kui midagi läheks halvasti? Siis ta ju süüdistaks mind,” räägib koomik.

„See oli silmi avardav, kui mõistsin, et inimesed loevad minu blogi ja see aitab neid. See oli suur avastus. Mul polnud elus kunagi aimugi, et mul võib olla selline võim teisi aidata.”

Hirm tablettide ees
Stewart on uhke selle üle, et ta ei oksendanud ravi jooksul mitte kordagi. Samas kõige keerulisemaks osaks raviprotsessi juures oli tema jaoks iiveldusvastaste tablettide neelamine. 

„Ma ei oska isegi kõige väiksemat tabletti alla neelata, aga ma pidin iivelduse vastu iga päev mitu tabletti võtma ja üks neist oli väga suur. Seisin oma voodis ja proovisin kümme minutit järjest seda alla neelata. Ma mõtlesin, et nüüd ma ei sure mitte vähi vaid tableti tõttu. Ma kartsin seda nii väga,” kirjeldab koomik.

Seejuures meenub Stewartile veel üks suulaes hõljuv tablett, mille ta pärast pikka proovimist lõpuks alla suutis neelata, aga siis see tuli kohe ninast välja. “Niisugused asjad juhtusid minuga ja ma kirjeldasin neid oma blogis: mul ongi vähk, aga täna juhtus mul selline asi, et tablett pritsis minu ninast välja. See oli väga naljakas situatsioon. Ja selliseid lugusid ma kirjutasin.” 

Seejuures märgib Stewart, et kirjeldatud tabletistseeni filmis ei ole, küll aga on filmis sees üks väga naljakas maasikatega seotud stseen, mis täpselt sellisel kujul ka päriselus juhtus. 

Ole oma tunnetega aus
Stewart tunnistab, et filmis nähtavad keemiaravistseenid  erinevad päriselus kogetust suuresti. „Iga kord kui ma olin päevaravis, siis olin seal ainuke alla 80-aastane inimene,” meenutab koomik. Seejuures paratamatult kaasnes mehel keemiaraviga ka mõte „ma suren varem kui nemad.”

„See on naeruväärne! Nad on 80 aastat vanad ja on elanud juba kauem, kui keskmine eestlane. Mul on hea meel, et nad saavad ravi. Aga miks see pidi juhtuma minuga nii noorelt? See pole aus. Järelikult on see naeruväärne, elu on naeruväärne,” püüdis Stewart taas huumorist lohutust leida.

Loomulikult tekitas läbielatu ja kogunenud stress Stewartilegi probleeme ja ta ei olnud kogu situatsiooni juures õnnelik. See on reaalsus, millest tuleb kuidagi üle saada.

„Kui ma poleks koomik, siis ma arvan, et oleksin tahtnud psühholoogi külastada. Selline abi on väga vajalik. Sa pead saama rääkida, see on kõige tähtsam asi. Nagu mehelikkus: kui sa ei ole aus oma tunnetega, siis sa pole tõeline mees. Sa pead olema aus oma tunnetega.”

Koomikuna jagas Stewart oma tundeid ja mõtteid lisaks blogile ka lavalaudadel. „Stand-up komöödia on koomikute jaoks nagu ravim – kui oleme laval, siis räägime tihti oma elust, sealhulgas ka probleemidest. Ja see aitab, parandab meie sisetunnet. Nagu publik oleks psühholoog,” kirjeldab koomik.

Varjust kinolinale
Tänaseks on Stewart juba aastaid elanud tervena, kuid peab iga-aastaselt käima kontrollis. „Siiani olen täiesti puhas,” ütleb Stewart ja koputab ebaõnnest hoidumiseks lauale.

Nüüd on mees otsustanud oma nime ja näoga täiesti avalikult oma munandivähist rääkida. Ja seda lausa suurel kinolinal.
„Mul on ükskõik, mida teised inimesed minust arvavad. Mul pole häbi. See haigus pole minu süü. See lihtsalt juhtus. Miks mul peaks olema häbi? Miks ma ei või avalikult sellest rääkida?” mõtiskleb Stewart, kes filmiski iseennast kehastab.

„Üks põhjus, miks ma tahtsin filmis oma rollis mängida, on see, et ma tahtsingi näidata, et see juhtuski minuga. See on okei sellest rääkida. Eestis ei ole väga palju neid inimesi, kellel on võimalus sellist kogemust jagada. Seega mul ei olnud suurt valikut – ma pidin seda tegema!”

Stewart tunnistab, et aeg-ajalt oli filmi tegemine tema jaoks emotsionaalselt raske – haiglastseenides tuli tal just kui taas läbi kogeda oma haigust. „Kõik need teised asjad, mis juhtuvad filmis – kaotasin töö ja naise – on ilukirjandus,” märgib koomik. 

Täispikka filmi ta ise veel näinud ei ole, aga ootab juba põnevusega. „Ma loodan, et see on hea. Vähemalt naljad on head – need on ju minu kirjutatud,” naljatab Stewart.

Tekst: Liis Ilves